poeg, kes pidi abielluma Leofricu tütrega ja elas alles kodus. Ta oli tüse nagu isagi, ainult vaiksem, ja õpetas noorele Alfredile meremehesõlmede tegemist.
Paistis, et taanlasele pakub lõbu maapoissi endaga kõikjale kaasa võtta. Tema idapoolsel künkal asuvast majast paistsid rohtukasvanud nõlvad, kus elasid rongad, ning seal lähedal oli saksi Kõigi Pühakute kirik. Igal hommikul sammus mees mööda tänavat Billingsgate’i, et vaadata üle väikesed laevad ja nende villa-, vilja- ja kalalast. Alfredile meeldis kalast, tõrvast ja adrust lõhnav sadamasild. Veelgi huvitavamad olid aga külaskäigud läänepoolsele künkale, kus elas Leofric. Milline rõõm oli nüüd, kui ta enam hulgus polnud, uidata Saint Pauli juurest mööda West Cheapi, kus iga väike põiktänav kandis mingi kauba nime – Kalatänav ja Leivatänav, Puutänav ja Piimatänav, kuni Kodulindude tänavani välja –, ja kuulda mitte ainult nende toodete müüjate hõikeid, vaid ka vürtsikaupmeeste, kingseppade, kullasseppade, köösnerite, vaibameistrite, kammitegijate ja kümnete teiste kisa. Ainult üks asi pani teda imestama, ja need olid arvukad sigalad kaubalettide kõrval. Sellist asja poleks ta linnaelult oodanud, kuid Barnikel seletas talle: „Sead söövad jäätmed ära ja hoiavad platsi puhta.”
Tänu Barnikelile hakkas Alfred Londoni omapära rohkem mõistma. Mõnes mõttes oli linn alles nagu maakoht. Sakside asundus ei täitnud kogu tohutu suurt müüriga piiratud maa-ala; seal olid ka viljapuuaiad ja põllud. Ümber linna asusid suured kuningale kuuluvad maavaldused, kuid tähtsate kirikutegelaste ja maaomanike mõisaid oli ka seespool linnamüüri. „Linn on jagatud kvartaliteks,” ütles taanlane. „Neid on mõlemal künkal umbes kümme. Mõned kvartalid on aga eravalduses. Me nimetame neid sokes.” Ta vuristas aadlike ja kirikumeeste nimesid, kes Londonis selliseid mõisaid pidasid.
Jah, London oli terve omaette maailm. Alfred jälgis seda iga päev ja kuulas Barnikelit ning oli pidevalt hämmastunud. „Linn on nii rikas,” seletas Barnikel, „et maksab sama palju makse nagu terve krahvkond.” Ta loendas uhkusega vabadusi, mida linn oli endale võitnud – kaubandussoodustused, kalapüügiõigused mitme miili ulatuses Thamesil, jahipidamisõigus kogu põhjapoolses Middlesexi krahvkonnas ja palju teisi.
Kuid tõeliselt ei võlunud teravapilgulist poissi mitte need asjad, vaid sootuks midagi muud – midagi, mis oli õhus, kuid ka täiesti käegakatsutav. Mõne aja ei suutnud ta leida sõnu, mis selle tunde kokku võtaksid, kuid siis ühel päeval andis üks taanlase juhuslik märkus need talle kätte.
„Londoni müürid puutuvad kokku merega,” ütles too.
Jah, mõtles poiss. Selles ongi asi.
Asudes Thamesi pika jõesuudme lõpus ja puutudes iga päev merega kokku, oli see suur müüriga ümbritsetud asundus põlvkondade jooksul olnud koduks kogu põhjapoolsest maailmast tulnud meresõitjatele ja kaupmeestele. Ja kuigi nad allusid saare Saksi või Taani kuningate võimule, ei lasknud need merelt tulnud mehed oma asjadesse suurt vahele segada. Nad organiseerisid omaenda gildid, mis tegelesid kaubanduse ja kaitseküsimustega. Nad teadsid, mida nad kuninga silmis väärt on, ja seda tunnustati. Üks Barnikeli vanaisa sugune kuulus kaubalaevnik, kes oli teinud kolm reisi Vahemerele, oli saanud aadlikuks. Kolm põlvkonda Barnikeleid olid teeninud kaptenitena linna Kaitsegildis, mis võis välja panna märkimisväärsed jõud. Linna müürid olid nii vägevad, et isegi kuningas Knud oli neist lugu pidanud. „Londonit ei saa ükski sissetungija ära võtta,” meeldis anglo-taani suurkaupmeestele hoobelda. „Ja ükski kuningas pole kuningas, kui meie seda ei ütle.”
See oli Londoni uhkus, mida Alfred tajus. „Sest Londoni kodanikud on vabad,” seletas taanlane.
