seletas talle rahulikult ja lahkelt, et tema ja ta abikaasa on Osricu sõbrad. Ta rääkis, kuidas Alfred on püüdnud Osricut orjusest välja osta. „Ühel päeval võib see tal isegi õnnestuda,” lisas ta. Ja tegi siis pakkumise:
„Me vaatame sinu ema järele. Ega Ralph ei taha endale kasutut kätepaari. Me hoolitseme selle eest, et ta ei nälgiks, ja kui Ralph lubab, võtame ta oma majja elama.”
„Aga …” Tüdruk kõhkles. „Kui ma saan lapsi ja Osric …”
Naine lõpetas tema eest lause: „Kui Osric sureb?” Ta kehitas õlgu. „Me hoolitseme nende eest niipalju kui võimalik. Ma ei usu, et nad nälga jäävad.” Ta vaikis viivu. „Sulle võidakse teha muidugi parem ettepanek. Kui nii, siis peaksid tolle vastu võtma. Aga see on ka vähemalt midagi.” Ta naeratas. „Minu abikaasa on relvameister. Tal on siin teatud positsioon.”
Kui nad tagasi tulid, oli Dorkes vait. Ta ei teadnud, mida mõelda või öelda. Aga et ta oli noor ja kõigest sellest väsinud, vastas ta lõpuks: „Jah. Tänan teid.”
Paar õhtut hiljem tõstis Osric üllatunud pilgu ja nägi söepanni mahedas kumas endale lähenevat väikest kahvatut kogu.
Möödus terve aasta, enne kui Dorkese ema relvameistri majja võeti. Selle aja jooksul viidi lõpule Toweri põhikorrus ja valmisid tohutu suured tammepuust laetalad.
Osric ja Dorkes, olles loonud endale öömajas nii eraldatud nurgakese kui võimalik, elasid häirimatult koos. Ei toimunud mingit abielutseremooniat ega ametlikku pühitsemist, kuid neis tingimustes seda ei oodatudki. Teised elanikud kutsusid Dorkest lihtsalt noore Osricu naiseks ja Osricut tema meheks. Muud ei olnud seal midagi öelda.
Mõne aja pärast, kui tüdruku ema oli lahkunud, ütles Dorkes vaikselt Osricule, et saab lapse.
Kuud möödusid ja relvameister Alfredile tundus, et tema ja ta naine on teinud õige teo ning et elu normannide Londonis on üsna talutav.
Kui poleks ainult olnud üht pidevalt närivat probleemi, mis hakkas süvenema – kui ta selle lahendamata jätab, ähvardab see neid kõiki kuristikku paisata.
Ühel hilissügise hommikul Issanda aastal 1083 seisatas kaupmees Leofric, kes elas West Cheapil härja märgi all, hetke kahevahel olles oma maja juures.
Kaks asja, mis tema tähelepanu köitsid, olid nii huvitavad, et ta pööras pead ühelt küljelt teisele ja püüdis mõlemat vaadata.
Esimene neist oli üks pooleliolev kirik.
Sest kui Vallutaja oli toonud Inglismaale kindlused, oli ta toonud ka midagi palju tähtsamat – Mandri-Euroopa kiriku. Lõppude lõpuks oli ta ju paavstile lubanud, et vastutasuks tolle õnnistuse eest reformib ta Inglise Kiriku, ja ta oli sõnapidaja mees. Seetõttu kõrvaldas ta esimesel võimalusel sakside Canterbury peapiiskopi ja asendas selle ühe äärmiselt silmapaistva normannist preestri Lanfranciga. Pärast oma uue karja ülevaatamist oli Lanfranci kohtuotsus lihtne: „Häbiväärt.” Ning ta asus asju korda seadma.
Mõni aasta varem oli West Cheapil tulekahju. Leofricu maja säästeti sellest, kuid väike saksi Maarja kirik tänavaotsal põles maani maha. Nüüd oli peapiiskop Lanfranc ise käskinud selle oma Londoni kirikuks üles ehitada.
Seepärast kerkis Cheapil otse siidikaupmeeste, kanga- ja paelamüüjate lettide taga väike, aga kena kirik. Nagu ida pool asuv Tower, oli seegi nelinurkne toekas kiviehitis. Kabel, mis asus suuremalt osalt ülalpool maapinda, oli juba valmis. Sellel oli nelja võlvi pikkune kesklööv ja kaks külglöövi. Isegi võlvistik oli kivist, kuid ehitajad olid kasutanud ka lähedusest leitud Rooma-aegseid telliseid. Kõige rabavam iseärasus, mis oli linnaelanikke selle väikese kiriku juures juba imestama pannud, olid toekad romaani stiilis kaared nagu Westminster Abbeyl – ümarad nagu vibu. Sellepärast sai kirik endale juba enne valmimist erilise nime, mis talle ka jäi: Saint Mary-le-Bow.
