korralikke tütarlapsi mõista, ent ikkagi olen nördinud, kui nendega lõppsihini ei jõua.
Mõtlen: ärgu lasku näitsik mind ennast ka käperdada, kui edasisest keeldub.
Ma ei viitsi enam tutvusi luua ja mitmel rindel piigadega sahmerdada. Kena rahuliku armsa naisega oleks ikka tohutu vahva küll elada.
Mu mõtted varjutab Maila. Pean tugev olema, kui temaga esmaspäeval ei kohtu. Kõik tuleb mängu panna, et ebasoodsa tulemuse korral ta oma südamest välja rookida.
Maila ei tulnud kohtamisele. Ootasin teda pool tundi.
Pärast kõnevõistlust kõndisin, alpikanni õied näpus, võidu puhul auhinnaks saadud Eestimaad kujutav fotoalbum hõlma all, ülikooli peahoone poole.
Mõtlesin: lähen Merlele vastu, sest ülikooli saalis toimus kontsert.
Paraku oli see juba sedavõrd ammu lõppenud, et ma ei näinud enam ühtki seal viibinut, aga nüüd tuli mu pähe mõte: astun Maila poolt läbi ja annan õied talle – äkki ei saanud ta kohtamisele tulla.
Piilusin ta aknast sisse. Ta toimetas diivani juures ja valmistus magama heitma. Küll oleks see suur õnn olnud, kui oleksin saanud ta kaissu võtta! Öösärk oleks lennanud diivani kõrvale maha. Me oleksime kaua rüdistanud, aga ikkagi poleks suutnud me teineteisest küllastuda. Noor inimene on juba kord selline, et temal ei saa armuelust kunagi isu täis.
Võtsin südame rindu ja helistasin tuttavat uksekella. Maila onu avas ukse ning palus mind esikusse astuda. Diivani kõrval öö kapil olid arstirohud. Ajasin mõne sõna mõrsjaga juttu, tundes endal sooja pilku, kui talle lilled ulatasin.
Ütlesin: „Võtan sinuga ühendust.”
Ta ei näinudki selle vastu olevat ja mu süda hüppas rinnus rõõmust.
Nüüd on mu plaan endine – laupäeval sõidan väljavalitu poole Tartu-Jõgeva rongiga. Edaspidine sõltub sellest, kuidas mind seal vastu võetakse. Loodan millegipärast, et mind kohe ukse taha ei visata. Kannatusrikas Mailast eemalolek – see on praegu minu elu. Muidugi ei saa kindel olla, et ta minuga ära lepib.
Eile õhtul kihutasin jälle tema poole, aga ta onunaine teatas: „Maila sõitis Jõgevale.”
„Eks siis tuleb ka mul sinna sõita,” otsustasin.
Lilled võtan muidugi pihku, aga meeleolu on selline, et midagi head ma pruudiga kohtamiselt ei looda. Parem on pettekujutlusteta elada, kui väga võimalik on nende julm häving. Äkki vaid näis mulle, et Maila rõõmustas, kui teda külastasin?.. Ta heameel võis ka vaid hetke tuju olla.
Kui Jõgeval tulevase pool mulle vastu nina antakse, lähen Liina juurde, kes elab ju samuti samas linnas. Võib-olla on mu ehitusmaleva kallim kodus?.. Vähemalt näen ära paiga, kus ta elab.
Küll võib Liina suudlus kirglik olla! Ta on keelega töös väga suur meister ja ta neegri pruntis musimokad klammerduvad alati mu huulte külge, kus võivad mind lõputult erutada. Kahju, et praegu pole mul ehitusmaleva armsama vastu sooja ega külma. Maila suhtes ma paraku ükskõikne pole, kuigi töötan pidevalt selles suunas, et ka temaga paksunahaliseks muutuda, aga seni on see kehvalt õnnestunud. Vahel tuleb õhtul meelde mõni tore seik temaga, ka ärkan öösel üles ja kordub sama.
Igal juhul sundis suhtlemine väljavalituga eneseanalüüsile ja mõttele: olen põikpea, kellega ükski tore näitsik läbi ei saa, kui samas vaimus jätkan.
Ehk vabanen Maila-lummusest ja meie teed lähevad lahku?.. Vaatan tasapisi ringi ning tänu praeguse pruudi kasvatusele on uutel pruutidel minuga hoopis parem läbi saada kui varasematel. Palju sõltub Jõgeval Maila ja ta ema pilkudest ning sellest, kuidas nad minusse suhtuvad. Kui nad on väga karmid minuga, ega ma sinna enam tüki. Vast saan löögi Maila-lummusest vabanemiseks?
