Viimaks läks Segovax siiski metsa poole.
„Branwen,” hüüdis ta. „Ma armastan sind.” Kuid ei saanud mingit vastust. Poiss kõndis hulk aega ringi. Tüdruk ei võinud ära eksida, sest ükskõik kus ta ka ei viibinud, oli tal tarvis ainult mäest alla tulla, et jõuda jõeäärsetele aasadele ja soopealsele. Seetõttu pidi ta end meelega peitma. Poiss hüüdis veel ja veel. Ei mingit vastust. Oli ainult üks lahendus. Segovax aimas nüüd, mida õde on teinud. Ta oli tema käest minema lipsanud, koju vanemate juurde sörkinud ja neile öelnud, et vend läks minema ja jättis ta üksi – selleks et Segovaxil pahandusi tuleks. Ta oli seda nippi kord juba kasutanud. „Branwen,” hõikas poiss veel korra. „Ma armastan sind.” Ja sõnas siis endamisi: „Ma teen selle sulle tagasi, sa väike madu.” Siis läks ta koju. Ja leidis üllatudes, et tüdrukut ei olegi seal.
Kummaline asi sealjuures oli ema reageering. Isa oli ainult õhanud ning sõnanud: „Ta on kusagil peidus, et venda pahandada,” ja välja minema hakanud, et tüdruk üles otsida. Kuid ema käitus sootuks teisiti.
Ta läks näost üleni valgeks. Tema lõug vajus õudusest alla. Ning siis karjus ta neile mõlemale hirmust käheda häälega: „Kiiresti! Otsige ta üles! Enne kui on liiga hilja.” Segovax ei unusta vist iialgi seda pilku, mille ema talle heitis. See oli peaaegu vihkav pilk.
Ta oli karjas kõige tõrjutum, viimane, kellega arvestati, ja alati viimane, kes sööma lasti. Isegi nüüd, suvel, kui tema veljed olid nii hästi toidetud, et ei vaevunud saaki sageli isegi ründama, kui seda nägid, oli tema endiselt kõhn ja näljase ilmega. Kui ta seljandikult alla raipeid otsima suundus, ei vaevunud keegi sellest välja tegema, vaid veljed jälgisid tema lahkumist ükskõikse põlgusega. Tol soojal pärastlõunal lipsas too tontlik hall vari seetõttu vaikselt läbi metsa inimeste elupaiga poole. Ükskord oli ta seal all mõne kodulinnu kätte saanud.
Kui ta nägi väikest toredate juustega tüdrukut, lõi ta aga kõhklema.
Huntidel polnud kombeks inimesi rünnata, sest nad kartsid neid. Inimese jahtimine üksinda, ilma karja abi ja heakskiiduta tooks kaasa karja juhi pahameele. Kuid teisest küljest võib see tapmine avastamata jääda. Milline ahvatlev maiuspala, ja kõik ainult temale. Tüdruk istus puurondil seljaga tema poole. Ta ümises endamisi ning tagus ronti laisalt kandadega. Hunt nihkus lähemale. Tüdruk ei kuulnud.
Kui Cartimandua künkast üles sammus, oli ta ikka veel surnukahvatu. Ta oli jooksnud. Oli saatnud abikaasa teist teed mööda. Segovax, kes nüüd ka hirmu tundis, oli juba silmist kadunud. Naine hingeldas raskelt, kuid väline ärritus ei olnud midagi selle kohutava hirmu kõrval, mis oli tema peas kuju võtnud ja sealt kõik teised mõtted välja tõrjunud.
Kui tüdruk kaduma jääb, on kõik kadunud.
Cartimandua kirg oli hirmuäratav. Mõnikord paistis see ilusana, kuid sagedamini oli see nagu valu, mis ei taandu, ja mõnikord oli see puhas ja kohutav, pigistas ja tõukas teda edasi, nii et naine tundis end abitult. Nii oli ka nüüd. Kui ta õhetavi põsi nõlvast üles tormas, tundus talle, et tema kirg abikaasa vastu on lõputu. Ta ihaldas teda. Ta tahtis teda kaitsta. Ta vajas teda. Tal oli oma olemasolu ilma temata raske ette kujutada. Ja kui mõelda nende väikesest perest ja titest, siis kuidas nad ilma isata toime tuleksid? Peale selle oli ta valmis veel lapsi saama. Ta soovis seda kirglikult.
Tal ei olnud mingeid illusioone. Jõeäärsetes külakestes oli juba praegu naisi rohkem kui mehi. Kui tuleb võitlus ja tema abikaasa tapetakse, on võimalused uut meest leida kesised. Naise kirg oli teda tagant tõuganud; ematunne ja perekonna säilitamise soov olid viinud karmi järelduseni. Tal ei jäänud muud üle. Ning nii jõudis ta oma kohutava salajase otsuse juurde, millest tulenev hingepiin jälitas teda kogu kevade nagu painav ja süüdistav kaja.
