uue tähenduse, kui ta tüdrukuga koos elaks.
„Siis saaksin mina tema eest hoolitseda,” pomises ta endamisi. See mõte tundus nii erutav, et isegi armetu kuur, kus nad elasid, paistis noorukile uues helges valguses.
Mõni päev hiljem kohtusid Osric ja Dorkes Ralph Silversleevesiga.
Ralphil oli harjumus vara hommikul enne töö algust mööda ehitusplatsi jalutada. Mõnikord ta peatus, et hurtsikuid uurida, kuid tavaliselt mitte. Kuid alati tegi ta uhkelt ringi ümber kerkiva Toweri, nagu oleks see tema isiklik kindlus. Ta oli oma ringi just lõpetanud, kui sattus vastamisi kahe jõe äärest tuleva noorega.
Ralph oli kuulnud meeste nalju Osricu ja tüdruku kohta, kuid kuna ta pidas väikest töömeest haletsusväärseks olendiks, arvas ta, et vaevalt mõni tüdruk tollele silma heidab. Nähes neid nüüd koos, küsis ta endalt äkki – ehk on see tõsi? Kuidas sai too armetu Osric endale naise, kui tema, Ralph, polnud saanud? Haaratuna äkilisest armukadedushoost, silmitses ta tüdrukut ja lausus siis: „Mida pagana pihta sa teed, jalutad ringi selle viletsa väikese äbardiga?” Ja Osricule ütles ta: „Miks sa seda kena tüdrukut rahule ei jäta, Osric? Sa teed talle oma näoga häbi, sest oled nii kole.” Andnud poisile seejärel piitsaga kiire nähvaku üle selja, läks ta edasi.
Kumbki ei öelnud midagi. „Ma ei tee temast kunagi välja,” sosistas tüdruk mõne hetke pärast.
Aga kuigi poiss teadis, et Ralph on tema vaenlane, ehmatasid normanni sõnad teda ja ta oli vait.
Mõõna ajal kogunes puhas vesi Thamesi kaldal mitmes kohas lompidesse. Samal pärastlõunal, kui päike paistis heledalt ja taevas peegeldus vees, lipsas Osric üksi alla jõe äärde.
Kui aastad möödusid, unustas poiss oma lõhkise nina ja harjus läbi suu hingama ega mõelnud enam suurt oma välimusele. Ja maailmas, kus klaas peaaegu puudus, polnudki eriti võimalik endale pilku heita. Kuid nüüd vahtis ta ühest veelombist üllatunult oma peegelpilti.
Siis purskas ta nutma.
Ta polnud teadnud, et tema juuksed on juba hõredad. Ta oli unustanud, kui naeruväärseks tegi teda see lillakas määrdunud mügerik, mis kunagi oli olnud nina. Vahtides oma suurt pead, kookus väikest keha ja ebamäärast klompi keset nägu, tahtis ta valjult ulguma hakata, kuid kartes tähelepanu äratada, summutas selle ja sosistas endamisi: „Väga paha. Ma olen ebard.”
Kurvalt ja alandlikult läks ta tööle tagasi.
Järgnevatel päevadel tahtis ta esialgu siiski käe oma koleda näo ette panna, kui tüdrukut nägi, aga ei märganud kordagi, et tolle tunded oleksid muutunud. Kui Dorkes neid varjas, tegi ta seda väga hästi. Ta naeratas poisile vaikides nagu alati.
Poiss hakkas vaatama teisi mehi ja hindas nende puudusi. Üks lonkas, teisel oli lömastatud käsi, kolmandal mädanev haavand. Võib-olla mina polegi kõige õnnetum, lohutas ta end.
Kui ta vaid suudaks mind armastada, ütles poiss endale. Ma kaitseksin teda. Ma sureksin tema eest. Sellises hingeseisundis möödus veel kolm nädalat.
Müürsepad töötasid nüüd kabeli kallal. See ulatus idapoolsesse apsiidi ja oli peaaegu neljakümne viie jala pikkune suur ruum. Mehed olid juba alustanud võlvi ladumist.
Osricule meeldis seda vaadata. Kõigepealt tegid puusepad suured poolringikujulised kaared, mis tõsteti tellingutele nagu kumerad sillad. Siis ronisid müürsepad nende peale ning hakkasid laduma kive, mis olid hoolikalt tahutud kiilukujuliseks, nii et kui laiem külg oli ülespoole paika sobitatud, hoidsid need üksteist tohutu jõuga koos.
Kuid õige pea nägi poiss Toweri juures veel üht iseärasust.
