mitu korda õukonna koosviibimistel Westminsteris. Kuningas William, kes oli priske suurte vuntside ja läbitungiva pilguga mees, kõnetas teda prantsuse keeles, mida ta tänu oma abikaasale nüüd kenasti oskas, ja oli tema vastustega nii rahul, et pöördus kogu õukonna poole. „Kas näete,” kuulutas ta. „Siin on üks noor normann, kellel on inglannast naine, ja nad elavad kenasti koos.” Ning ta naeratas Hildale. „Tubli,” sosistas Henri ja Hilda oli endale uhke.
Järgmisel aastal aga leidis samas aset üks vähem rõõmustav juhtum.
Isa suhtumine normannide kuningasse oli pragmaatiline. „See küll ei meeldi mulle, kuid ta jääb tõenäoliselt siia, nii et meil tuleb sellega kohaneda.” Kuulnud, et kuningas tahab jahipidamiseks kulle, oli Leofric leidnud suure vaeva ja kuludega paari oivalisi haukaid, ja kui Hilda oma abikaasaga järgmine kord õukonda kutsuti, tõi ta need kohale ning andis naisele, öeldes: „Kingi nad minu poolt Williamile.”
Hilda oli rõõmuga vaadanud, kuidas tema abikaasa teenrid kaht rasket puuri kandsid ja kuningas neid nähes heameelest hüüatas: „Ma pole iialgi toredamaid näinud. Kust te nad saite?” Ning talle oli täiesti ootamatu, kui Henri tema ees punastamata kiiresti vahele segas:
„Ma otsisin lähedalt ja kaugelt, kõrgus.”
Seejärel naeratas ta naisele.
Hilda ei saanud mehele kuninga ees vastu vaielda. Ta võis talle ainult otsa vahtida. Kuid hetk hiljem, kui külm valu teda läbis, tundis ta, et miski nende vahel suri. Hiljem arvas naine, et kui mees poleks talle naeratanud, andnuks ta talle ehk andeks.
Nii et nüüd, kui Hilda armukesega kohtama läks, tundis ta Henri vastu ainult kohusetunnet. Ei midagi rohkemat.
Teisel pool Fleeti jõge otse puusilla juures, kus kunagi oli asunud püha kaev, seisis nüüd väike kivist kirik, mis oli pühendatud selliste kohtadega sageli seostatud keldi pühakule Brigittale ja kandis sedapuhku nime Saint Bride. Ning selle üle Ludgate’i paistva väikese Saint Bride’i kiriku juures ootaski mees teda kannatlikult.
Billingsgate’i Barnikel oli armunud.
Inglismaa vallutamine oli taanlasele ränk löök. Normannid olid ära võtnud tema Essexis asuvad maad. Mõne aja oli ta arvanud, et laostub, kuid tal oli õnnestunud Londonis oma äri üleval hoida ja Silversleeves oli tema üllatuseks Leofricu vana võla intressid piinliku täpsusega ära maksnud. Ka tema noorem poeg, keda ta tahtis nii õhinal naida saksi tüdrukuga, oli sõlminud suurepärase abielu. Poiss elas nüüd oma äia juures ja pidi tolle äri tulevikus üle võtma. „Asjad oleksid võinud palju hullemini minna,” oli naine talle öelnud. Kuid siis suri naine äkki ja taanlane leinas teda mitu kuud südamest.
Kaks asja hoidsid teda pärast seda elus. Esimene oli tema salajane võitlus normanni vallutajate vastu. Ta oli vandunud, et jätkab seda kuni oma surmapäevani.
Teine oli Hilda.
Alul häbenesid nad teineteist ja kumbki kahetses nende perekondade vahelist lahkheli, kuid kohe, kui Barnikeli poeg abiellus, tundsid nad West Cheapil kohtudes end palju vabamalt ning peatusid sageli, et mõne sõbraliku sõna vahetada. Saanud teada, kus naine õhtuti jalutamas käib, sai Barnikelil harjumuseks samal ajal üle Fleeti jõe lonkida. Kaua aega, veel aasta pärast naise surma, arvas taanlane, et tunneb tüdruku vastu ainult isalikku kiindumust, ning too, kuigi taipas tõde õige pea, ei öelnud ka midagi.
Ainult üks kord, viis aastat tagasi, oli Barnikel söandanud kaugemale minna. Naine paistis ühel päeval olevat väsinud ja kurb ning taanlane küsis äkki: „Kas sinu abikaasa kohtleb sind halvasti?”
Hilda oli mõne aja vait ja hakkas siis kurvalt naerma. „Ei. Aga mis sina sinna teha saaksid?” küsis ta.
Unustanud end hetkeks, oli taanlane talle lähedale nihkunud ja ägedalt öelnud: „Ma viiksin su tema juurest ära.”
