olen veidi kammitsais, mis mõjutab meie kohtumise kulgu. Tegelikult tahan Ilmet armastada, ent ilmselt see suur tunne mind veel ei valda. Kas tema mind armastab?.. Jumal seda teab. Huvi tunneb ta igal juhul minu vastu ja seegi on hea.
Kes on võimeline mind armastama, ei oska ega tea ütelda, kuid on kevad ja see mõjutab igaüht. Puud ärkavad talveunest ja lilled tärkavad maapõuest. Hing igatseb millegi järele ja ilmselt on see armastus kellegi vastu. Matta ennast töö alla – kas see on kõige õigem?.. Ei tea, mitte ei tea, sest vanust ja mõistust on mul vähe. Kes on see näitsik, keda armastada, on väga raske aru saada. Hea inimene peab ta olema, mind peab ta hindama ja minust peab taaru saama – seda soovin kindlasti. Õnneks on veel viies kursus mul ülikoolis ees. Õige oleks sel ajal abielluda, ent kas selleni jõuan – raske öelda.
Meie, Elva keskkooli praktikandid, sõitsime mürinal tuntud männilinna. Juhendaja Mard oli raudteejaamas vastas ja viis meid kooli, kus peeti oivikute päeva. Lipp toodi saali, küünal põles. Lap sed said auhinnad kätte ja olid tundidest vabastatud. Oma kõnes tõi õppealajuhataja välja andmed kooli kohta. Ta hääles oli iroo nia, kui rääkis protsentidest õppimises edasijõudmise kohta. Suvel tuleb lihtsalt neidki õpilasi järgmisse klassi üle viia, kes seda ei vääri. Eesti on niigi õppeedukuse osas viimaste hulgas teiste liidu vabariikide seas. Kunstlik õppeedukuse kergitamine on muidugi häiriv asjaolu, aga sellega tuleb kramplikult tegelda, olenemata, kui lollid lapsed tegelikult on. Mu praktikaklass oli kuues klass, milles oli kümme mahajäänut ja üheksa eesrindlast.
Teiste tunde oli mõnus kuulata, aga endal tekkisid neid andes tõrked. Eriti halb oli, kui täiskasvanuid klassis ei istunud, sest mu tunnid kannatasid korrarikkumiste tõttu. Asjatult läksin endast välja õpilasi korrale kutsudes, rääkisin kohati liiga kiiresti, aga tund kippus mul venima. Ühe kontrolltöö tegin oma õpilastele, mille tulemus oli kaheksa kahte, kaksteist kolme, kolmteist nelja ja üks viis, kusjuures õpetaja parandas ise kolm kolme kahtedeks.
Praktikaga sain õnnelikult maha ja selle lõppedes andsid tüdrukud mulle kolm punast roosi. Lilledega võeti mind praktikale tulles vastu ja nii saadeti ka ära. Ega õpetaja elul viga polegi.
Mard ütles: „Kõik praktikandid sobivad õpetajateks.”
See pole tõesti mingi traagika, kui koolmeistriks tuleb hakata. Kaheksateist koolitundi nädalas pole eriti suur töökoormus, kui üle ei pinguta. Tõesti oli kahju koolist praktika lõppedes lahkuda, sest mõned tüdrukud (Urve, Merle, Ülle) said mulle eriti lähedasteks. Urve poetas isegi pisara, ent teised olid muidu kurvad, kui viimast tundi andsin.
Selle klassi õpilased soovivad, et nendega oma järgmist praktikat läbi viiksin. Väga võimalik! Praeguse seisuga teen seda tõesti ja vaevalt, et midagi vapustavat vahele tuleb, mis olukorda muudab. Poisid olid kohati vemblad, aga nendega tuleb tulevikus karm olla, kes korda rikuvad.
Tore, et emakeele õpetaja ja klassijuhataja minust suurepärase iseloomustuse kirjutasid. Võib-olla on neil siis kergem, kui ma jälle nende klassi praktikale läheksin?
Mulle tehti ettepanek poole kohaga kirjandusmuuseumis töö tada, aga olin sunnitud sellest pakkumisest loobuma, sest mul pole selleks aega. Igasugustes koolitundides tuleb usinamalt käia kui seni. Viienda klassi saksa keele õpik on mul läbi võetud, aga tasapisi tuleb kuuenda klassi õpiku kallale asuda, sest vähemalt kaks tundi päevas püüan saksa keelega tegelda. Põhirõhu panen kursuse töö tegemisele ja selle tegemiseks on materjali kirjandusmuuseumis palju, mis tuleb mul Karl Eduard Söödi loominguga siduda. Püüan iga hinna eest kooli läbi saada, mis loodetavasti ka õnnestub.
Üliõpilaspäevade ajal sain teada, et mind on Saksamaa ehitusmaleva rühma valitud ja loodan, et mingid asjaolud seda ära ei riku.
