sügav.
Kuid oli veel teine asi, mis tema südame hirmuga täitis.
Päev pärast seda, kui Ralph ei lubanud poisil puusepaks hakata, hüüdis ta äkki: „Osric, kuna sa kaevad hästi auke, on mul sinu jaoks üks uus töö.” Ja enne kui vennike jõudis näost ära langeda, lisas mees: „Tunnel, Osric. Seal on sinu koht.”
Üks vajalik asi iga kindlushoone puhul on äravoolutunnel ja Londoni Toweril oli see kavalalt välja mõeldud. Alanud nurgas põrandas olevast august mitte kaugel kaevust, kulges see maa all väikese kaldega umbes viiskümmend jardi, kuni jõudis välja jõeni. Mõõna ajal oli äravoolukraav talutavalt kuiv, kuid tõusu ajal ujutas Thamesi vesi selle üle.
See oli madal ja kitsas käik, kus oli hädavaevalt ruumi paarile Osricu-suurusele väikesele poisile, kes seal käpuli kirkadega töötasid. Iga päev läks ta sinna alla ja kaevas mitu tundi ning lahtine muld lohistati kottidega tunnelist välja, puusepad aga tegid käigule toed, et selle lagi sisse ei variseks. Osric ei teadnud, kui palju päevi ja nädalaid selle uru uuristamine võtab, enne kui müürsepad saavad sinna seinad ja lae laduda. Ta teadis vaid seda, et tunneb end seal maa all nagu mutt ja tema selg valutas pidevalt.
Nädala pärast üritas ta teist korda raskest tööst vabaneda.
Rochesteri piiskop Gundulf oli suur mees. Pealagi oli tal paljas ja nägu lihav. Nii tema keha kui ka jutt olid mõlemad ühtmoodi ümmargused. Kuid mehe liigutustes oli küllalt vilkust, mis lubas oletada, et ta on ka väga kiire mõtlemisega, ja see tegi temast suurepärase organisaatori. Kui ta ka tol hilisel augustiõhtul aeglase taibuga ülevaatajaga silmitsi seistes vastumeelsust või heameelt tundis, ei saanud tema näost seda küll välja lugeda. Tol ajal pidi olema taktitundeline.
Ta oli just äsja muutnud Londoni Toweri kavandit ja Ralph Silversleeves pidi selle nüüd ümber ehitama.
Alul ei suutnud Ralph seda uskuda. Ta silmitses juba kerkivaid suuri alusmüüre. Kas too paks piiskop tahab tõepoolest, et ta selle tohutu kivimassiivi eemaldab ja uuesti otsast alustab?
„Seda tuleb teha ainult kagupoolses nurgas, mu sõber,” lausus piiskop rahustaval toonil.
„Seal on kakskümmend viis pargasetäit kive,” kostis Ralph raevunult vastu. „Ja jumala eest, milleks küll?”
Muudatuste põhjus oli üsna lihtne. Colchesteri sõsarkindlusel oli selles nurgas poolringikujuline eend. Kui Londoni Toweri kujundaja nägi, kui ilus see välja näeb, otsustas ta siia samasuguse teha.
„Sellest saab kuningliku kabeli apsiid,” jätkas Gundulf leebelt. „See tuleb noobel ehitis. Ja kuningas jääb rahule,” lisas ta.
Kas ülevaataja aeglane mõistus seda viimast vihjet tähele pani, see ei paistnud välja.
„See toob kaasa mitu nädalat lisatööd. Või tõenäoliselt mitu kuud,” ütles mees mornilt.
„Kuningas tahab väga, et töö kiiresti laabuks,” vastas piiskop kindlameelse viisakusega. See oli pehmelt öeldud, sest pärast Inglismaal juba kümme aastat kestnud rahutusi tahtis William, et Londoni uus kivikindlus valmiks ilma viivitusteta.
„See pole võimalik,” uratas Ralph. Talle ei meeldinud, et targem mees teda nõusse räägib.
Gundulf ohkas ja ründas siis vastu.
„Ma alles ühel päeval rääkisin kuningale, kui teenistusvalmis te olete ja kui sobiv selle suure ülesande täitmiseks,” mainis ta. „Peagi näen ma teda jälle.”
