idapoolsest künkast algas pikk käänak põhja, mille järel pöördus jõgi sootuks vastassuunda ning jõudis lõunasse suundudes peaaegu endisesse kohta tagasi. Selle lõunapoolse kääru tipus, olles linnulennult ikka veel ainult kolme miili kaugusel idapoolsest künkast, möödus jõgi lõunakaldal asuvast kõrgendikust, mis kerkis kaldast kauni nõlvana. Sellel kohal pööras jõgi uuesti otse põhja ning seejärel umbes miili kaugusel veel kord tagasi.
Kui nad neid silmuseid läbisid, jälgis isa Segovaxi lõbuga. Too küsis ikka ja jälle: „Kus see Londinos nüüd siis on?” Mõnikord asus see vasakul, mõnikord paremal, vahel jäi selja taha. Ükskord, kui asi poisil täiesti segi läks, hakkas isa valjult naerma. „Tead mis,” seletas ta, „kuigi me sõidame Londinosest eemale, on ta hetkel hoopis meie ees!” See jõe veidrus oli neile, kes seal seilasid, hästi tuntud.
Päev oli selge. Kui nad allavoolu üha kaugemale jõudsid, nägi Segovax, et jõevesi on seal samuti nagu Londinose juures nii puhas ja selge, et põhi, mis mõnikord oli liivane, mõnikord aga mudane või kivine, on hästi nähtav. Keskhommikul sõid nad kaerakäkke, mida Cartimandua oli neile kaasa pannud, ning ammutasid kätega joogiks pehmemaitselist jõevett.
Kui jõgi aegamööda avarduma hakkas, sai poiss esimest korda aimu sellest suurest V-kujulisest kriidiorust, milles ta elas.
Londinoses polnud kriidiseljandikud nii selgelt nähtavad. Küla taga olid küll nõlvad. Need kerkisid madalate kõrgendikena umbes viie miili kaugusele, kuni moodustasid pika kõrge küngasterea, kust avanes avar vaade. Kuid see seljandik, mis koosnes peamiselt savist, asus suure kaarja kriidikõrgustiku ees ning varjas selle jõeäärse maailma eest ära. Põhjapoolsel kaldal teadis poiss samuti laugjaid metsaseid nõlvu, mida lõhestasid ojad ja mis moodustasid tausta kahele jõekaldal asuvale künkakesele. Ta võis küll näha nende taga kerkivaid terrasse ning mõningaid mitmesaja meetri kõrguseid seljandikke, mis ulatusid paljude miilide kaugusele. Kuid suurest kriidijärsakust, mis pöördus nende sisemiste savi- ja liivaseljandike taga kirde poole, ei teadnud ta midagi.
Nüüd aga, tosin miili Londinosest allavoolu, ilmus nähtavale sootuks teistsugune maastik. Vasakul pool, kus suure kriidioru põhjapoolne veer oli veidi rohkem kui kolmekümne miili kaugusel, oli kallas madal ja soine. Isa seletas, et selle kalda taga asuvad suured metsased tasandikud ja rabad, mis ulatuvad tohutu suure kaarena sadade miilide kaugusele ja kaugemalegi, moodustades saare idapoolse ranniku oma lõputu metsiku meremaastikuga külma Põhjamere ääres. „See on tohutu avar ja metsik maa,” ütles ta poisile. „Lõputud liivarannad. Tuuled, mis lõikavad su pooleks, kui nad puhuvad idast mere tagant. Seal elab pealik Cassivelaunus.” Isa vangutas pead. „Need seal on metsikud ja sõltumatud hõimud,” mainis ta. „Ainult selline võimukas mees suudab neid valitseda.”
Aga kui vaadata paremale, lõunakalda poole, üllatas kontrast. Sellel kohal oli V-kujulise oru suur kriidijärsak jõele lähemale tulnud. Poiss märkas, et nad purjetavad nüüd laugete nõlvade asemel järsu panga kõrval, selle taga kerkis mitmesaja jala kõrgune seljandik, mis ulatus idas nii kaugele, kui silm seletas.
„See on Kent, Cantii hõimu maa,” ütles isa heatujuliselt. „Mööda neid kriidiseljandikke võid kõndida mitu päeva, enne kui jõuad saare lõpus asuvate suurte valgete rannakaljudeni.” Ning ta jutustas üksikasjalikult saare pikast kagupoolsest poolsaarest ning sellest, kuidas selgel päeval võib näha mere taga asuvat Rooma uut provintsi Galliat. „Nende seljandike vahel orgudes on jõukad talud,” ütles ta.
„Kas sealsed hõimud on sama metsikud nagu need, kes elavad põhja pool jõesuuet?” küsis Segovax.
