Sellistel puhkudel lubati ka Segovaxil seda käes hoida, kuid tera ei tohtinud puudutada. „Sa ajad selle rooste,” seletas isa ja määris mõõka hoolikalt õliga, enne kui puust ja nahast tuppe tagasi pani ja uuesti sisse mähkis.
See oli tüüpiline keldi relv. Tal oli pikk ja lai rauast tera, millel oli vagu küljel. Käepidemel oli lihtne ristvarb, kuid mõõganupp oli nikerdatud mehe pea kujuliseks ja see vahtis raevukalt vaenlase poole.
Poiss jälgis isa ja oli veidralt liigutatud. Kui kurnatud too paistis pärast viimaste päevade kontimurdvat tööd. Tema selg oli sedamoodi küürus, nagu võis arvata, nagu valutaks tal kusagil. Käed näisid rippuvat lõdvemalt kui tavaliselt. Lahked silmad olid väsinud. Aga kuigi ta võis olla haavatav, oli ta siiski vapper. Paistis, et ta lausa ihkab võitlust. Tema nägu ja kogu keha väljendasid mehisust, mis sai jagu kehalisest nõrkusest. Kui isa oma kilbi seinalt maha võttis ja odad kokku korjas, tundus Segovaxile, nagu oleks ta muutunud üllaks sõdalaseks, ja see tegi poisi uhkeks, sest ta tahtis, et tema isa oleks tugev.
Valmis saanud, viis kalur poja kõrvale ja rääkis temaga tõsiselt. „Kui minuga midagi juhtub, Segovax,” ütles ta vaikselt, „saab sinust perekonnapea. Sa pead hoolitsema oma ema ja õe ja venna eest. Kas saad aru?”
Mõni hetk hiljem kutsus ta enda juurde väikese Branweni ja hakkas talle rääkima, et ta hea laps oleks, kuid selle jutu absurdsus ajas teda naerma ning ta piirdus vaid tüdruku embamise ja suudlemisega.
Ja siis oli kõik valmis. Reisiseltskond ootas maasääre tipul teeleasumist. Neli suurt puutüvest õõnestatud paati mahutasid endasse külakese naised ja lapsed. Kahel parvel asusid kaasavõetavad esemed ja toidumoon. Külakese mehed seisid sealsamas ja ootasid lõplikku käsku ülikult, kes tuli pihttara juurest jõge mööda alla.
Mõni minut hiljem oli mustahabemeline sõjapealik kohal. Tema karmid kavalad silmad piidlesid kõiki. Cartimandua, kes seisis oma kolme lapsega paadis, jäi talle silma. Ta noogutas märkamatult.
„Paistab kõik korras olevat,” sõnas ta pahuralt. Vaadanud mehed üle, valis ta nende seast kiiresti kolm tükki välja. „Teie lähete koos paatidega.” Ta vaikis viivu. „Kõik külad kogunevad viie päevateekonna kaugusel ülesjõge. Seal on kants. Siis öeldakse teile, mida edasi teha.” Seejärel heitis ta pilgu Cartimandua abikaasale. „Sina mine ka. Sina vastutad. Pane igal ööl vahid välja.” Ja ta pöördus minekule.
Kokkulepe oli jõus. Naine tundis tohutut kergendust. Tänu jumalaile. Vähemalt sel hetkel on nad kõik väljaspool ohtu. Ta seadis end paadis istuma. Ja nõnda ei pannud ta hetkeks tähelegi, et abikaasa polnud paigast liikunud.
Cartimandua vaatas paadis istuvaid teisi naisi ja lapsi. Ta naeratas, kuid märkas siis, et tema abikaasa räägib midagi, ning kuulatas.
„Ma ei või.”
Sõjapealik kortsutas kulmu. Ta oli harjunud, et tema sõna kuulatakse. Kuid Segovaxi isa raputas pead.
Mida ta räägib? Äkki naine mõistis. Kuidas ta võib minemast keelduda?
„See on käsk,” sõnas ülik teravalt.
„Aga ma andsin vande. Ainult mõni päev tagasi,” seletas kalur. „Cassivelaunusele endale. Vandusin, et võitlen Londinoses koos temaga.”
Nad kõik kuulsid seda. Cartimandua hoidis hinge kinni ja tundis, kuidas ta keha läheb külmaks. Mees polnud seda vannet maininud. Aga siis tuli talle meelde, et polegi teda sestsaadik õieti näinud, kui ta tagasi jõudis.
„Mis vande?” Sõjapealik oli hämmeldunud.
