lava ümber oli kaetud rohu ja üksikute puudega, platoo ise aga rohukamara ja põõsastega. Sinna jõe äärde oligi druiid püstitanud väikese lõkke.
Cartimandua jälgis teda ülevalt nõlvalt, kuid ei söandanud alla minna. Seda kahel põhjusel.
Esiteks sellepärast, et sealt, kus ta seisis, võis näha, mida druiid teeb. Too oli ohverdatud lindudel kondid välja võtnud ja asetas need nüüd lõkkesse. See tähendas, et ta tegeleb ennustamisega; see oli üks keldi preestrite kõige salajasemaid rituaale ja seda ei tohtinud jultunult segada. Teine põhjus puudutas paika ennast.
Seal olid rongad.
Sestsaadik kui mäletati, oli seda jõeäärset paika ümbritsevatel nõlvadel pesitsenud ronkade koloonia.
Cartimandua muidugi teadis, et kui neid hästi kohelda, ei tähendanud rongad mitte halba, vaid head. Nende jõulised hinged võisid keldi hõime kaitsta, nagu räägiti. Võib-olla sellepärast oligi druiid valinud ennustamiseks selle paiga. Kuid kui Cartimandua ronkade poole vaatas, ei suutnud ta värinat alla suruda. Need suured mustad tugevate nokkadega linnud olid teda alati kohutanud. Kui nad tiibu lehvitades rohul ringi hüplesid ning oma koledaid jämedaid kraaksatusi kuuldavale tõid, nägid nad nii sünged ja kohmakad välja. Naine arvas, et kui ta söandab sinna alla minna, tuleb üks neist kohe tema juurde, haarab oma koledate küüntega tal käest või jalast kinni ning taob talle jõhkralt nokaga augu ihusse.
Kuid siis vaatas druiid üles ja nägi teda. Hetke silmitses ta naist ilmse pahameelega. Siis viipas vaikides, et ta alla tuleks.
„Oota siin,” ütles ema äkki väikesele Branwenile ja andis tite tema kätte. „Oota ja ära paigast liigu.” Ning sügavalt hinge tõmmanud, läks ta ronkadest möödudes nõlvast alla.
Järgnevaid pikki minuteid mäletas Branwen kogu elu. Ta oli väga hirmul, kui seisis koos titega seal rohuse nõlva harjal ning jälgis ema ja vanameest. Kuigi ta nägi Cartimanduat kogu aeg, ei meeldinud talle, et teda sellises võõras kummituslikus paigas maha jäeti, ning kui ka tema poleks ronki kartnud, oleks ta alla ema juurde jooksnud.
Tüdruk nägi, et ema räägib druiidiga tõsise näoga, ja nägi, et vanamees raputab pead. Siis paistis, et Cartimandua palub midagi. Viimaks võttis vanamees väärikalt mõned kondid lõkkest välja ja uuris neid. Siis ütles ta midagi. Ning äkki kostis alt kohutav hääl, kaikudes nii valjult, et rongad tõusid ehmunult lendu ning laskusid rämeda kraaksumisega uuesti maha. See oli õudne ulguv kisendus, nagu tuleks see mõnelt meeleheites loomalt.
Kuid seda häält tegi Cartimandua.
Keegi polnud veel tema saladust aimanud. Segovax oli endaga rahul. Sellest saadik, kui nad tagasi jõudsid, kihas Londinos nagu mesipuu. Musta habemega ülik oli juba kohal, kui nad külakesse jõudsid, ning isa saadeti kohe koos teiste meestega ülesjõge koolmekoha poole. Neil oli seal nii palju tegemist, et sellest ajast alates nägi kaluri pere isa väga harva.
Ettevalmistused olid laiaulatuslikud. Koolmekohas taoti teritatud otsaga vaiu jõepõhja. Kõigist miilide ulatuses asuvatest küladest kutsuti mehi puid maha raiuma, et ehitada piki druiidi saare kallast toekas puust pihtaed.
Nüüd, kui igast suunast saabus üha uusi mehi, tuli uudiseid iga päev. Mõnikord olid need segadust tekitavad.
„Kõik briti hõimud on tõotanud Cassivelaunusele järgneda,” väitis üks mees ning teine kuulutas: „Keldi hõimud mere taga Gallias kavatsevad ka üles tõusta. Meie siin teeme Caesari tümaks. Nemad lõikavad siis tema taganemistee ära.” Kuid kõik ei olnud nii enesekindlad. „Teised pealikud on Cassivelaunuse peale kadedad,” täheldasid mõned targemad pead. „Neid ei saa usaldada.”