Selle peale oli naine ainult pead vangutanud ja pomisenud: „Kui sa selliseid asju räägid, ei tohi ma sinuga kokku saada,” ning mees polnud enam kunagi lähenemiskatseid teinud. Nii oli nende karske armastus kestnud aastaid. Naine arvas, et see on täiesti loomulik, et kui teda kodus õieti ei armastata, peab temast lugu keegi vanem ja targem mees. Ja Barnikel omalt poolt leidis, et tulihingelise kosilase osa, mis võib-olla polegi päris lootusetu, pakub talle teatud rõõmu.
Seepärast tuli ta, uus sinine mantel seljas, kergel sammul naisele vastu ning nad jalutasid koos läände Aldwychi poole, kus Saint Clement Danesi kiriku juures asus Barnikeli viikingitest esivanemate kalmistu.
Kui suured keldrid sinna tulevad! Vundamendi kerkides sai tohutu suure Toweri siseruumidest juba selgema ülevaate.
Kui läheneda ehituspaigale jõe poolt, võttis poole selle vasakpoolsest tiivast enda alla suur saal. Parempoolne osa oli jaotatud kaheks – kaks kolmandikku sellest hõlmas pikk nelinurkne põhja-lõuna suunas paiknev kamber ja ette kagupoolsesse nurka jäi üks väiksem ruum. Sinna pidi tulema kabel.
Selle vägeva hoone ehitaja oli silmapaistev Normandia munk ja arhitekt Gundulf, kes oli hiljuti Inglismaale toodud ja Kentis asuva Rochesteri piiskopiks määratud. Gundulf tundis Mandri-Euroopa kindlusarhitektuuri ja kuningas William oli rakendanud ta tööle juba mitme kavandi juurde. Ka Londoni suurel Toweril oli oma kaksikõde Essexi linnas Colchesteris.
Kuigi Osric vihkas oma tööorjust, pidi ta paratamatult imetlema enda ümber kerkivat ehitust. Keldrikorrus oli jõe pool enam-vähem maapinnaga tasa, kuid jäi nõlvaku tõttu tagumises seinas täielikult maa alla.
Kivid laoti seina kihtide kaupa – kõigepealt Kenti kiltkivi, mis oli ainult pooleldi tahutud, siis tugevdamiseks kiht ränikivi ja seejärel uuesti kiltkivi. Kõik need kivid liideti omavahel mitmesugustest käepärastest materjalidest tehtud mördiga. Sageli toodi ümberkaudsest piirkonnast ehitusplatsile kärutäite kaupa vanu Rooma-aegseid ehituskive ning Osric pandi koos meestega neid vasaratega puruks tampima, et saada hästi siduvat tsementi. Kui selleks kasutati telliseid, oli mört müüris punakat tooni ja üks töömeestest lausus süngelt:
„Vaadake. Tower ehitatakse inglaste verega.”
Hele Caenist toodud Normandia kivi oli mõeldud ainult nurkadeks ja kaunistusteks. „See on eriti kõva,” ütles töödejuhataja, „ning annab oma teistmoodi värvi tõttu hoonele kena väljanägemise.”
Kui keldriseinad kerkima hakkasid, pani Osric veel mõnda asja tähele. Ühest ruumist teise sai küll, aga välisseinas ei olnud ühtegi ust. Poiss avastas, et keldrisse pääseb ainult ühestainsast keerdtrepist, mis paiknes kirdepoolses nurgatornis. Mis akendesse puutus, siis kui ta töödejuhatajalt nende kohta päris, naeratas too ja osutas kahele kitsale pilule läänepoolses müüris. „Vaata neid,” ütles ta. Kui müürsepad tööga niikaugele jõudsid, sai Osric aru, et neist saavad väljapoole ahenevad avaused.
„Siin ei jäägi akna jaoks suurt ruumi,” lausus ta ühele müürsepale ja too hakkas naerma.
„Siia tuleb ainult pilu,” vastas mees poisile. „Mitte laiem kui inimese käsi. Keegi ei pääse nende kaudu sisse ega välja.”
Veel kaks iseärasust tegi Osricule keldri juures muret. Esimene oli suur auk läänepoolse kambri põrandas. Alul oli see talle mõistatuseks, kuid peagi sai ta aru, mis on selle mõte, sest kuna ta oli töömeeste seas üks väiksemaid, saatis Ralph ta kohe sinna alla. „Kaeva,” käskis ta lühidalt. Ja kui poiss rumalast peast küsis: „Kui kaugele?”, sõimas Ralph teda ja seletas: „Kuni vett leiad, loll.” Kuigi Thames voolas sealsamas lähedal ja mitte kaugel kaldast oli ka kaev, pidi kuninga kantsil olema seespool vägevaid müüre
