tuleb meil müürid kinni katta.”
See oli suur, kuid vajalik töö, mille käigus müüride ülemised servad tuli kinni katta. Peale selle lõhnas see pahasti, sest kasutati õlgedega segatud sooja sõnnikut. „Aga sellest on kasu,” kinnitas töödejuhataja neile ning peagi olid tohutud hallid müürid kaetud õlgede ja sõnnikukihiga.
Külmast hoolimata tahtis Osric end pärast iga tööpäeva lõppu pesta ning läks seetõttu sageli alla Thamesi kaldale, hüppas täies riides vette ja ruttas siis tagasi küüni, kus sai end paljaks koorida ja rõivad söepanni juures ära kuivatada. Sel ajal saigi ta teada, et laagris on veel üks inimene, kes koidu ja eha ajal alla vee äärde läheb ja end peseb. See oli Dorkes.
Tüdruk oli väga puhas ja vaikne. See oli esimene asi, mida nooruk tema juures tähele pani. Samuti seda, et ta paistis olevat kehaliselt üsna alaarenenud. Nagu väike hiir, arvas poiss ja naeratas. Kuid siis ei pööranud ta tüdrukule enam suurt tähelepanu. Tal oli muidki asju, mille üle mõtteid mõlgutada.
Pärast kolm aastat tagasi Alfredile ja Barnikelile tehtud tööd polnud tema elus rohkem seiklusi olnud. Peale põhjas puhkenud rahutuste oli Inglismaal vaikne. Hoolimata Barnikeli lootustest, kui ta relvi välja vedas, paistis, et sellest asjast ei tulnud midagi. Osric kahtlustas, et vana taanlane jätkas relvade kogumist, kuid kindel ta selles ei olnud.
Tema elu oli siiski talutav. Suurema osa ajast täitis muidugi igapäevane tööorjus – käruga kiviprügi vedamine, müürseppadele ämbritega kivide vinnamine või puuseppade juurest puidu tassimine. Aegamööda aga tekkis talle lisaks veel üks tegevus.
Sellest saadik, kui ta oli Barnikelile vankrit tehes avastanud oma oskused, hakkas poiss, suutmata endale targemat rakendust leida, korjama puutükke ja paluma puuseppadelt palgiotsi. Istudes õhtuti söepanni valgel, hakkas ta neid nikerdama. Iga nädal sai tal midagi valmis – mõni väike kujuke või laste mänguasi – ning peagi kutsusid isegi puu- ja müürsepad teda „väikeseks meistrimeheks”. Seda öeldi sõbralikult, kuid naljaga pooleks, nagu oleks ta mingisugune maskott. Lõppude lõpuks polnud ta ju nende tsunfti liige; ta oli ainult koormaloom. Kuid poiss ei teinud sellest välja, ja kui ta oma igapäevaseid toimetusi toimetas, näitasid ja seletasid meistrid talle sageli, mida nad teevad.
Ja mis kõige kummalisem. Hoolimata sellest, et teda oli Toweri ehitusele ohvriks toodud, leidis Osric iga kord, kui selle süngete müüride vahele sisenes, et ta on nagu lummatud.
Suured keldrid olid nüüd valmis ning neid katsid tohutud laetalad ja põrandalauad, välja arvatud kagupoolses nurgas, kus olid kividest võlvid. Alla keldrisse viiv keerdtrepp oli juba massiivse rauaga tugevdatud tammepuust ukse taga; see keerati lukku suure võtmega, mille oli valmistanud relvameister Alfred. „Sinna alla paigutatakse kogu garnisoni relvad,” ütles töödejuhataja Osricule.
Esimese korruse seinad kerkisid kiiresti. Nagu normannide kantside puhul tavaline, oli peasissekäik sellel korrusel. See oli kena uks lõunapoolses seinas, mille juurde viis väljast kõrge puust trepp. Kuigi esimese korruse seinad olid peaaegu sama paksud nagu keldril, oli neis hulk orvasid, mis lõppesid kitsaste akende ja muude avaustega. Kaks neist olid noore töömehe arust eriti huvitavad.
Esimene oli umbes kümne jala laiune ja asus peasaali lääneseinas. Sinna sai otse sisse minna nagu väikesesse ruumi ja üles vaadates nägi Osric, et see ulatub umbes kaheteistkümne jala kõrgusele ja üleval on väike auk, mis viib läbi seina välja.
„Milleks see on?” küsis ta müürseppadelt.
Need hakkasid naerma. „Tule jaoks,” seletasid nad. Ja kui poiss aru ei saanud, lisasid: „Kuninga saal asub selle ruumi peal, seepärast tahab ta, et keset tuba asuvate söepannide asemel, millest kerkib suits läbi lae üles, oleksid niisugused kolded. Neil seal Prantsusmaal on sellised. Idapoolsesse kambrisse tuleb samasugune.”
