style="font-size:15px;"> Isegi pimedas võis näha, et tüdruku nägu hakkab kipra kiskuma ja läheb mossi ning käed tõmbuvad raevust rusikasse.
„Ma tulen ka.”
„See on ohtlik.”
„Mis sellest.”
„Sa äratad kõik üles.”
„Mis sellest. Ma hakkan karjuma.” See oli tõsine ähvardus.
„Palun, Branwen. Anna mulle musi.”
„Ei!”
Ta kaisutas tüdrukut. Too lõi teda. Seejärel, enne kui õde jõudis teised üles ajada, lükkas poiss kaluripaadi vette ja ronis sisse. Mõni hetk hiljem sõudis ta juba kiiresti silma alt ära mööda jõge pimedusse.
Nüüd oli see teoks tehtud. Juba siis, kui saabusid teated maaletungist ja druiid jõele kilbi ohverdas, plaanitses poiss salamisi seda retke. Päevast päeva oli ta harjutanud odaviskamist, kuni saavutas sellise täpsuse, milleni küündisid vaid üksikud täiskasvanud. Ja nüüd oli tema võimalus lõpuks tulnud. Ta hakkab võitlema isa kõrval. Ta ei saa mind kuidagi minema saata, kui ma ilmun välja ootamatult just lahingu alguses, arutles ta endamisi.
Öö oli pikk. Vool oli tagant, ja kui veidi mõlaga kaasa aidata, libises ta mööda jõge alla kaks korda kiiremini, kui paadid olid tulnud ülesvoolu. Pimeduses paistis, et kaldad lausa kihutavad temast mööda.
Aga ta oli ainult üheksa-aastane. Tunni aja pärast olid käed väsinud ja kahe tunni pärast need juba valutasid. Kuid poiss muudkui pressis edasi. Kaks tundi hiljem, öö kõige pimedamal viivul, hakkas ta une järele igatsust tundma. Ta polnud veel kunagi nii hilja üleval olnud. Paar korda langes tema pea rinnale ning ta ärkas võpatades uuesti üles.
Võib-olla heita veidikeseks pikali, ütles ta endale, kuid mingi instinkt hoiatas teda: kui seda teed, magad sa keskhommikuni välja. Poiss leidis, et kui isa kuju endal silme ees hoida, annab see jaksu. Sedaviisi, aeg-ajalt käsi puhates ja pikkade tundide vältel sellele mõeldes, kuidas isa teda lahinguväljal ootab, leidis ta endas jõudu jätkata. Nad võitlevad koos, külg külje kõrval. Võib-olla ka surevad koos. Poisile tundus, et see on kõik, mida ta maailmalt soovib.
Kui koit hakkas taevast valgustama, jõudis ta tõusuvee piirkonda. Õnneks oli parajasti mõõn ning seetõttu kandis vool teda kiiresti Londinose ja mere poole.
Selleks ajaks, kui päike tõusis, oli jõgi muutunud palju laiemaks. Veel tund, ja ta läheneski tuttavale jõekäärule. Isegi vajakajäänud uni unus erutuses, kui ta ümber kääru sõitis ja druiidi saar vähem kui miili kaugusel nähtavale ilmus. Siis ahmis ta jahmunult õhku.
Tema ees ületasid roomlased jõge.
Vägi, mille Caesar oli Britannia vallutamiseks kogunud, oli tõepoolest hirmuäratavalt suur. Viis hästi distsiplineeritud leegioni – umbes kakskümmend viis tuhat meest ja kaks tuhat ratsaväelast. Kagus, Kenti poolsaarel oli ta kaotanud ainult mõned mehed.
Briti hõimupealikute liit oli hakanud juba murenema. Caesar oli ülimalt taiplik. Ta teadis, et kui suudab nüüd Cassivelaunuse vastupanu murda, tulevad paljud tähtsad pealikud tõenäoliselt tema poole üle.
Kuid jõe ületamine oli tõsine ettevõte. Päev varem oli üks vangivõetud kelt rääkinud neile jõepõhja taotud vaiadest. Pihtaed vastaskaldal oli tugev. Ent roomlastel oli üks eelis.
„Keltidel on see viga,” lausus Caesar ühele oma väejuhile, „et nende strateegia ei sobi kokku taktikaga.” Niikaua kui keldid rüüstasid tema ridu oma sõjavankritega, rünnates ja põgenedes, oli roomlastel peaaegu võimatu neid lüüa. Oleks neile aega antud, oleksid nad Caesari jõud välja kurnanud. Seetõttu oleks nende strateegia pidanudki jääma äraootavaks. „Aga need narrid tahavad suurt lahingut,” täheldas Caesar. Ning seal roomlased harilikult võidavad.