Kahekümne viie rubla võrra kergendati mu rahakotti, mis oli mul ühiselamu toas pintsaku taskus. Vahel pole toas kedagi, aga uks on lahti. Eks sellest vahejuhtumist tuli mulle kena meeldetuletus, et ka minult võidakse varastada. Juba olin pabinas, et mu käekell on samuti pihta pandud, aga see oli Madise käes, kes pidas seda võllanaljaks.
Ilmega oli viimane kohtumine tore, aga siis vaatasime ta kodus fotoalbumit ja mulle ei meeldinud üks pilt, millel olid ta jalad liiga jämedad. Kas tõesti on tal sellised jalad?.. Mina pole seda märganud.
Õrnutsesime üsna põhjalikult. Imestasin, et Ilme mu hellitustest sedavõrd erutus, et korra lausa kiljatas. Ta ema kolistas samal ajal köögis nõudega ja raadiost kostis mürtsuv muusika – seetõttu temani see õnneks ei jõudnud.
30. aprilli õhtul läksin ülikooli klubisse peole ja kohtusin seal ootamatult Mailaga, kes ütles: „Katseaeg on läbi ja ma olen nõus sulle naiseks tulema. Su tulemused oleksid minuga ammu palju paremad olnud, kui sa juba varem oleksid oma tundeid paremini minu suhtes avaldanud. Ma pole sinu vastu ükskõikne, aga ma polnud nõus esimesena sulle kaela hüppama.”
Algul olin keeletu ja siis hüüatasin: „Ah-haa! Sa oled mulle väga kallis!”
Sain pruudilt suudluse.
„Sa ei pea seda üle maailma kuulutama, aga see võta teadmiseks, et keegi pole nii sügavale mu hinge pugenud kui sina.” „Ka sina pesitsed mul väga sügaval,” laususin vaikselt. „Sa üllatasid mind väga.”
4. mail viisime avaldused perekonnaseisuametisse sisse ja peaaegu igal päeval saame kokku. Teisi tüdrukuid ei ole praegu minu jaoks maamunal olemas, sest armastame teineteist nii tugevasti, et lust kohe. Elan õnne sees, lausa ujun selles. Milline sobimine mul Mailaga on – lihtsalt fantastiline! Ta on täielikult mu meeled vallutanud ja asub tõesti mu südames. Paistab, et ka tema on minusse armunud. Ühe korra olin ka lipsul pruudi ämma teadmata ta majas. Elan mõtetes tulevasega koos ja meil on hea olla. Kui julgelt ta emale meie olukorra selgeks tegi! Lihtsalt vaimustav!
Midagi pole öelda – õnn, sobivus – kõik on meie vahel olemas. Oleme suudelnud üsna palju, Maila on istunud mu süles mitmel korral, oleme kõndinud väga tihti mööda Tartut ringi ja õrnutsenud oleme põhiliselt looduses. Ta on kartlik, mis on täitsa loomulik. Mõistan teda kergesti, tema mind samuti. Muidugi olen mina agaram pool kui tema, aga see on paratamatu ja loomulik, ent tulevikus muutub ta kindlasti järjest julgemaks, mida on näha juba praegu ta tulisusest.
Kord, kui istusime Raadi kalmistul pingil, ütles ta: „Ma tahan sind praegu kõvasti kallistada ja kirglikult suudelda.”
Mina kohmasin: „Äkki keegi tuleb?”
„Oled sina ikka tagasihoidlik! Selle peale ei tulekski,” siristas ta naeratades.
Juba olid me huuled koos, kallistasime tugevasti teineteist ja teiste jaoks meil silmi enam polnud. Meil oli ka õnne – me ei märganud kedagi kalmistul. Ei ole vahvamat kaunitari maamunal kui Maila! Meie armastus on kordumatu ja igavene. Ma ei kujuta ettegi, et mu naiseks võiks olla keegi teine kui Maila ja ma ei rabele enam närviliselt.
Ühe päeva pärast olen abielus ja mu peamine soov on temakesega kohtuda. Praegu igatsen tulevase abikaasa järele, kes läks poodi süüa ostma. Emale, kes on endiselt mulle väga lähedane inimene, kinkisin kiiktooli, et tal oleks mõnus selles tukkuda ja mind enese poole oodata.
Eksamite ajal elasin ülikooli profülaktooriumis, kus ka Maila käis vahetevahel. Sain oma kaalu korda, sest suurest armastusest ja tormamisest langes see lausa kaheksakümne kiloni.
Ma isegi luuletan, sest jõin Mailaga ühel õhtul liiga palju kohvi ja mul ei tulnud öö läbi und, aga mõtetes riimusid mul sõnad. Järgmisel hommikul üritasin peas värsse sepitseda ja neid ka pabe rile panna. Suutsin kahesalmilise armastusluuletuse valmis kirju tada, ent edaspidi olen veel mitmeid luulekatsetusi teinud. Kas nad ka midagi
