muidugi sai. Ta oli isik, keda usaldati. See oli salajane ülesanne. Ta jalutas uhkusest paisudes läbi linna. Polnud ime, et Hildat nähes tahtis ta naisele muljet avaldada ning lausus silmapilk:
„Sulle võin ma muidugi rääkida, sest sa kuulud meie perekonda.”
Kui naine poleks hommikuse nõelatöö pärast alles ärritunud olnud, poleks Ralphi südamepuistamine teda võib-olla üldse huvitanud. Nüüd aga, kui ta vaatas mehe raskepärasesse näkku, mis meenutas brutaalsemal kujul tema abikaasa oma, ning mõtles neile õnnetutele inglastele – tema oma rahvale –, keda mees lõksu püüdma ja kahtlemata ka tapma hakkab, koges ta äkilist tundemuutust.
Ta mõistis, et tegelikult ajavad nad kõik tal südame pahaks – Henri,
Ralph, normannid ja nende valitsus. Ta ei saanud nende vastu muidugi midagi ette võtta. Välja arvatud ehk üks asi.
„Sa oled sellele vist väga uhke,” ütles ta Ralphist lahkudes.
Järgmisel nädalal pidi ta minema Hatfieldi oma äia mõisa ja jääma sinna terveks kuuks. Selline väljavaade teda eriti ei rõõmustanud ning seepärast leppis ta Barnikeliga kokku, et nad teevad õhtul vaikse jalutuskäigu, teades, et mõnda aega pole neil selleks võimalust.
Kui nad Saint Bride’i kiriku juures kokku said ja koos Aldwychi poole hakkasid minema, rääkis naine vaikselt kõik ära, mida Ralph talle oli öelnud, lisades: „Ma tean, et sa ei ole üldse normannide sõber. Nii et kui sa tead, keda peaks hoiatama, kas sa siis teed seda?”
Näinud, et Barnikelile on see uudis ilmselt ebameeldiv, ning aimanud oma terase mõistusega, et mees on selle asjaga vist rohkem seotud, kui ta oli arvanud, haaras Hilda äkki suuremeelse tundevälgatuse mõjul tal käsivarrest ja küsis tasa: „Kas ma saan sind mingil moel aidata, kallis sõber?”
Londonist põhja suunduv tee kulges kõigepealt üle soiste aasade ja põldude ning jõudis siis, kui maapind tõusma hakkas, saksi küla Islingtoni juures Middlesexi metsade vahele.
Kümme päeva pärast Mandeville’iga kohtumist ratsutas keevaline Ralph Silversleeves koos tosina relvastatud ratsanikuga metsast välja lõuna poole, olles nurjumisest masendatud.
Ta tuli just kohtumiselt oma meestega ja see ei olnud kuigi rõõmustav. Nuhid ei olnud midagi leidnud. „Mitte sõnnikuharkigi,” ütles üks neist pahuralt. „Võib-olla on neid hoiatatud,” lisas ta. „Võimatu!” karjus Ralph seepeale. Kui üks teine mees temalt küsis: „Kas sa oled kindel, et tead, mida teed?” oli ta teda raevu minnes löönud.
Nüüd, kui Ralph tagasi ratsutas, tajus ta, et mehed tema selja taga ei usalda teda. Tal oli miskipärast tunne, et teda on kuidagimoodi ninapidi veetud. Ta hakkas isegi omaenda nuhke kahtlustama.
Ja siis nägi ta vankrit.
Selle juures oli ilmselgelt midagi kahtlast. Vanker oli suur ja pealt kinni kaetud ning vedas nähtavasti rasket koormat, sest liikus kriuksudes ja teda vedas neli suurt hobust. Kutsari kõrval istus kapuutsiga kogu.
Nüüd kaotas Ralph päriselt mõistuse. Ärakurnatud normannile näis, et viimaks ometi on ta oma saagi kinni püüdnud. Unustanud täielikult Mandeville’ilt saadud juhtnöörid, ratsutas ta otseteed vankri juurde, nagu oleksid sel tiivad, millega ära lennata, ja käskis kutsaril peatuda. „Pidage kinni ja võtke kate ära, te reeturid,” kisas ta. „Koerad!”
Alles siis, kui mees hingeldava hobuse vankri kõrval kinni pidas, lükkas salapärane kogu kapuutsi peast ja heitis talle ülimalt põlgliku pilgu. See oli Hilda.
„Idioot!” hüüdis naine nii kõvasti, et kõik mehed kuuleksid. „Henri on mulle kogu aeg rääkinud, et sa oled loll.” Eemaldanud seejärel vankrilt katte, tõi ta selle süütu koorma päevavalgele. „Veinipudelid,” karjus ta. „Sinu venna kink oma isale. Ma viin selle Hatfieldi.” Ning ta tegi, nagu tahaks meest kutsari piitsaga äiata, nii et too taganes kähku, häbipuna näol.