Asi oli lihtsalt distsipliinis ja relvastuses. Kui Rooma leegionärid oma kilbid suureks ristkülikuks või väiksemaks üksuseks kokku liitsid ja pea kohale tõstsid, moodustus midagi sellist, mis sarnanes iidse tankiga ja oli keldi jalaväele täiesti vallutamatu ning isegi kihutavatel sõjavankritel oli väga raske sellest läbi murda. Niisiis teadis Caesar üle jõe vaadates, kus keldi hordid olid lagedale kokku kogunenud, et ainus tõsine takistus tema ees on jõgi. Seepärast andis ta ilma pikema jututa käsu: „Edasi!”
Jõe ületamiseks on ainult üks koolmekoht ja isegi seal on see raske.
Nii kirjutas Caesar oma ajalooraamatus. Koolme ületamisel ei olnud muidugi midagi tõeliselt rasket, kuid Caesar kui hea poliitik ja väejuht ei tahtnud seda tunnistada.
Ma käskisin kohe ratsaväel edasi liikuda ja leegionidel neile järgneda. Nad olid kaelani vees, kuid rühkisid edasi sellise kiiruse ja südidusega, et jala- ja ratsavägi võisid koos rünnakule minna.
Pole mingi üllatus, et ei Julius Caesar ega keegi teine ei märganud mõnisada jardi ülesvoolu mudasele põhjapoolsele kaldale tõmmatud väikest kaluripaati.
Kui Segovax end lõpuks kindlalt murukamaralt leidis, oli ta pruuni paakunud mudaga üleni koos. Kuid ta ei hoolinud sellest. Plaan oli ellu viidud.
Keltide kaitseliin oli vähem kui miili kaugusel. See nägi välja väga uhke. Poiss lasi pilgu üle tuhandete kogude libiseda, et isa silmata, kuid ei näinud teda. Oda järele vedades liikus ta lirtsuvate sammudega aeglaselt edasi. Jõgi oli nüüd roomlasi täis. Esimesed väeüksused rivistusid juba põhjapoolsel kaldal. Keltide väe hulgast tõusis üksmeelne kisa. Roomlaste pool valitses vaikus. Poiss läks üha edasi.
Ja siis see algas.
Segovax polnud kunagi varem lahingut näinud. Seetõttu ei osanud ta sellest uskumatust segadusest midagi arvata. Äkki jooksid kõikjal mehed, sõjavankrid sõitsid ringi sellise kiirusega, et tundus, nagu võiksid nad mõne sekundiga üle aasa tema juurde jõuda. Roomlaste soomusrüüd särasid ja välkusid nagu mingil kohutaval raevunud olevusel. Lärm oli tohutu isegi seal, kus tema seisis. Üle lahingumüra kuulis ta meeste, täiskasvanud meeste valukarjeid, ja see oli õudne.
Kõigele lisaks ei olnud tal aimugi, kui suured need mehed võiksid olla. Kui üks rooma ratsaväelane äkki sada jardi temast eemal üle aasa kappas, näis ta olevat hiiglane. Poiss pigistas oma oda ja tundis end päris hädisena.
Ta jäi paigale. Lahing, mis käis nüüd poole miili kaugusel, nihkus tasapisi lähemale. Kolm sõjavankrit tormasid otse tema poole ning käänasid siis kõrvale. Poisil polnud õrna aimugi, kus selles kohutavas möllus võiks asuda tema isa. Ta märkas, et väriseb.
Nüüd ajas pool tosinat ratsanikku üheskoos taga keldi sõjavankrit, mis tiirutas ringi ainult paarisaja jardi kaugusel.
Kappava ratsaväe rünnakut on hirmus vaadata. Isegi ruudukujuliselt rivistunud kogenud jalaväelased värisesid harilikult seda nähes. Korrapäratu meestehulk pani aga ründavate ratsanike eest alati plehku. Pole siis ime, et poiss, kes äkki taipas, et kogu armee liigub tema poole, leidis end nii hirmul olevat, et ei suutnud edasi minna. Ta hakkas taganema. Siis lasi aga jalga.
Neli nädalat oli Segovax ette valmistanud. Öö läbi oli ta sõudnud allajõge, et isaga koos olla. Ja siin ta nüüd oli, ainult mõnisada jardi temast eemal, kuid ei suutnud tema poole joosta.
Ta seisis veel kaks tundi värisedes jõepervel. Temast allpool, mudasele kaldale tõmmatud, seisis väike kaluripaat, millesse ta oli valmis hüppama, kui
