üks villalast kaduma. Barnikelilt saadud laen aitas tal hädast üle saada. „Kuid sellest hoolimata,” tunnistas ta oma naisele, „olen ma Becketile Caenis viimase veinisaadetise eest võlgu ja tal tuleb oma raha veel kaua oodata.”
Perekond oli kogu aeg pidanud Kentis asuvat Boctoni mõisat. Paljudel Londoni edukatel kaupmeestel olid sellised mõisad; ka Barnikelil oli Essexis suur maavaldus. Käesoleval ajal sai Leofricu äri edasi kesta ainult tänu maast saadavale sissetulekule.
Ja siin peituski oht.
„Sest kui Inglismaad rünnatakse,” arutles ta, „ja Harold kaotab, siis võtab võitja tõenäoliselt paljud mõisad ära, kaasa arvatud minu oma.” Vähemalt saak läheb kaduma. Kuna tema rahaasjad püsisid noateral, oleks see tähendanud laostumist.
Leofric mõtles selle asja üle. Ta pööras pilgu nurga poole, kus istusid hämaras tema poeg ja naine. Kui väike Edward ei oleks enam kümnene, vaid juba kahekümnene, küllalt vana, et kasulikult abielluda ja enese eest ise hoolitseda. Kui ei oleks vaja tütrele kaasavara anda. Kui tal endal ei oleks nii palju võlgu. Kui sarnane poiss juba temaga on! Mida peaks tegema, et mõisa tema jaoks alles hoida?
Ja nüüd see veider ja rahutuks tegev sõnum. Kui palju teab too pikaninaline normann tema äriasjadest? Ja miks ta peaks tahtma teda aidata? Sest mis puutub tema pakkumisse …
Leofric ei olnud moraalsete dilemmadega harjunud. Tema saksi esivanematele oli iga asi kas õige või väär ja sellega kõik piirdus. Kuid see siin polnud nii lihtne. Ta silmitses Hildat ja ohkas. Tema elu peaks olema lihtne ja rahulik. Kas ta tõesti kavatseb tüdruku ohverdada, et poja maavaldused alles jääksid? Paljud mehed muidugi teeksid seda. Anglosakside maailmas nagu ka mujal kogu Euroopas olid tütred kõigis ühiskonnakihtides kauplemisel peenrahaks.
„Mul võib sinu abi vaja minna,” alustas ta.
Siis rääkis ta mõne aja tasase häälega ning tüdruk kuulas vaikides. Mida ta tahtis tütrelt kuulda? Kas ta tahtis, et too protesti avaldaks? Selge oli ainult see, et kui ta oli lõpetanud, kuulis ta, kuidas tütar langetatud peaga vastab:
„Ma teen, mida sa soovid, isa, kui sul abi vaja on.”
Leofric tänas teda süngelt ja saatis ta minema.
Ei, ma ei tee seda, otsustas mees. Peab olema mingi teine tee. Aga ta imestas, miks mingi neetud väike hääleke teda sisimas hoiatab: sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda.
Just siis katkestas tema mõtteid väljast kostev naabri hääl.
„Leofric. Tule siia ja vaata!”
Ta vaatles mõtlikult malendeid, nagu võiksid need omatahtsi liikuda. Pikk nina heitis küünlavalgel tema ees olevale ruudulisele lauale varju.
Hetkeks pöördusid mõtted tagasi pärastlõunaste sündmuste juurde. Ta oli oma käike hoolega planeerinud ja kõiki võimalikke olukordi kaalunud. Tal tuli ainult veel oodata. Kuna ta oli oodanud juba kakskümmend viis aastat, võis ta lubada endale veel veidi kannatust.
„Sinu käik,” lausus ta ning tema ees istuv noormees sirutas käe.
Mõlemad pojad sarnanesid isaga. Mõlemad olid tõmmud ja kandsid koormana oma perekonna nina. Kuid Henri oli pärinud ka isa ajud, aga veidi suurem ja jässakam Ralph ei olnud. Ralph oli parajasti kusagil linnas. Purjutamas tõenäoliselt. Henri tegi oma käigu.
Keegi ei teadnud täpselt, millal malemäng Inglismaale jõudis. Kuningas Knud oli seda kindlasti mänginud. Mäng oli pärit idast ja tegi läänes läbi mõned muudatused. Idamaisest kuninga ministrist oli saanud lipp ning istekorve kandvad elevandid – mis olid eurooplaste meelest liiga veidrad kujud – olid muudetud piiskoppideks, sest istekorv meenutas veidi mitrat.