Praegu on olukord selline, et piisab mõnest kallima lahkest sõnast, pilgust ja sulan õnnelikuks ja toredaks inimeseks, kes on hoopis midagi muud kui varem. Ei vägivallale, keksimisele ja poosetamisele! Roheline tuli põlegu alati, kui on vaja Mailaga arvestada ja loomulikult olen temaga ka hell.
Käisin tantsuõhtul. Hilinesin kaheksa minutit maatüdrukuga kohtamisele klubi ees. Ootasin seitse minutit, siis läksin saali, kus nägin teda tantsimas. Hiljem selgus, et see, kellega ta seal siiberdas, oli ta kavaler. Mis sa ütled?.. Lunisin maatüdrukult uut kohtamist, aga tulemusteta. Võib-olla ongi parem, et temaga tutvus edasi ei arene?.. Vaatasin teda pärast kohvikus istumist ja ta ei meeldinudki mulle nii väga.
Olen eesti filoloogia neljanda kursuse üliõpilane. Teadmised on mul keskmised ja eriti pole ma millegagi silma paistnud. Õppeedukus on mul 4,8, mis näitab, et olen koolitöös hästi vee peal püsinud. Tulevikus võin saada Tartu kirjandusmuuseumi teaduriks või kuhugi kooli õpetajaks. Tallinnas töötamise lootus on mul üpris kesine. Kehakaal on mul enam-vähem korras, kuigi võiksin mõni kilo kergem olla. Mu juuksed on veidi punakad ja päevituda pruuniks on mul peaaegu võimatu. Aega kulutan tüdrukute peale üsna palju. Leidub ka selliseid õrnema soo esindajaid, kes minuga klapivad, kuid tavaliselt ei meeldi nad mulle eriti.
Just vaatasin ennast peeglist, et silmad on mul pisikesed, ent ilmekad. Mehe kohta olen liiga tundlik ja ma ei suuda kellelegi liiga teha. Käsi ei tõuse lihtsalt loomale ega inimesele paha tegema, kuid kogemata võib seda muidugi juhtuda. Olen tobu, et nimelt nendega käitun ülbelt, kes minusse hästi suhtuvad. Olen rumal ja pealiskaudne inimene, kellel juukselakk lehvib kukla taga. Mõne aasta pärast tuleb mul paksuke vagur vanatüdruk või hea õnnetu lahutatud naine otsida. Siiski praegustest nõudmistest, mis puu dutavad mu tulevast naist, ei kavatse ma veel lähemal ajal taga neda. Kui kahju küll, et ma Tallinnas ei ela, sest Matildel on täna valve öö. Järgmise Tallinna-sõidu sobitan nii, et saan õhtul ta poole nukuteatrisse minna.
Dekanaadis avastasin, et olen edasises plaanis aspirantuuri arvatud. Suurepärane, sest see innustab mind õppetöös pingutama.
Sõitsin Jõgevale, roosid peos ja mängukukk kotis. Maila kodus andsin kolm õit nii oma väljavalitule kui ka ta emale. Kõik kulges peaaegu rahuldavalt, sest kingitust saades pruut isegi naeratas.
Jäädes kahekesi aga prahvatas ta: „Sa oled kokkulepet rikkunud, sest ei pidanud kaht nädalat vahet kokkusaamistes ja nüüd ei taha ma sind näha!”
Suutsin ta siiski ka naerule viia, kui nalja viskasin: „Ma lihtsalt ei saanud teisiti, sest mu jalad tõid mind sinu poole, kuigi neid karmilt keelasin.”
Mõtlesin: ehk jõuame õrnutsemisteni välja?
Rabasin Maila käte vahele ja üritasin teda kirglikult suudelda. Nägu pöörati kõrvale, aga seejärel rabeleti mu käte vahelt lahti ja joosti minema. Õppisin vene kirjandust ja vaatasin aknast hanesid, kes oli järgmisel hommikul plaanis tappa.
See, et Maila ei tahtnud minuga ära leppida ja minu Jõgevale tuleku üle ei rõõmustanud, viis mu rööpast välja. Kõndisin temaga maja alumise korruse tuppa, kus ta tegi diivanile mulle aseme.
„Sa polegi rõõmus, et su poole tulin,” lipsas üle mu huulte tahtmatult.
„Ei!” kostis nipsakas vastus.
Panin käe kallima tagumikule ja tõmbasin ta enda vastu.
„Kas oled hulluks läinud?” pahvatas ta, rebis enese mu käest lahti ja jooksis krabinal üles oma tuppa.
Läksin talle järele ja nägin, et ta nutab ema juures. Nüüd