Ühel hommikul kohale saabudes kuulis ta, et müürsepad nurisevad „järjekordse neetud muudatuse” pärast. Hetk hiljem ilmus kohale Ralph ja käskis tal kirka tuua. Peagi tegi poiss kõvasti tööd.
Sein kabeli ja Toweri idapoolse kambri vahel oli kahekümne jala paksune. Pärast seda, kui müürsepad olid raiunud sellesse kabeli poolt kitsa augu, kästi Osricul ja veel kolmel mehel kiviprügi õõnsusest välja kaevata. Ja kui puusepad olid müüri nende pea kohal prussidega toestanud, raiusid mehed mitu päeva nagu kaevurid kaljupõues, kuni olid loonud umbes viieteistkümne ruutjala suuruse salakambri. „See on nagu koobas,” ütles Osric naeratades. Ja see võrdlus sobis, sest keskaegse kindluse seinad ei olnud mitte ainult ruumide eraldamiseks. Need olid ehituse iseseisvad osad, kuhu mehed said kaevuda nagu mäepõue.
„Sellest tuleb varakamber, kus hakatakse hoidma väärisasju,” ütles Ralph neile. Ette pidi paigutatama massiivne tammepuust uks.
Ühel pilvisel augustihommikul sügise alguses ilmutas Osric oma armastust.
Vana Rooma linnamüüri ääres olid trepid, mis viisid üles kaitsevallile, ja kuna tol päeval tööd ei olnud, läks Osric tüdrukuga sinna üles, et nautida jõele avanevat vaadet. Ilm oli meeldivalt vaikne, ja kui nooruk märkas, et nad on kahekesi, haaras teda äkki selline hellus selle väikese kahvatu kogu vastu, et ta pani talle käe õrnalt ümber piha.
Ja tundis kohe, et tüdruk kangestub. Ta pöördus, et tema poole vaadata, kuid tüdruk tõmbus eemale. Siis, tõstnud pilgu närviliselt poisi näo poole ja näinud tema kurbi tõsiseid silmi, raputas ta pead ja eemaldas õrnalt, kuid kindlalt käe oma piha ümbert.
„Palun ära seda tee.”
„Ma arvasin, et võib-olla …” alustas Osric.
Tüdruk raputas uuesti pead ja tõmbas sügavalt hinge.
„Osric, sa oled minu vastu väga lahke, aga …” Tema pruunid silmad vaatasid poissi rahulikult. „Ma ei armasta sind.”
Osric noogutas ja tundis, et põletav valu nöörib kurku. „See on vist sellepärast …?” Ta tahtis öelda: „Minu näo pärast,” kuid ei suutnud.
„Palun mine ära,” ütles tüdruk. Ja kui poiss kõhkles, siis kordas: „Mine kohe.”
Muidugi. Osric sai aru. Ta läks trepist alla varjualusesse, kus istus hulk aega oma õlgvoodil ja nuttis vaikselt, sest oli õnnetu.
Kui ta oleks teada saanud, et ikka veel ülal müüril seisva väikese tüdruku kurbus oli veel suurem, oleks ta üllatunud, sest tema dilemmat ei osanud ta aimatagi.
Tõepoolest, kuigi Dorkes oli poisi rikutud nägu kohe märganud, ei mõelnud ta sellest pärastpoole peaaegu üldse. Ta imetles Osricu julgust ja talle meeldis tema lahkus. Kuid ta küsis endalt rahulikult ja kurvalt, mis kasu sellest on? Osricul ei olnud midagi. Isegi küla kõige viletsamal teoorjal oli hütt, kus elada, ja maalapp, millel enda elatamiseks tööd teha. Osricul oli ainult õlgvoodi. Milline elu teda ootab? Kivide tassimine teda vihkava Ralph Silversleevesi jaoks, kuni ta kokku variseb. Ja mis oli tal endal? Sandistunud ema, kelle eest hoolitseda. Kuidas ta suudab seda siis teha, kui tal mees on? Osric ei suuda seda kindlasti. Ta oli ju näinud tooreid paariheitmisi, mis ööbimiskohtades aset leidsid, ja räbalais poolnälginud lapsi, kes ronisid neljakäpukil heintes ja poris. „Nad elavad nagu tõugud,” oli ema ükskord lausunud. „Ära sina seda tee.”
Dorkese ainus lootus oli see, et ta hakkab mõnele meistrimehele või mõisast ajutiseks siia saadetud teoorjale meeldima. Kui seda ei sünni, hoolitseb ta ema eest nii hästi, kui suudab. Ja pärast seda? Võib-olla ma ei elagi kaua, arvas ta.
Seepärast oligi ta Osricuga ettevaatlik, tahtes vaese poisi vastu lahke olla talle suuremat lootust andmata. Tol hommikul