„Ei,” vastas isa naeratades. „Aga nad on rikkamad.”
Mõne aja jätkasid nad teekonda vaikides, poissi täitis imetlus, isa mõtiskles omaette.
„Ükskord,” lausus ta lõpuks, „rääkis vanaisa mulle imeliku loo. Kui ta poiss oli, liikus ringi üks laul, milles öeldi, et kunagi kaua aega tagasi oli seal kaugel suur põlismets.” Ta näitas käega ida poole, kus asus meri. „Siis aga tuli vägev veeuputus ja sellest ajast on mets vee alla maetud.” Ta jäi vait ja nad mõlemad mõtlesid selle üle järele.
„Mida ta sulle veel rääkis?”
„Ta ütles, et tol ajal, kui inimesed siia tulid, oli kogu see maa seal” – ja nüüd osutas ta põhja poole – „jääga kaetud. See oli kogu aeg külmunud. Ja jää oli nagu vall.”
„Mis sellest jääst sai?”
„Ma arvan, et päike sulatas ta ära.”
Segovax vaatas põhja poole. Raske oli seda rohetavat maad tumeda ja külmununa ette kujutada.
„Kas maa võib uuesti ära külmuda?”
„Mida sina arvad?”
„Ma ei usu,” vastas Segovax kindlalt. „Päike tõuseb ju iga päev.” Ta jätkas maastiku silmitsemist, samal ajal kui paat jõel, mis aegamööda laiemaks muutus, üha edasi liikus. Isa vaatas poega hellal pilgul ning lausus jumalaile vaikse palve, et poiss pärast seda, kui tema läinud on, elaks ja omakorda lapsi sigitaks.
Oli juba pärastlõuna, kui jõesuue nähtavale ilmus. Nad olid just äsja läbinud suure jõekääru. Jõgi oli juba terve miili laiune. Ja seal nende ees see laiuski.
„Sa tahtsid merd näha,” lausus isa vaikselt.
„Oh jaa.” See oli kõik, mida poiss suutis öelda.
Oli see jõesuue vast pikk! Vasakul algas madal rannajoon, mis moodustas laia kaare; paremal ulatusid Kenti kõrged kriidiseljandikud kuni silmapiirini. Ja nende vahel laius meri.
See polnud mitte päris selline, nagu poiss oli oodanud. Tema oli arvanud, et meri vajub kuidagi allapoole silmapiiri, aga avar veeväli näis hoopis ülespoole tõusvat, nagu ei lepiks ta oma praeguse asukohaga, vaid tahaks kähku edasi pääseda ja jõele külla tulla. Poiss silmitses merd ning nägi kõikuvaid laineid ja tumedama vee laike kaugemal. Ta haistis soolast küllastunud õhku. Ning see erutas teda. Tema ees oli tohutu seiklus. Jõesuue oli värav ja Londinos, nagu ta nüüd taipas, polnud mitte ainult meeldiv paigake jõe ääres, vaid lähtepunkt teekonnale, mis viis tollesse imepärasesse avarasse maailma. Ta vahtis seda vaimustatult.
„Seal paremal,” lausus isa, „on suur jõgi.” Ning ta osutas ühele kohale mõne miili kaugusel kõrgel rannajoonel, kus neeme taga laskus läbi lõhangu kriidiseljandikult suur Kenti jõgi Medway.
Veel terve tunni triivisid nad mööda jõesuuet. Vool muutus aeglasemaks ja jõgi lainetas üha rohkem. Punutud paat hakkas õõtsuma ja laine loksus üle ääre sisse. Vesi paistis nüüd olevat rohelisem ja tumedam. Põhja ei olnud enam näha, ja kui poiss veidi vett endale suhu ammutas, tundis ta, et see on soolane. Isa naeratas.
„Tõus hakkab uuesti.”
Oma üllatuseks leidis Segovax äkki, et väikese paadi liikumine paneb teda iiveldama. Ta kortsutas kulmu, kuid isa kihistas naerda.
„Kas süda on paha? Kui sinna kaugemale sõidad, läheb veel hullemaks.” Ta viipas käega mere poole. Segovax vaatas kahtlustavalt kaugeid rulluvaid laineid. „Aga sa tahaksid ju ikkagi minna?” küsis isa poisi mõtteid lugedes.
„Ma arvan küll. Ühel päeval.”
„Jõel on kindlam,” täheldas isa. „Seal merel upuvad mehed ära. Meri on julm.”
Noor Segovax noogutas. Ta tundis end äkki väga pahasti. Kuid ühel päeval, tõotas ta endale,
