Järgneva poole eksami algainestik peaks mul olema värskemalt peas kui seekord. Kindlasti on eksami eel mitu vaba päeva kah ja juba sel aastal võin lõdvestuseks mõnda vene kirjaniku raamatut sirvida.
Praegu on stilistika loeng, milles arvestuse saamine ei tohiks mul probleem olla. Küll ma referaadi Brežnevi kirjakeelest ära teen!
Igatsen südameheadusega inimest tundma õppida, kellega ma poleks enam nii mõtlematu ja hoolimatu kui Mailaga. Sobiliku kallikese otsimine on vaevarikas. Ülikooli klubi tantsuõhtul võin ju tutvuse saada, aga sellest rohkem võin loota muusikaõhtule ülikooli saalis või mujal, kus liigub hingelisi tütarlapsi, kes janunevad samalaadse sõpruse järele nagu minagi. Ma ei jää enne rahulikuks, kui mõni näitsik mul kindlalt südames asub – muidu tuleb mõrsja mu mõttesse ja ära ei lähe!
Oma südamesõbrannat mul pole ja Maila kummitab mind kui paha vaim unes, ent päeval olen elu virvarri sees ja teadlikult lülitan ta oma askeldustest välja. Pool aastat pole ma nii võimsalt maganud kui praegu, aga varem sõi pingeline vahekord kallikesega tõesti mu närve ja mõjus sandisti unele. Meie kohtumise vaheajal on ka hea omadus, et võimaldab ebameeldivaid mälestusi unustada ja järjest teravamalt jätab toredaid omavahelisi seiku mälus järele.
Poissmees on vahva olla, sest tee, mis tahad ja pole miskit muret! Tudengile oleksid perekondlikud kohustused rasked täita, sest arvesta muudkui teise inimesega. Tee kindlasti nii ja naa! Mis siin veel neiust rääkida, kes muutub ju lausa pereorjaks! Mees tahab kallistada, titt aga tissi imeda ja mõlemad on kannatamatud. Naisel on raske üht teisele eelistada, tõmba või ennast lõhki!
Mul pole Maila käitumise üle ühti imestada vaja. Vihjasin talle abielunaise raskustest ja ega ta mulle vastu ei puigelnud, vaid jaatas sedagi momenti, ent kui ta veel kõvasti mu lummuses oli, siis oli ta elumurede suhtes kurt.
Praegu mul sõbratare jätkub, aga sellest on vähe, sest mulle on tõsist armastust vastuarmastusega vaja. Vähe usutav, et see lähemal ajal toimub. Arvatavasti tulevad vaid pinnavirvendused siia-sinna, aga tuleval semestril jõuan ehk juba paremate tulemusteni?
Svetlana on üsna sädelev, aga vene keeles on siiski raske suhelda. Ta tuletab veidi Mailat meelde, eriti silmad on neil sarnased. Kuidagi ei jõua Svetlanaga korraliku seksini. Äkki on ta süütu?
Võrdlen ennast, kes ma olen praegu pikkade juuste ja habemega, habemeta iseendaga. Tõesti, praegune seisund on kõige parem, mis mu nägu võimaldab, aga kõrvade peale võin veel juukseid praegusest pikemaks kasvada lasta.
Ma olen suur unistaja, kes suurte tegudeni ei jõua mitte kuidagi ja olen endiselt eikeegi. Kakskümmend kaks aastat on mul turjal, aga ikka olen lihtsameelne lollike. Keksin kui kukeke ja kiren kah! Mu hing on nukker ja otsib toitu: hellust, armastust, aga teadmata on, millal ta seda leiab! Maila-lugu on veel väga värske, aga sellesse pole enam ühtegi rida kirjutatud, sest minu ja temakese teed pole juhuslikult ristunud.
Kohutav on tütarlapse silmadesse uppuda. Maila hingepeegel kummitab mind pidevalt, sest kallim hoidis oma silmadega mind eneses kinni, keetis ja põletas, kuni jõudsime krahhini, sest kustusime mõlemad. Peaksin siiski leidma sobiva inimese, kes avastaks minus midagi väärtuslikku, aga ennast tuleb taltsutada ja kontrollida, et ihaldusväärne kaaslane olla.
Ma olevat kade inimene. Kas see vastab tõele?.. Ju vist! Ma olevat ennast täis ja uhke. Sedagi arvamust ei saa ma eitada. Kõiki pahelisi omadusi võib igas inimeses parajas koguses olla, aga minus on neid kohati paljuvõitu.
Päeval pole mu enesetundel viga, aga öösel tulevad igasugu totrad, kuid kenad mälestused Mailaga suhtlemisest meelde. Ärkan üles ja muudkui mõtlen. Pealegi on vihavaen vaibunud, ilus on prahist välja selginud. Väga meeldiv on süütusevõtmisega seotud mälestus mu ühiselamu toast, kus olime kahekesi nädalavahetusel. Alasti lamasime mu voodis teineteise vastas, sest see ase on ju ühele inimesele mõeldud, ja nautisime teineteise keha.