Kuna see ähvardus jõudis isegi Ralphile kohale, kehitas ta tusaselt õlgu. „Nagu soovite,” pomises ta ja hakkas ära minema.
„Ma ütlen kuningale,” lõpetas piiskop leebelt, karistades torisevat meest enda tüütamise pärast, „et te suudate uue ülesandega samaks tähtajaks toime tulla. Ühtki päeva ei lähe kaduma,” lausus ta kergemeelselt. „Tal on väga hea meel.”
Hetk pärast seda astus noor Osric oma sammu.
Ta oli tüsedat piiskoppi ka varem näinud, kui Gundulf käis tööd üle vaatamas.
Nagu paljud kõrgel positsioonil seisvad inimesed, pidas ka piiskop Gundulf endastmõistetavaks, et heatahtlik viisakus tasandab avaliku elu tegelaste teed. Kui ta mööda ehitusplatsi ringi liikus, ei maksnud isegi pärisorjadele tehtud viisakad peanoogutused talle midagi.
Seetõttu oli täiesti loomulik, et pimedas tunnelis haletsusväärset tööd tegeval pärisorjal küpses üks plaan.
Kõik tema instinktid, isegi füüsiliselt tajutav ihalus sõrmeotstes, ütlesid poisile, et temast peab saama meistrimees. Kuidas saab selles eksida? Või on Jumal otsustanud, et ta peab oma pattude pärast sedamoodi kannatama? Selles, et Ralph Silversleeves ei ole Jumala käsilane, oli ta kindel – too mees oli saatan. Kuid piiskop Gundulf, kes vastutab kõige eest, oli jumalamees ja nägi lahke välja. Kindlasti võis isegi temasugune alandlik pärisori jumalamehele läheneda.
Vähemalt kaotada ei ole mul midagi, arvas ta.
Osric oli ammu juhust oodanud. Kui ta nüüd oma tunnelist vahetuse lõpus väljus ja nägi, et piiskop seisab ehitusplatsi ees, otsustas ta võimalust kasutada. Jooksnud puusepatöökotta, haaras ta oma töö ja lähenes häbelikult suurele mehele.
Piiskop oli üllatunud, nähes enda ees mullaga määrdunud väikest tõsist kogu, puust klots käes. Sellest hoolimata küsis ta lahkelt: „Mis see on, mu poeg?”
Osric seletas paari sõnaga: „See on minu töö. Ma tahan puusepaks saada.”
Kui Gundulf oli pärisorja veidi silmitsenud, polnud tal raske ülejäänut aimata. Töö, mida ta nägi, oli hästi tehtud. Tema pilk pöördus puusepatöökoja poole. Võib-olla peaks poisi sinna saatma, et näha, mida nad temast seal teevad. Ning ta seadiski juba sammud sinnapoole, kui kuulis selja tagant kisa.
See oli Ralph.
Samal hetkel, kui too neid silmas, taipas ta, mille peal Osric väljas on. Olles plaanide muutmise pärast juba niigi halvas tujus ja näinud nüüd, et see väike vilets ori läheb tema selja taga Gundulfi jutule, ei suutnud Ralph seda enam taluda. Piiskopi juurde jõudnud, ta lausa ulgus raevust.
„Ta ütleb, et tahab puusepaks saada,” lausus Gundulf leebelt.
„Ei iialgi.”
„Meistrimeheanne on Jumala kink, nagu te teate,” mainis piiskop. „Meil tuleb seda ära kasutada.”
Kuid siis tuli Ralphile üks mõte.
„Te ei mõista,” vastas ta. „Me ei saa tema kätte nuga ega ühtki muud teravat tööriista usaldada. Ta töötab sellepärast siin, et proovis tappa üht kuninga rüütlit. Sellepärast lõigati tal nina lõhki.”
„Ta ei näe kuigi ohtlik välja.”
„Aga ta on seda.”
Gundulf ohkas. Ta ei teadnud, kas uskuda ülevaatajat. Teisest küljest aga oli ta tollele ühe päeva kohta juba küllalt meelehärmi teinud. Ja Toweri ehitus pidi laabuma sujuvalt.
„Nagu soovite,” ütles ta õlgu kehitades.
Niisiis mõistis Osric, kuigi ei saanud nende jutust aru, sest nad rääkisid omavahel Normandia
