teadis juba nädalaid, nimelt seda, et ta armastas Osricut.
Kui Osric ja Dorkes teineteist järgnevatel päevadel nägid, naeratasid nad nagu harilikult, kuid rääkisid harva. Mõlemad hoidsid oma tunded endale. Paistis, et asi jääbki sedasi. Aga päris nii see ei olnud.
Kõigepealt märkas Osricus toimunud muutust Alfredi naine. Harilikult olid poisi iganädalased lõunad koos relvameistri ja selle perega rõõmsad sündmused. Alfred oli ehitanud endale relvatöökoja kõrvale uue maja; see oli toekas palksõrestikehitis, mis koosnes ühest suurest toast ja kaheks osaks jagatud pööningukorrusest, kus ühes toas elasid tema ja naine ning teises nende kuus last. Õpipoisid magasid maja taga kõrvalhoones.
Alfredi kaasa oli lustakas muretu naine, lihuniku tütar, ning juhtis kärarikast majapidamist sellise kerguse ja kindlusega nagu emand, kellel on armastav abikaasa ning täpselt üks laps rohkem, kui ta oli lootnud saada. Ükskõik kui vilets Osricu igapäevane elu ka polnud, muutus ta tavaliselt kohe rõõmsaks, kui nende majja jõudis, ning mõnikord tõi ta kaasa väikese kingituse, mille oli laste rõõmuks nikerdanud.
„Sa oled sellele poisile ema eest,” ütles Alfred naisele,
„Seda parem,” vastas naine. „Jumal näeb, et talle on seda vaja.”
Kui naine suve lõpu poole märkas, et Osricuga ei ole kõik korras, hakkas ta muretsema. Poiss paistis olevat hajameelne ja sõi vähe. Kas ta ei ole äkki armunud, küsis naine Alfredilt. Alfred ei uskunud seda. Aga kui Osric ükskord sügisel tuli nende juurde surnukahvatuna, ei lausunud sõnagi ega söönud peaaegu midagi, muutus naine päris murelikuks. Ta püüdis poissi ettevaatlikult küsitleda, kuid ei jõudnud sellega kuhugi välja. „Olgu see mis tahes,” ütles ta Alfredile, „aga lugu on paha. Küsi Toweris järele. Püüa teada saada.”
Mõne päeva pärast teatas Alfred: „Räägitakse, et seal on üks tüdruk, kellega ta üsna sõbralikult läbi saab. Ma nägin teda. Üsna kena väike olevus, pelgliku loomuga. Ma isegi rääkisin temaga.”
„Ja siis?”
„Oh. Nad on lihtsalt sõbrad, ei midagi rohkemat. Tüdruk ütles seda mulle ise.”
Selle peale vangutas naine pead ja naeratas. „Ma räägin temaga,” ütles ta.
Sellest hoolimata üllatas Osricu käitumine teda, kui poiss järgmisel õhtul nende juurde sööma tuli.
Ta oli ikka veel kahvatu, kuid tal paistis olevat mingi saladus, mis teda sisemiselt erutab. Naine ei osanud arvata midagi muud, kui et poisil oli olnud tüdruku juures edu.
Keegi polnud veel näinud, et ta nii palju sööks. Kui naine tõi lauale ühepajatoidu, sõi poiss neli portsjonit. Kui talle pakuti õlut, jõi ta kolm kannu. Ta hävitas kaks korda rohkem toitu kui ablas õpipoiss. „Vaadake Osricut,” kisasid lapsed. „Ta läheb lõhki!”
„Kas sa kogud millegi jaoks jõudu?” küsis Alfred temalt.
„Jah. Ma pean täna õhtul nii palju sööma kui võimalik,” vastas poiss, kuid keeldus ütlemast, miks, ja kui ta lõpuks lahkus, polnud keegi targemaks saanud. Kuid ta lahkus rahulolevalt, ja kui ta öösel õlgvoodis lamas, naeratas ta oma plaani üle mõeldes.
Järgmisel hommikul, kui Ralph oma tavalist tiiru tegi, rippus jõekalda kohal udu. Inimesed liigutasid oma öökorterites, kuid neist paistsid ainult ähmased kogud ning nende köhatused ja hääled kõlasid läbitungivas niiskuses nõrgalt ja kehatult. Isegi Toweri suur nelinurk paistis ähmaselt, nagu oleks mingi tohutu suur viirastuslaev udus kaldale jooksnud.
Ralph uratas. Ta oli öösel külastanud lõunakalda daame, kuid kuigi need pakkusid kehalist kergendust, rahuldasid nad teda nüüd üha vähem ja vähem ning ta vantsis koidu ajal üle silla tagasi halvas tujus.