Järsku ütles Maila: „Ma lihtsalt ei suuda enam süütu olla, lähen hulluks ihast su järele! Tee mis tahad minuga!”
„Mina lähen samuti hulluks ihast su järele,” kohmasin õnnest joobnuna ja natukese aja pärast olingi õndsuse tipul.
Mul on plaanis Jõgevale homme raamatuid viima tõtata, kuigi väga raske on seda sammu astuda. Huvitav, mismoodi minu külastusse suhtutakse. Midagi head ma ei looda, aga raamatud tuleb igal juhul omanikule tagasi viia. Püüan käituda kallikese pool nii meeldivalt kui võimalik. Väga tõenäoline, et see on mu viimane külaskäik Jõgevale tema poole. Rongis sõites tundus, et ta maja, värav ja isegi õu paistavad vagunisse kätte. Võib-olla näen selles pesapaigas elavaid inimesi isegi vaguniaknast?
Vaatasin ennast peeglist. Minus pole mingit sädelemist ja lössis olen kõvasti.
Sõitsin Jõgevale, kus algul kohtusin Mailaga, aga seejärel jooksin kellelegi teatamata Liina poole. Väljavalitu rääkis minuga vahvalt, ehitusmaleva kallim aga suhtus minusse väga hästi. Vaevalt sain viimase korteriuksest sisse, kui leidsime armuelu suhtes ühise keele. Kribinal-krabinal olime mõlemad kiiresti riidest lahti. Liina naeratas ja tõmbas mu asemele pikali, kus tundsime teineteisest väga energiliselt rõõmu, mis tuletas ehitusmalevas koos veedetud aegu meelde.
Olin tervelt kaks tundi Liina juures ning nõnda jäi Maila pool Jõgevalt lahkumise jutt ära, mis tekitas minus loomulikult ebamugavust. Õhkkond oli muutunud, sest olin tulevase koos emaga närveerima pannud. Järgmisel hommikul tegin petteliigutuse, nagu tahaksin nende poolt lahkuda. Muidugi keelitati mind sinna jääma, kuigi mu silmarõõmu õppimine ei tahtnud kuidagi ede neda. Äkki tahtis ta hoopis magada, ent mulle tassis siiski köögis hulga toitu ette, sealjuures jänesepraadi ja õunu. Küll poputas! Pidin ennast söömisega peaaegu ära katkestama ja lasksingi Maila juurest jalga. Kõlas veel ta „nägemiseni” ning põrutasin Liina poole, kus sai palju targutatud ja suudeldud. Ka jalutasime oma kaheksa kilomeetrit, aga ega käimine kunagi kahjuks ei tule.
Vähe sain magada, ent ehitusmaleva armsama seksikus polnud mulle uudiseks. Tahab mehele minna ja mulle tuleks ta kindlasti, kui ma sooviksin. Püüdis endast head muljet jätta, mis tal ka õnnestus, kuid ma pole üldse enam tema mõju all. Kasulik oleks temaga abielluda küll, ma ei mõtle kellelegi vastu vaielda, aga mulle siiski tundub, et armastust oleks meie suhetesse vaja. Arvan, et muidu ma näitsikuga end oheliku otsa ei pane, kui see suur tunne meie vahel puudub.
Eile saatsin Mailale sünnipäevaks telegrammi:
SÜTTIGU SU SILMADES IKKA NAERUKIIRED HÜÜUMÄRK ELMAR
Huvitav, kuidas ta sellesse suhtub?.. Kui tore siiski, et viimati lahkusime üpris meeldivalt. Maila ja ta ema ei soovi siiski päriselt meie sidemete purunemist – muidu ei poputaks nad mind nii väga. Mis mõtet on mind kätel kanda, kui minust ei olda huvitatud?.. Vaevalt küll, et ainult külalislahkus viib selleni.
Mul tuleb vana-aasta lõpul Jõgevale minna, kuhu lilled ja šampuse võtan kaasa. Üritan väljavalitut muidugi võrgutada, kui ta juba märjukese uimas on. Võimaluse korral töötlen ta keha kogu napsitamise aja. Püüan kudrutada, igal võimalusel ja viisil õrnutseda. Ehk saan mõned suudlused ta näole, huultele, kaelale, aga ka jalgadele suruda? Miks igatsen just Maila järele?
Nähes, et tema pool edu pole, sõidan kiirrongiga Tallinna. Selline on plaan.
Kas mu marineerimine on pruudi taktika?.. Kindlasti mitte päris, aga küllap sinnapoole. Ta ju armastab mind, ent tahab oma ja minu tunded suretada.
Lihtsalt kohutav, kui palju ma Mailale mõtlen, mis segab lausa igasugu muud tegutsemist. Väga tore, et läheneb suur rabelemisaeg – arvestused ja eksamid, mis lausa kohustavad õppima.
Öösel