Vana inglise kombe järgi oli nii, et kui pärisori jooksis ära linna ja elas seal puutumatuna aasta ja ühe päeva, oli ta vaba. Tõsi, ka mõnede linna maaomanike ja rikaste kaupmeeste majapidamistes oli pärisorje ja isegi orje, kuid enamik õpipoisse olid nagu Alfredki vabad. Kuid poiss avastas, et Londonis tähendab sõna „vaba” midagi rohkemat. Kaupmees, kes maksis oma sisseastumislõivu, või meistrimees, kes oli õpipoisiaja läbi teinud, sai linna vabakodanikuks. Neil oli õigus kaubelda, oma kaubalett üles panna ja hääletada Rahvakogus. Nad maksid kuningale makse, ning kõik teised, tulid nad siis naaberkrahvkonnast või mere tagant, olid „välismaalased” ega tohtinud linnas kaubelda, kuni neile kodakondsus anti. Pole siis ime, et londonlased pidasid oma vabadust kalliks. Kui poiss tundis küljel oma pistoda, punastas ta heameelest, et temagi on osake sellest linnast.
Nädala pärast, kui Alfred oli oma jõu täielikult tagasi saanud, pöördus Barnikel ühel hommikul tema poole ja lausus: „Täna algab sinu õpipoisiaeg.”
Kvartal, kuhu taanlane ta nüüd viis, asus otse idapoolse linnamüüri taga. Seal voolas alla Thamesi poole väike oja ning selle kallastel oli hulk töökodasid. See oli toimekas piirkond, mida valitses linna Kaitsegild. Kui nad lähenesid pikale puust hoonele ja Alfred kuulis vasara tuttavat kõlksumist alasil, arvas ta, et satub õpipoisiks sepa juurde. Aga kui nad sisse läksid ja poiss ringi vaatas, pidi tema süda peaaegu löögi vahele jätma.
Nad olid relvatöökojas.
Relvasepp oli sepa peres üles kasvanud poisi meelest kõigi meistrimeeste kuningas. Silmitsedes ümberringi rippuvaid rõngassärke, kiivreid, kilpe ja mõõku, oli Alfred keeletu.
Meister, kes neile lähenes, oli pikakasvuline luise näoga küürus mees. Tema leebed sinised silmad vaatasid lahkelt, kuid kui ta märkas poisi kätel veidraid ujunahku, pöördus ta kahtlevalt Barnikeli poole: „Kas ta saab tööga hakkama?”
„Saab küll,” vastas taanlane kindlalt. Ja nii algaski Alfredi õpipoisiaeg.
Need olid vist tema elu kõige õnnelikumad päevad. Noorima õpipoisina pidi Alfred täitma teenrikohuseid – tooma ojast vett, kohendama tuld ja tõmbama lõõtsa. Ta tegi seda ilma vastu vaidlemata ja keegi ei pannudki teda suurt tähele.
Esimese päeva lõppedes läks ta koos teiste õpipoistega oma korterisse. Tavaliselt ei saanud õpipoisid palka ja elasid tasuta oma meistri majas, kuid relvasepp oli lesk, kellele selline korraldus ei meeldinud. Tema õel oli Cornhilli nõlval maja, mis oli jaotatud üürikorteriteks, ja selle taga asusid kõrvalhooned, kus elasid lärmakad õpipoisid.
Relvakoda oli suur ja seal oli kaheksa mitmes vanuses poissi ning kohustuste täitmise kõrval oli Alfredil võimalus neid jälgida. Üks lõi ebaühtlaselt vasaraga, teine pigistas tangidega liiga kõvasti, nii et töö edenes kramplikult. Kolmas käsitses kohmakalt meislit. Ta märkas seda kõike, kuid jättis enda teada.
Kolmandal päeval aga anti talle väike töö teha – midagi viilida ja ühel kiivril mõlgid välja taguda. Ta tegi mõlemad tööd hoolikalt ära ja ulatas meistrile, kes võttis need sõnagi lausumata vastu.
Järgmisel päeval kutsus meister ta ühele õpipoisile appi; too oli temast aasta vanem ja kinnitas kiivrile neete. Alfred hoidis kiivrit kinni ja teine poiss lõi needi sisse. Siis lausus meister: „Las uus poiss proovib.” Vanem õpipoiss vahetas vastumeelselt kohad. Kuid kui Alfred neetima hakkas, läks see tal täiesti untsu. Meister pöördus ärritunult vanema poisi poole. „Näita talle, kuidas seda teha,” lausus ta ja läks minema.
Aga kui Alfred arvas, et sellega on asi lõppenud, siis ta eksis. Õhtul, kui poisid lahkusid, kutsus meister ta enda juurde ja küsis talt sepaääsi ääres leebel toonil: „Miks sa nii tegid?”
„Kuidas, söör?”
„Ma olen sind jälginud. Sa hoiad haamrit, nagu oleks see sinu käe pikendus. Täna tegid sa meelega vigu. Miks?”
Alfred vaatas ettevaatlikult tema poole ja tunnistas siis: „Ma olen töötanud oma isa sepapajas sellest saadik, kui mäletan, söör. Aga siin olen ma uustulnuk
