küsis Hilda.
Mees tõusis püsti. „Kas ma peaksin normannile näitama, et mul on seda vaja? Laskma tal näha, kuidas ma tema ees rooman?” Äkki oli ta jälle endine. „Mitte iialgi!” müristas ta. „Ennem lähen juba juutide juurde.”
Ja Hildal ei jäänud muud üle kui imestada meeste eneseuhkuse üle, nagu naised enamasti imestavad. Kuid ta arvas, et teab, mida teha.
Seepärast külastas ta hiljem oma isa ja soovitas talle: „Mine Silversleevesi juurde. Ära ütle talle, et Barnikel on hädas või et mina sulle sellest rääkisin. Ütle lihtsalt, et see laen on sinu südametunnistusel ja palu teda see ära maksta. Ta teeb seda sinu heaks, ja kui see teoks saab, ei ole Barnikelil vaja seda teada.”
Leofric noogutas nõusolevalt. Kuid enne kui tütar lahkus, vaatas isa teda mõtlikult.
„Sa oled temast sisse võetud, eks ju?”
„Jah,” vastas naine lihtsalt.
Leofric jätkas tema silmitsemist. Mitu aastat oli ta endalt küsinud, mis suhe Hildal taanlasega võiks olla, kuid polnud kunagi söandanud küsida. „Mul on kahju, et ma su Henrile mehele panin,” lausus ta tasa.
Hilda vaatas talle silma. „Ei ole sul midagi,” ütles ta ja naeratas. „Tee ainult, mida ma palun.” Siis läks ta ära.
Varsti pärast seda tekkis Alfredi ning tema sõbra ja soosija Barnikeli vahel lahkheli. See juhtus täiesti eraviisiliselt.
Nad seisid ühel vaiksel õhtul Barnikeli elutoas. Seal oli vähe muutunud. Suur sõjakirves rippus ikka veel seinal. Kõik oli täiesti tavaline – või oleks olnud, kui Alfred poleks just äsja veelgi kindlamalt korranud neid sõnu, mida ta oli hetk tagasi öelnud suurele punase habemega mehele, kes teda nüüd vihaselt vahtis.
„Ei. Ma ei julge.” See oli esimene kord, kui Alfred püüdis taanlasele ära öelda.
Barnikel oli taas mere tagant uudiseid kuulnud. Ei, ta polnud neid välja mõelnud. Teated olid täiesti tõepärased. Tõepoolest, 1083. aasta viimastel kuudel oli kuningas William oma uue saarekuningriigi pärast rohkem mures kui kunagi varem.
Põhjuseks oli suur põhjamaade vandenõu. Selle lähtepunktiks oli Taanimaa, kus uus kuningas, järjekordne Knud, ihkas uusi viikingite vallutusi. Tema saadikud olid juba alustanud läbirääkimisi normanni Vallutaja rivaalidega – Prantsuse kadeda monarhi ja Norra kiidukukest kuningaga.
Isegi Vallutaja enda perekond ei olnud alati usaldusväärne. Tema poeg Robert, aidatuna Prantsuse kuninga poolt, oli kord juba üritanud mässu tõsta ning hiljuti oli William sunnitud vangi panema Bayeux’ sõjamehest piiskopi, oma poolvenna Odo, kahtlustatuna reetmises.
„Ja kui see kõik kokku võtta, võib isegi William leida, et ta ei suuda sellega toime tulla,” täheldasid taanlaste saadikud kiiresti.
Polnud vist üllatav, et sellised kuuldused tegid Barnikelile rõõmu. Ta võis küll võlgadesse uppunud olla. Ta võis ka vanaks jäänud olla. „Aga aasta või kahe pärast võib Knud jälle Inglismaa troonil istuda,” karjus ta Alfredile õhinal. „Mõtle selle üle!”
Kuidas võis Alfred ometi kõhelda?
Suhted taanlasega olid Alfredile juba ammu muret teinud. Sellest, kui nad viimane kord relvi vedasid, oli möödas viis aastat. Need viis aastat olid Inglismaal vaiksed. Ja nende viie aastaga oli Alfredist saanud Toweri usaldatav relvameister. Ta oli valmistanud Ralphile rõngassärgi ja isegi Mandeville’ile mõõga. Ta oli loonud perekonna ja elas turvalist elu.