Kuid alul olid sõnumid head. Caesar oli maabunud lõunaranniku valgete kriidikaljude all ja hakanud marssima läbi Kenti, kuid otsemaid olid saare jumalad teda rünnanud. Nagu mullugi, oli suur torm tema laevastiku peaaegu purustanud ning roomlased olid sunnitud tagasi pöörduma, et seda parandada. Kui ta uuesti edasi marssima hakkas, olid keldid oma kiiretel sõjavankritel talle kallale sööstes tema ridu rüüstanud ja sõdureid tapnud. „Nad ei jõua ealeski jõeni,” rääkisid inimesed nüüd. Kuid usin töö käis siiski edasi.
Segovaxile oli see segane aeg – veidi hirmutav, kuid ikkagi põnev. Peagi nad tulevad, oli ta kindel. Siis saabub aeg oma salaplaan ellu viia. „Muidugi löövad keldid nad puruks,” seletas ta uhkelt Branwenile. Ta hiilis vargsi mööda jõekallast minema, kuni jõudis kohani, kust võis ettevalmistusi jälgida. Juba teist hommikut parvetati seal palke jõge mööda alla.
Cartimandua oli nüüd hirmust ja segadusest uimane. Kui Branwen tema kõrvalt lahkus, sattus ta kohe ärevusse. Kui titt nuttis, tormas ta tema juurde. Kui Segovax ära kadus, mida juhtus sageli, otsis ta teda meeletuna, ja niipea kui üles leidis, kaisutas hämmeldunud poissi.
Kuid eelkõige heitis ta pidevalt pilke koolmekoha poole, kus töötas tema abikaasa. Juba kaks ööd olid mehed sinna laagrisse jäänud, ning kuigi ta viis koos teiste naistega neile toitu, oli tal võimatu mehega rääkida.
Kui ta selles kõiges vaid selgusele jõuaks. Kui ta ainult mõistaks, mida druiidi kohutavad sõnad tähendasid.
Võib-olla ei oleks ta pidanud tol päeval vanamehele lähenema. Too polnud päris kindlasti tahtnud temaga rääkida. Kuid naine oli nii ärevil ega suutnud end valitseda. „Ütle mulle,” oli ta anunud, „mis saab osaks mulle ja mu perele?” Isegi siis oli vanamees kõhelnud, kuni lõpuks tõmbas peaaegu õlakehitusega lõkkest mõned kondid, uuris neid ning noogutas, nagu oleks näinud midagi sellist, mida oli oodanudki. Kuid mida see tähendas?
„On kolm meest, keda sa armastad,” oli druiid külmal toonil öelnud. „Ja ühe neist pead sa kaotama.”
Ühe kaotama? Millise? Need kolm meest saavad olla ainult tema abikaasa, Segovax ja titt. Rohkem meesterahvaid tema elus ei olnud. Druiid mõtles kindlasti abikaasat. Aga kas ta polnud teda päästnud? Kas mees ei tule siis koos nendega ülemjooksule, kui roomlased saabuvad?
Järgmisel päeval pärast musta habemega üliku saabumist otsis naine ta üles, kui ta kaitseks valmistuvaid mehi juhatas. Kas nende kokkulepe on ikka veel jõus, oli ta küsinud. „Ma juba ütlesin sulle,” oli mees talle kannatamatult vastanud ja ta minema saatnud.
Mida see siis võis tähendada? Kas seda, et Branweniga juhtub mingi uus õnnetus, mis rikub kokkuleppe? Või polnud see üldse abikaasa? Kas midagi juhtub Segovaxi või titega? Uutes kahtluspiinades tundus talle, nagu oleks ta metsloom, kes on oma poegadega lõksu püütud ja püüab nüüd alul üht ja siis teist lähenevate kiskjate kihvade eest varjata.
Viimaks, pärast mitut segast päeva, tuli teade, et Cassivelaunus on koondanud oma hordid suureks lahinguks.
Nüüd voolasid kõik sinna kokku, igat liiki sõdalased – jalaväelased, ratsanikud ja kaarikumehed. Üks väeosa teise järel saabus tolmuse ja kuumaksaetuna koolmekohale.
Mõned rääkisid reetmisest, pealikutest, kes olid vaenlase poole läinud. „Roomlased ostsid nad ära,” ütlesid nad. „Karistagu neid kõik jumalad!” Kuid kuigi mehed olid vihased, polnud nende süda veel saapasääres. „Üks kaotus ei tähenda midagi. Oodake, kuni roomlased meie kättemaksu maitsta saavad.” Aga kui Segovax söandas ühelt mehelt sõjavankrite juures küsida, millised roomlased välja näevad, vastas too avameelselt: „Nad püsivad kindlalt rivis.” Ja lisas siis: „Nad on kohutavad.”
Lõuna pool ei olnud nüüd enam mingit kaitset. Järgmiseks tõkkeks oli jõgi. „Lahing tuleb siin,” ütles isa poisile oma lühikesel käigul koju. „See on