„Näed, ta andis mulle sõle,” jätkas kalur. „Käskis seda lahingus rinnas kanda, et ta mu ära tunneks.” Ning ta võttis sõle vöökukrust välja.
Valitses vaikus. Pealik silmitses sõlge. Too mehike võis olla küll vaid lihtne külamees, aga antud vanne oli püha asi. Rääkimata veel pealikule antud vandest … Sõlg, mida ta nägi, oli Cassivelaunuse oma. Ta vaatas Cartimandua poole. Naise pale oli tuhakarva. Ülik vaatas tüdrukut. Kena väike olevus. Aga nüüd polnud enam midagi teha. Kokkulepe ei olnud enam jõus.
Ta uratas ärritunult ja määras siis ühe teise mehe. „Sina. Sina vastutad tema asemel. Hakake liikuma.” Siis oli ta läinud.
Kui kalur jälgis, kuidas paat tema naise ja lastega eemaldub, oli ta nukker, aga ka rahul. Ta teadis, et väike poeg näeb, et ta pole nii tugev nagu teised mehed. Mees oli rõõmus, et poiss kuulis kõigi ees, mida ta oli suurele Briti pealikule tõotanud.
Paadid liikusid aeglaselt. Kui nad ümber jõekääru sõitsid, silmitses Segovax sinna kogunenud vägesid. Need olid kärmelt kohale tulnud. Nüüd oli seal juba mitu rida sõjavankreid ning pihtaia taga põlesid väikesed lõkked, mille ümber olid kogunenud meesterühmad. „Räägitakse, et selleks ajaks, kui Cassivelaunus homme saabub,” oli isa talle öelnud, „võib siin olla kuni neli tuhat sõjavankrit.” Kui tore oli mõelda, et isa kuulub sellisesse suurde väkke.
Nad jätsid koolmekoha ja druiidi saare seljataha, sõitsid veel pool miili lõuna poole ja siis pööras jõgi uuesti paremale, nii et poiss ei näinud enam kaitseliini. Mõlemal pool olid nüüd mudased madalikud ja sünged rohelised pajusaared.
Branwen oli pea tema najale toetanud ja päikese käes unne suikunud. Ema vahtis pärani silmi vett ja vaikis.
Jõgi lookles nüüd laias madalas orus, kus laiusid rohelised aasad üksikute puudega, ja Segovax märkas, et vesi voolab neile vastu. Enam polnud jõesuudmest tulevat tõusuvoolust. Nad olid mere mõjupiirkonnast väljas.
Ööseks jäid nad pajude alla laagrisse ning jätkasid siis koos ühest teisest külast tulnud rahvaga teekonda. Möödus veel üks päikeseline päev ja nad liikusid aeglaselt vaikset jõge mööda üles. Keegi ei märganud, et kui saabus õhtu, oli Segovaxi haaranud mingi erutus. Kuidas nad võisidki aimata, et nüüd viimaks on käes aeg tema salaplaaniks.
Segovax hiilis pimeduses. Kuud ei olnud, kuid tähed paistsid heledalt. Keegi ei liigutanud end. Öö oli soe. Tol õhtul olid nad jäänud laagrisse keset jõge asuval pikal kitsal saarel. Kui päike loojus, oli taevas sellist tumepunast värvi, mis tõotas ilusat päeva. Kõik olid reisist väsinud. Nad tegid üheskoos suure lõkke, sõid ja heitsid tähtede all magama, kuhu juhtus.
Poiss kuulis öökulli huikamist. Ettevaatlikult edasi liikudes, oda käes, suundus ta alla veepiiri poole.
Teisest külast tulnud inimestel oli kaks väikest vitstest punutud kaluripaati ja ühel paadil oli terav käil nagu kanuul. Kohe, kui Segovax seda nägi, teadis ta, et see on tema võimalus. Nüüd lebas paat mudasel kaldal. See oli nii kerge, et poiss võis teda hõlpsasti ühe käega edasi lohistada. Ta hakkas just paati vette lükkama, kui kuulis enda taga väikeste jalgade tuttavat tümpsumist. See oli Branwen. Poiss ohkas. Too ei maga ka kunagi.
„Mida sa teed?”
„Kuss!”
„Kuhu sa lähed?”
„Isa juurde.”
„Kas sõdima?”
„Jah.”
Tüdruk vastas sellele põrutavale uudisele vaikimisega, aga ainult hetkeks.
„Võta mind kaasa.”
„Ma ei saa. Jää siia.”
„Ei!”