Kas ta oli toiminud õigesti? Ta ütles endale, et oli küll. Kokkulepe oli kasulik. Tüdruk võib õnnelikuks saada ja võib-olla ootab teda parem elu. See kõik oli olnud vajalik. Kõige parema nimel.
Ainult et iga päev tundis ta, et tahab kisendada.
Ja nüüd – see oli kohutav saladus, millest abikaasa ja lapsed ei teadnud midagi –, kui väikese Branweniga midagi juhtub, ootab tema meest tõenäoliselt surm.
Branwen kuulis hundi tulekut, kui see oli ainult kahekümne jala kaugusel tema selja taga. Pööranud ringi ja näinud looma, hakkas ta karjuma. Hunt jälgis teda, olles valmis edasi sööstma. Kuid siis ta peatus. Sest juhtus midagi üllatavat.
Branwen oli küll kohkunud, kuid taipas kiiresti, mida teha. Ta teadis, et kui jooksu panna, on ta hetke pärast hundi koledate hammaste vahel.
Mida ta teha võiks? Oli ainult üks võimalus. Nagu kõik külalapsed, oli temagi lehmi ajanud. Isegi jooksvaid kariloomi võis inimene kätega vehkides ümber pöörama sundida. Võib-olla õnnestub tal ka seda olendit heidutada. Kui ta oma hirmu välja ei näita.
Oleks tal ainult mõni sõjariist, kas või kepp. Aga tal ei olnud midagi. Tema käsutuses oli ainult see sõjariist, mida ta kodus sageli kasutas ja mis peaaegu alati paistis aitavat. Tema äkkviha. Kui ma suudaksin teeselda, et olen vihane, ütles ta endale. Parem aga, kui ma tõeliselt vihaseks saaksin. Siis ei tunneks mingit hirmu.
Ja nii juhtus, et hunt leidis end äkitselt silmitsi tillukese lapsega, kelle nägu oli punane ja raevust moondunud, kes vehkis oma väikeste kätega ja pildus selliseid sõimusõnu, mis, olles hundile küll mõistetamatud, väljendasid oma tähendust üsna selgelt. Ja mis veel kummalisem – selle asemel et minema joosta, tuli tüdruk edasi. Kõheldes hetke, taganes hunt paar sammu.
„Mine. Kasi minema!” karjus väike tüdruk raevukalt. „Juhm loom. Lase jalga!” Ning siis, tõmbudes kössi, nagu tegi kodus tõelist pahameelt väljendades, kisendas ta kogu südamest: „Kao minema!”
Hunt taganes veel pisut. Tema kõrvad tõmblesid. Kuid siis jäi ta paigale ja jälgis tüdrukut tähelepanelikult.
Branwen plaksutas käsi, karjus ja trampis jalgu. Tal oli õnnestunud end nüüd tõeliselt marru ajada, kuigi samal ajal arvestas ta kainelt oma võimalusi selles tahtejõu lahingus. Kas ta söandab hundi poole söösta, et teda ümber pöörama ja ära jooksma sundida? Või napsab loom temast kinni. Tüdruk teadis, et kui hunt teda korra juba hammustab, on temaga lõpp.
Tähelepanelikult jälgides tajus hunt lapse kõhklust ja mõistis tema tühje ähvardusi. Ta astus paar sammu edasi, urises ja tõmbus hüppeks küüru. Teades, et mäng on kaotatud, röögatas väike tüdruk meeleheites raevukalt. Kuid ta ei liikunud enam edasi. Hunt lömitas madalamale.
Just sel hetkel nägi hunt, et tüdruku selja taga ilmub nähtavale veel üks kogu. Loom tõmbus pingule. Kas see tähendas, et jahimehed tulevad? Ta vaatas paremale ja vasakule. Ei. Seal oli ainult see väike kogu, keegi meeslaps. Tahtmata kerget saaki maha jätta, tõmbus hunt uuesti küüru. Meeslapsel oli käes ainult kepp. Hunt sööstis edasi.
Kõrvetav valu õlas oli hundile täielikuks üllatuseks. Poiss oli heitnud terava otsaga kepi nii kärmelt, et see tabas kiiresti liikuvat looma ootamatult. Valu oli terav. Hunt peatus. Siis leidis ta äkki segaduses, et ei suuda edasi liikuda. Seejärel vajus maha.
Segovax ei tahtnud täiskasvanuile hundist rääkida.
„Kui nad teada saavad,” seletas ta, „on pahandus veel suurem.”
Kuid väike tüdruk oli erutusest meeletu. „Sa tapsid ta!” hüüdis ta rõõmsalt. „Oma odaga!” Ja poiss nägi, et asi on lootusetu. Ta ohkas. „Tule siis.” Ning nad hakkasid künkalt alla laskuma.
Ema reageering oli väga mõistatuslik. Alul, kui