Vaevalt möödus mõnda päeva, mil Leofric poleks vähemalt tunni aja jooksul jälginud selle toreda hoone ehitamist. See võis olla küll normannide kirik ja asuda tema läve ees, aga see meeldis talle.
Teine vaatepilt aga tundus aina kummalisem.
Cheapi põhjapoolses küljes, vähem kui saja jardi kaugusel kohast, kus Leofric seisis, asus kitsas tänav nimega Rauakaupmeeste tee. Ja selle nurgal oli juba vähemalt viis minutit luuranud üks äärmiselt kahtlane kogu. Tema kapuuts oli üle pea tõmmatud. Ta seisis küürus, üritades asjatult varjata oma kasvu ja ilmselt ka isikut, ning kapuutsi alt piilus tal välja suure punase habeme serv.
Aga miks pidi ta seal luurama? Sest Rauakaupmeeste tee viis ainult ühte uude kvartalisse, mida tunti selle hiljutiste asukate järgi Juudikvartali nime all.
Koos oma sõjaliste toetajatega oli William Vallutaja toonud Inglismaale veel ühe rühma inimesi – Normandia juudid. Need olid privilegeeritud klass. Kuna nad olid küll kuninga kaitse all, aga nende tegutsemist enamikul erialadel ei soodustatud, spetsialiseerus see kogukond laenude andmisele. Ka Londoni kaupmehed ei olnud lihtsamates finantsasjades võhikud. Laen ja selle vältimatu kaaslane, intressid, olid siin juba ammu tuntud nagu igas teises kohas, kus leidub kaupmehi ja käibib mingisugune raha. Leofric, Barnikel ja Silversleeves olid kõik võtnud laenu ja maksnud intresse või nendega sarnaseid makse. Kuid sellele tegevusele spetsialiseerunud kogukond oli anglo-taani linnas uudne.
Mida see Barnikel seal siis luurab? Mitte ainult tema riietus, vaid ka käitumine oli väga kummaline.
Kõigepealt läks ta tänavat mööda pisut edasi, siis peatus, pööras ringi, loivas tagasi, pöördus seejärel uuesti, rühkis edasi, peatus mõtlikult ja tuli jälle tagasi. Leofric jälgis, kuidas tema vana sõber tegi seda kolm korda järjest, ning hakkas siis tema poole minema, kartes, et ta on hulluks läinud. Kuid viimaks Barnikel ilmselt silmas teda, sest ta pages mööda Linnu tänavat minema ja kadus kaubalettide taha, jättes Leofricu juurdlema küsimuse üle: mida see taanlane plaanitseb?
Hilda sai sellele küsimusele juba järgmisel õhtul vastuse, kui jalutas koos Barnikeliga Saint Bride’ist mööda Saint Clement Danesi kiriku poole.
Hilda elus oli vähe muutunud. Ta elas vaikselt. Oli saanud veel ühe lapse. Kui pettunud naisel on võimalik leebeks jääda, siis Hildal see õnnestus. Karsked kohtamised taanlasega Thamesi kaldal olid tõenäoliselt tema kõige suurem rõõm.
Hiljuti aga märkas ta sõbra juures mingit muutust. Too polnud mitte ainult hajameelne, vaid nägi äkki ka vanem välja. Hallid karvad tema punases habemes torkasid üha rohkem silma ja käe kerge värisemine rääkis sellest, et mees joob mõnel õhtul liiga palju.
Isa oli naisele rääkinud, millist kentsakat stseeni ta Juudikvartali juures nägi, ning nüüd, arvates, et on õige hetk, küsis Hilda oma vanemalt sõbralt õrnalt, kas midagi on lahti. Alul ei rääkinud too talle midagi. Aga kui nad jõudsid Aldwychi väikese katkise sadamasilla juurde, lasi naine mehel kivile istuda ja seal tunnistas too kurval pilgul üle Thamesi vaadates viimaks kõik üles.
Näis, et tema võlad olid pikkamisi kasvanud. Naine kahtlustas, et selle osaliseks põhjuseks on mehe salajased toimetamised, kuid ei küsinud seda temalt. Maa vallutamisest saadik olid paljud taanlastest kaupmehed normannidele konkurentsis alla jäänud. Hiljuti oli londonlastele kehtestatud veel suured maksud, et kuningas Williami kindluseehitus kinni maksta. Barnikel ei olnud laostunud, kuid vajas raha. „Nii et peagi tuleb mul Juudikvartalisse minna,” sõnas ta rõõmutul häälel ja seletas pead vangutades: „Olen küll raha laenuks andnud, aga võlgu ei ole ma kunagi võtnud.” See ilmselt masendas teda.
„Aga kas Silversleeves ei ole sulle