Ja nii oligi, et Londoni Toweris sai Inglise kuningriik endale esimesed kaminad. Neil ei olnud aga korstnaid. Suits läks välja läbi seinas oleva augu.
Põhjapoolses seinas oli veel kaks orva, mis nägid kummalised välja. Kumbki kitsas käik viis kuni seina välisservani, kus väikeses varjatud nurgas asus auguga kivipink. „Vaata alla auku,” soovitas üks müürsepp, ja kui Osric vaatas, nägi ta lühikest kaldus šahti, mis lõppes kahekümne jala kõrgusel seinas asuva avausega. „Prantslased nimetavad seda garderobe’iks,” seletas müürsepp. „Kas aimad, milleks see on?” Ja kui Osric noogutas, jätkas mees: „Me teeme šahti puust renni, mis jääb seinast välja rippuma. Sedasi pudeneb kraam korralikult all asuvasse lampkasti. Selle kaevad sa sinna hiljem.”
Osric mõtles selle asja üle järele. „Tagumik on tuuletõmbuse käes.” Müürsepp naeris. „Siis ei jää inimesed sinna kauaks tolknema.”
Oli juba juuni, kui see lugu juhtus. Õieti polnudki midagi. Ühel soojal õhtul istus rühm joobnud mehi jõekaldal, kui väike Dorkes alla vee äärde tuli. Ta ei jäänud sinna kauaks, ammutas ainult peoga puhast vett, et enne tagasiminekut käsi ja nägu pesta. Kuid kui ta hoolega maha suunatud pilgul meestest möödus, püüdis üks neist, kes oli veidi vintis, tal ümber piha kinni haarata ja hüüdis: „Ma sain hiire kätte. Anna meile musi.”
Mõni teine tüdruk oleks selle peale vaid naernud, kuid Dorkes ei teadnud, kuidas purjus meest kohelda. Langetanud lõua rinnale, raputas ta pead ja püüdis end vabaks kiskuda. Mehe käed kompisid tema väikesi rindu ja mees vaatas naerdes teiste poole.
Ja siis tabas teda miski.
Osric, kes sündmuspaigale saabus, ei hakanud vaidlema, vaid viskus sellise ägedusega mehe kallale, et paiskas ta maha, kuigi oli temast poole väiksem. Hetk hiljem arvas poiss, et suurem mees või selle sõbrad tulevad talle nüüd kallale või viskavad ta jõkke. Selle asemel aga kostis naerulagin.
„Väike meister on löömamees!” ja seejärel: „Osric, me ei teadnudki, et see on sinu tüdruk!” Sellest päevast peale tehti ehitusplatsil pidevalt nalja: „Kuidas su tüdruk elab, Osric?”
See sundis poissi esimest korda tüdrukule pilku heitma.
Võimalusi selleks oli palju. Mõnikord jälgis ta Dorkest, kui too läks varahommikul alla jõe äärde. Kuna oli suvi, kandis tüdruk ainult lihtsat naistesärki, nii et kui ta nagu enamik naisi riietega jõkke pesema astus ja seejärel välja tuli, sai poiss tema kehast hea pildi. Ta avastas, et tüdruk ei olegi lameda rinnaga, nagu oli ette kujutanud, vaid tal on väikesed kena kujuga rinnad.
Õhtuti, kui Dorkes istus emaga tule ääres, võttis Osric veidi kaugemal istet ja uuris tema nägu. Üsna pea muutus varem tähelepandamatuks jäänud kahvatu profiil tema silmis ilusaks.
Aga peale nende asjade nägi poiss nüüd veel midagi. Tüdruk võis küll pelglik olla, aga millise vaikse kiindumusega hoolitses ta oma ema eest, kes sandistunud käte tõttu iga kuuga üha saamatumaks muutus. Mitte kunagi kerjates ja alati oma väärikust säilitades tegi Dorkes inimestele mitmesuguseid väikesi töid, mille eest talle maksti kas toidu või koguni mõne riideesemega, ning hoidis iseend ja oma ema seeläbi viletsusse langemast.
Sellest saadik, kui Osric talle appi tuli, oli tüdruk tema vastu sõbralik. Sageli lobisesid nad kahekesi või käisid jalutamas. Mõnikord nägi poiss, et Dorkese kõhn pahklike kätega ema jälgib neid, kuid raske oli aru saada, mida ta mõtleb, ja kuna naine pöördus tema poole alati vaid kurva noogutusega, paistis olevat vähe lootust seda teada saada. Dorkes muidugi teadis, et mehed narrivad poissi tema pärast, kuid ei paistnud sellest välja tegevat. Kuid Osric märkas, et hoolimata naeratamisest oli tüdruk temaga ikka veel valvas, ja ta polnud kindel, kas see on pelglikkusest või on sellel mõni muu põhjus.
Osric