Koda, milles seda mängu mängiti, oli anglosaksi Londonis üsna haruldane, sest see oli ehitatud kivist. Ta asus otse Saint Pauli kiriku kõrval järsul Thamesi poole laskuval künkanõlval. See oli Londoni kõige parem kvartal, kus seisid paljude suurte kirikumeeste ja ülikute majad – see koht oli kindel märk sellest, et majaomanik on tähtis mees.
Mees oli tulnud juba veerand sajandit tagasi Normandia linnast Caenist, kus tema perekonna mehed olid silmapaistvad kaupmehed. Selline asi ei olnud kuigi ebatavaline. Linna kahe künka vahel voolava ojakese suudmes asus kaks sadamasilda. Ida pool oli germaani kaupmeeste kai ja lääne pool Normandia linnadest Rouenist ja Caenist pärit prantsuse keelt kõnelevate kaupmeeste oma. Neile välismaalastele, kes peamiselt tegelesid tulutoova veinikaubandusega, oli antud kauplemisel palju privileege ja mõned neist asusid siia alaliselt elama ning neist said Londoni linna kodanikud.
Kas ta oleks ka siis siia jäänud, kui ei oleks Caenis oma tüdrukut kaotanud? Tõenäoliselt mitte. Ta oli olnud nii kindel, et tüdruk kuulub talle; oli armastanud teda juba lapsest saadik. Mida ta oli armastanud? Kas see oli väike nöbinina, hoopis teistsugune kui tema enda raske ninamürakas? Aastate möödudes oli nina ainus asi, mida ta tüdruku juures täpselt mäletas, kuid mälestus kogetud valust jäi südamesse torkima ja juhatas talle teed nagu Põhjanael.
Ja kaotada tüdruk veel Becketile! Ei tea, millal tema perekonna vaen nende võistlevate kaupmeeste vastu oli alanud; kindlasti oli see olemas juba vanaisa päevil. Asi polnud mitte ainult äris. Midagi oli viga Becketite iseloomus. Mitte ainult see, et nad olid elavad, taibukad ja võluvad, kuigi ka see oli halb. Neis oli mingi toorus ja sügaval asetsev egoism, mis ärritas paljusid ja mida tema perekond oli jälestama õppinud.
Tüdruk oli olnud tema oma. Kuni ta ühel päeval nurga tagant kuulis, kui noor Becket tüdrukuga rääkis. Nad olid naernud.
„Kuidas sa teda suudled, mu kallis? Nina on ju otse ees, kas sa ei näe? See on nagu kants, millest keegi üle ei pääse. Muidugi on see suurejooneline. Seda võib imetleda nagu mäge. Aga kas sa ei tea, et juba Noast ja veeuputusest saadik pole ükski selle perekonna liige ealeski suudelnud?”
Ta oli ära tulnud. Ta oli viieteistkümneaastane. Juba järgmisel päeval oli tüdruk tema vastu jahe. Aasta hiljem abiellus ta noore Becketiga. Pärast seda oli kodulinn muutunud mehele vastikuks.
Edward Usutunnistaja aastad olid talle head. Ta oli Londonis abiellunud ja tal oli edu, ta võitis Edwardi kosmopoliitses õukonnas endale kasulikke sõpru ning temast sai Saint Pauli katedraali hinnatud heategija, tähtis mees.
Ta oli võtnud endale ka uue nime.
See juhtus ühel hommikul kohe pärast abiellumist. Kõndinud piki West Cheapi kaubalette, oli ta peatunud ühe pika laua juures, mille taga töötasid hõbesepad. Võlutuna nõjatus ta lauale ja jälgis neid mõne aja. Kui ta lõpuks minema hakkas, kuulis ta üht häält hüüdvat: „Vaadake, see peab küll rikas mees olema. Tal on hõbedased varrukad.”
Hõbedased varrukad. Ta mõtles selle üle järele. Silversleeves. Ja kuna see ei vihjanud mingil moel tema ninale ja andis mõista, et ta on rikas, otsustas mees selle nime omaks võtta. Silversleeves – rikka mehe nimi. „Ja peagi väärin ma seda,” oli ta oma naisele lubanud.
Kui Silversleeves nüüd malelauda silmitses, lubas ta endale põgusa naeratuse. Ta armastas malet, seda võimu ja salapärase harmoonia mängu. Oma kaupmeheaastatel oli ta ka äris õppinud selliseid seise otsima. Ja oli neid leidnud. Meeste toimetused – mõnikord peened ja sageli julmad – olid Silversleevesi meelest nagu mingi keeruline mäng.
Talle meeldis Henriga malet mängida. Kuigi pojal puudus isa süvastrateegia, oli ta meisterlik taktik ja osav ootamatuid lahendusi välja mõtlema. Silversleeves oli püüdnud ka nooremat poega õpetada, kuid Ralph ei suutnud mängu jälgida ja läks raevu,