Tõsi, iga paari kuu tagant tuli Barnikel tema juurde ja palus tal relvi valmistada. Mitte kunagi palju korraga. Neid soove oli üsna lihtne täita, ilma et see kahtlust ärataks, ja relvi sai kergesti paigutada peidikutesse, mida ta relvatöökoja põranda alla oli meisterdanud. Rääkimata sellest isegi naisele, jätkas Alfred kohusetundest taanlase soovide täitmist. „Ma olen talle ikka veel võlgu,” ütles ta endale. Kuid kui aeg läks ja tema pere kasvas, täitis ta neid tellimusi üha tugevneva vastumeelsusega. Ja kuu aja eest, kui ta oli kogu põranda alla peidetud relvatagavara üle vaadanud, tuli talle hirm peale.
„Sa võiksid nendega sada meest varustada,” sosistas ta endamisi. Esimest korda tundis ta tõelist hirmu. Mis siis, kui normannid peaksid relvakotta tungima ja need relvad üles leidma? Ma ei suudaks nende olemasolu millegagi seletada, ütles ta endale.
„Ma kardan,” tunnistas ta Barnikelile.
„Siis oled sa argpüks.”
Selle peale kehitas Alfred ainult õlgu. Ta oli taanlasesse liiga kiindunud, et sellest solvuda. Pealegi oli tal üks mõte.
„Ma arvan,” lausus ta vaikselt, „et see kõik on muutunud ajaraiskamiseks. Tegelikult on enamik inglastest Williami juba omaks võtnud. Nad ei pruugi üldse taanlaste eest sõdima hakata.”
Barnikel tõi kuuldavale raevuröögatuse. Ja ometi ei saanud ta seda päriselt eitada. Londonil muidugi on iga kuningaga omad arved, kuid mitmes väiksemas vastuhakus viimase kümne aasta jooksul võitlesid inglased kogu maal tegelikult õlg õla kõrval vihatud normannidega, et mässu maha suruda – ja seda lihtsal põhjusel, et sellised ülestõusud ähvardasid viljasaagi hävitada.
„Sa oled reetur,” kuulutas Barnikel vihaselt. Ja selle peale lasi Alfred ohjad lõdvaks.
„Kui nii,” nähvas ta vastu, „kes on siis sinu lapsed?”
See oli ränk löök ja haavas taanlast. Alfred teadis väga hästi, et Barnikeli täiskasvanud pojad näitasid üles väga vähe huvi isa salajase tegevuse vastu. „Kui Taanimaa kuningas siia saabub, oleme me taanlased,” oli noorem poeg talle ükskord öelnud, „aga mitte varem.” See oli hell küsimus, kuid Alfred teadis, et Barnikel on oma lastes sügavalt pettunud.
Võib-olla sellepärast, et Alfred nägi, kui murtud vanem mees on, andiski ta mõne minuti pärast järele ja nõustus tegema, mida Barnikel palus. Kuid ta tegi seda paha aimdusega.
Tolle aasta detsembris oli Billingsgate’i Barnikel üsna üllatunud, kui sai viisaka kutse kohtumisele Silversleevesiga.
Ei saanud salata, et kui Alfred oli muutunud palju iseseisvamaks, siis pika ninaga normann elas nüüd lausa hiilgavalt. Tema maja väravas seisis täisrelvastuses sõdur. Toredas kivist hallis olid laua taga ametis kaks kirjutajat. Ta oli Saint Pauli kiriku kanoonik. Peapiiskop Lanfranc ise oli teda külastanud, ja kuigi too tõsine reformaator pidas kaupmehest kirikutegelast kirikule häbiplekiks, oli ta küllalt tark ega teinud muud kui ainult manitses kuivalt kanoonikut ja Saint Lawrence’i kiriku patrooni Silversleevesi. Barnikel püüdis oma muljeid mitte välja näidata, kuid see oli raske.
Normann tervitas teda ülima viisakusega, palus istet võtta ning, langetanud pilgu üle oma nina nende vahel seisvale lauale, pöördus tema poole tõsisel häälel.
„See on mul juba kaua mõttes mõlkunud, et mul on Leofricult ülevõetud võlg teile maksmata, Hrothgar Barnikel. Ma loodan, et te tunnistate, et ma olen sellega seotud kohustused alati täitnud.”
Barnikel noogutas. Kui ebameeldiv normann talle ka polnud, ei saanud ta eitada, et mees oli kokkulepitud intressid kümne aasta jooksul õigel ajal tasunud.
„Juba kaua aega olen ma soovinud sellest võlast vabaneda,” jätkas Silversleeves, „kuid summa on suur.” Barnikel heitis talle kahtlustava pilgu. Ta oli kuulnud normanni kombest sundida võlausaldajaid leppima vähemaga,