Peale selle pahandas teda veel miski.
Kus kuradi päralt oli tema piits? See oli kahe päeva eest salapärasel viisil kaduma läinud. Ta oli selle ainult mõneks minutiks käest pannud ja hoolimata tema kohutavatest ähvardustest, ei paistnud ükski Toweri tööline sellest midagi teadvat. Aastate jooksul oli ta nii ära harjunud piitsa käes hoidma, et tundis end nüüd ringi liikudes kohmakalt ja peaaegu nagu tasakaalu kaotanult. „Kui ma seda peagi üles ei leia,” pomises ta ärritunult, „pean endale uue hankima.”
Ta ei vaevunud öökortereid külastama, kuid kõndis harjumuse kohaselt aeglasel sammul ümber massiivse Toweri, heites aeg-ajalt pilgu künkanõlva poole, nagu tahaks kontrollida, kas rongad seal udus ikka veel oma vahikorda peavad, et neid tumedaid rõskeid müüre kaitsta.
Ta oli just ümber nurga pöördunud, kui nägi oma piitsa.
See lebas müüri lähedal maas ja paistis esimesel pilgul terve olevat. Ilmselt oli vargale hirm peale tulnud ja ta tahtis piitsa talle niimoodi tagasi anda.
Kerge naeratus huulil, läks mees lähemale ja kummardus, et piitsa üles võtta.
Osric oli oodanud peaaegu terve tunni.
Ta teadis, et tema plaan on ohtlik, kuid kui ta sellele kogu nädala mõtles, küsis ta endalt, mida tal kaotada on. Dorkes teda ei tahtnud. Tulevane elu ei sisaldanud midagi sellist, mille üle rõõmu tunda. Mida nad talle ikka teha saavad, mida nad juba teinud ei ole? Ja eks paku see kas või väikest rahuldust, kui ta saab anda löögi ülevaatajale, kes on teda nii palju alandanud.
Jälginud nüüd meest oma peidukohast, rehkendas ta hoolikalt õiget hetke, millal mats pidi langema, hingas sügavalt sisse, tõmbus pingule ja pomises läbi kokkusurutud hammaste:
„Nüüd.”
Osricu eelmise õhtu pingutused polnud asjatud. Tema kõht oli nii täis, et ta küsis endalt, kas ta mitte lõhki ei lähe. Pehme soe väljaheide, mis temast nüüd välja paiskus ja Toweri põhjaseinas asuvast garderobe’ist alla pudenes, oli kindlasti suurim, millega ta eales hakkama oli saanud. Nii kaua tagasi hoitud, vallandus tema laeng nüüd imetoreda valanguna. Pehme, kuid siiski tihkena langes see õndsas vaikuses oma sihtmärgi suunas.
Kui Osric sekund hiljem alla šahti piilus, nägi ta oma rõõmuks, et laeng oli maandunud täpselt ülevaatajale pähe.
Alt kostis ehmatuskarje, ja kui Ralph juhmina käe tõstis ning nägi ja haistis, mis tema käes oli, röögatas ta õudusest. Kuid selleks ajaks, kui ta üles käimla avause poole vaatas, oli selle asukas juba kadunud.
Raevust röökides kihutas normann ümber hoone ja trepist üles. Ta tormas garderobe’i, jooksis siis saalist kambrisse, sealt kabelisse ja isegi pimedasse varakambrisse. Ta ei leidnud kedagi. Raevust möirates tuli ta peasaali tagasi ja oli juba valmis edasi otsima, kui talle torkas äkki pähe üks veelgi õudsem mõte.
Mõne hetke pärast tulevad esimesed müürsepad Towerisse ja hakkavad tööle. Nad näevad teda selle haisva ja näotu ollusega kaetuna. Temast saaks Toweri ja kogu Londoni naerualune. Seetõttu tormas mees meeleheitest karjudes hoonest välja ning hetk hiljem nähti teda juba hommikuses udus linna poole jooksmas.
Osric ootas. Tema jalad, mis olid kõvasti vastu seina surutud, hoidsid teda istuvas asendis umbes kümne jala kõrgusel suure kamina pimeduses. Ta kuulis Ralphi kisa ja naeratas. Siis kuulis ta normanni eemalduvaid samme.
Mõne aja pärast tuli ta alla.
Mõni päev hiljem kõnetas Dorkest relvameistri rõõmsameelne naine. Alul, kui nad koos Billingsgate’i poole jalutasid, oli tüdruk kinnine ja puiklev, kuid