Meeste seast kostis naeru. Alandatult ja vihaselt hüüdis Ralph, et nad talle järgneksid, ning ratsutas pilkugi selja taha heitmata kiiresti mööda teed Londoni poole.
Viis nädalat hiljem lubas Billingsgate’i Barnikel Saint Bride’i kiriku juures, kus ei paistnud kedagi liikuvat, endale ühe karske suudluse oma uue kaasosalise laubale.
Seejärel jalutasid nad rahulolevaina mööda jõekallast edasi.
Neile kummalegi ei tulnud pähe, et seekord jälgiti neid salaja.
See oli kahekümnendal eluaastal, kui Osric tüdrukut märkama hakkas. Too oli kuueteistkümnene.
Poiss ei rääkinud temast kellelegi. Isegi mitte oma relvameistrist sõbrale Alfredile.
Kummaline oli neid kaht meest koos näha. Alfred oli nüüd relvatöökoja meister. Valge juukselokk tema laubal oli peaaegu nähtamatu, sest ülejäänud juuksed olid halliks läinud. Ta oli muutunud üsna tüsedaks. Õpipoistele jagas ta käsklusi võimukal häälel ning naine ja neli last kuulasid igas asjas tema sõna.
Kuid ta polnud unustanud seda päeva, mil Barnikel ta London Stone’i kõrvalt nälginuna leidis, ning püüdes nüüd omakorda teiste vastu lahke olla, tegi ta kõik, mis suutis, et oma vaest väikest sõpra aidata. Tema pere hoolitses selle eest, et Osric saaks vähemalt korra nädalas korraliku eine, ning mitu korda pakkus ta, et ostab poisi orjusest vabaks. Selles ei olnud tal aga edu. Ralph mõtles alati midagi välja, et seda takistada. „Mul on kahju,” ütles Alfred noorukile. „Ma ei saa midagi teha.”
Kuigi selleks oli vähe põhjust, oli Ralphi vihkamine noore pärisorja vastu muutunud peaaegu harjumuslikuks. „Ma arvan, et mõnes mõttes ma lausa armastan sind, Osric,” mõnitas ta ükskord. See oli üsna õige. Väike töömees oli elav olevus, keda ta võis haavata, millal aga soovis; kui Osric teda omakorda jälestas, pakkus see veel suuremat rahuldust. Ja miski ei teinud talle suuremat rõõmu kui nurjata Osricu püüded vabaks saada. „Ära muretse,” lubas ta. “Ma ei lase sul kunagi minna.”
Tüdruk oli väike. Tema pikad tumedad juuksed olid keskelt lahku kammitud, nahk oli valge. Ainus tumedam koht tema näos olid huuled, mis olid väikesed, kuid punased. Kõik see viitas sellele, et tema esivanemad olid keldi, võib-olla aga ka Rooma päritolu, kuigi Osric ei teadnud seda.
Töömehed olid majutatud ridamisi asetsevatesse puust hoonetesse, mis paiknesid vana Rooma linnamüüri ääres jõekaldal. Seal võisid nad ise oma elamist korraldada. Mõnel, nagu näiteks Osricul, polnud midagi muud kui vaid roomatt. Teised, kes olid endale naise leidnud, ehitasid puutükkidest või heinapallidest omaette eluaseme, nii et mõnes nurgas elas terve perekond. See oli kirev jõuk. Mõned olid pärisorjad, kelle olid siia saatnud kuningale võlgu jäänud maaomanikud; paljudel, nagu Osriculgi, oli mõni kehaosa vigastatud, mis näitas, et neid oli mingis kuriteos süüdi mõistetud. Distsipliin oli nõrk. Ralph ei hoolinud suurt, mis töömeeste hulgas toimub, kuni nad tööd tegid.
Tüdruku isa oli olnud kokk, ja niikaua kui ta elas, olid nad hästi söönud. Aga kaks aastat tagasi isa suri ja sellest peale oli nende elu raske. Ema, keda kasutati mitmesugustel juhutöödel, oli haiglane ning tema käed paistetasid ja valutasid liigesepõletikust, ja kuna keegi siin ilmas neid ei aidanud, pidi tüdruk tema toetamiseks tegema, mis suutis. Haige pärisorjast naine, kellel ei olnud perekonda, ei elanud neil aegadel kaua. Tüdruku nimi oli Dorkes.
Osric oli teda esimest korda märganud detsembris. Töölised pidid Toweri juures töötama igasuguse ilmaga, kuid see talv oli eriti karm ning ühel
