ei suutnud oma jalgu liigutada.
Mõtlesin: mu jalad on vist halvatud.
Ehmusin ja ärkasin üles. Ma pole Maila asemele kedagi leidnud ja näib, et tema on samuti vaba. Amelegu sõbrannaga, kui ta teisiti ei saa! Meie kohtumised on küllalt harvad ja kui me vahekord iseenesest välja sureb, siis pole selles midagi kohutavat, aga kunstlikult seda tappa on võimatu. Mingi aeg parandavat kõik haavad, kuid osa armuvalust jääb kuhugi hingesoppi siiski igal juhul.
Maila on vapustavalt tugev, sest ta on magamata, kuid ei hüppa mulle kaela ja ei ütle: kallis, jätame pimesiku mängimise järele!
On siiski hea, et praegu on olukord meeldivam kui mõni aeg tagasi. Koera saba alla käigu kallikese pakutud neljakuine vaheaeg, nagunii rikun seda! Palju loeb, kuidas ta mind järgmisel korral Jõgeval vastu võtab, mis minu jaoks on suur küsimärk.
Mis meie vahekorrast välja tuleb?.. Igal juhul kõnnin veel tema koju ja tuleval aastal peab meie läbisaamine lõplikult lahenema. Mina olen mees ja näitan ennast, nagu oskan. Las Maila õpib mind tundma ja kui me ei sobi, lähme lahku. Teisel semestril tuleb teha tõsine ponnistus õige tüdruku leidmisel. Ma pole totu-lotu ega rauk, et mind keegi ei tahaks.
Praegu istun kodus ja olen plindris, sest Maila ema nimi on nagu peoga peast pühitud. Mõtlesin ka talle sünnipäevaks telegrammi saata ja kuigi ma ta nime ei tea, ei tagane ma otsusest. Lähetan telegrammi pruudile ja tema õnnitleb ema. Ah, mis seal ikka teha! Võimalusi oli omal ajal palju praegu vaja mineva nime teadasaamiseks, aga mu suu oli kinni, nagu oleks vett täis valatud, ja seetõttu rippuski praegu küsimus õhus.
Matilde juures kulges õhtu väga kenasti. Kui pikutasime väsinutena, aga rahulolevatena teineteise kaisus, helises telefon. Matilde vastustest sain aru, et ta rääkis oma põhikavaleriga.
Lõpetanud kõne, tegi sõbratar mulle sõidu sisse.
„Veerand tunni pärast on Jüri siin!”
„Olgu pealegi,” ühmasin.
Kell oli 22.35 ja mul oli lihtne ema poole kõmpida.
Ma ei tea tõesti, mis teha. Ent võib-olla siiski tean?.. Tuleb edasi Mailale loota, kuid samas vaadata paremale ja vasakule. Kas ta on üldse õige tulevane minu jaoks?.. Ta ise vaikib. Mina ka ei pommita teda. Kas meie suhtel on lõpp? Kas temagi teab?
Püüan rahulik olla. Mul pole mõtet närveerida, kuigi uue pruudi leidmine on raske, lausa väga raske. Mul on pealegi ajast ja arust totter nõue näitsikule abielu puhul, et ta enne seksi minuga süütu oleks. Vaatan sinnapoole, kus mind ei soovita näha. Kus mind pooldatakse, seal olen põikpäine ja neiu suhtes liiga kriitiline. Kas mu armusuhtes on kolmnurk – mina tahan sind, kuid sina mind ei taha; tema tahab mind, aga mina teda ei taha?
Mõte Mailale ei anna rahu. Mäletan, et kui eelviimasel korral kunagiselt südamedaamilt valusalt nina pihta sain, oli mul pärast tema külastust parem kui praegu ja mulle tundus väga loomulik olevat, et me kokku ei saa. Nüüd magan sandimini kui varemalt.
Kui soovin mõne teise neiuga paremini erutuda, olen mõelnud, et Maila on mu käte vahel. Vahel soodustab seda pimedus, aga võin ka lihtsalt silmad sulgeda. Igatahes on minu jaoks pruudist mõtlemisel kasulik mõjujõud olemas.
Vistrikke tekib näole, mida võib soodustada ka üksiku mehe elu. Pean ikka naise leidma, sest olen juba kakskümmend kaks aastat vana, aga ikka veel vallaline. Juba neli aastat oleksin võinud naisemees olla, aga et õiget abikaasat leida, pean püüdma iseloomu paremuse poole arendada. Tormata pole mul siiski vaja. Tasa sõuan, kaugele jõuan. Arvan, et mu areng on aeglaselt kulgenud ja küllap on kustumine ka aeglane.
Mina ei mõista, miks ma loll ja lihtsameelne olen. Kas ajapikku saan targemaks?.. Kindlasti saan, aga ka see toimub väga aeglaselt.
Saksa keeles ja fi losoofias on aspirantuuris sisseastumiseksamid. Ega mul nende tegemine kerge ei oleks, kuid kõigepealt tuleb talvised eksamid korralikult ära teha. Kas suudan seda?
Esinesin esimesel Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil. Eelnevad ettekanded ja Hellero tüdrukute laulud enne mind olid huvitavad, aga raske oli neisse süveneda, sest kohendasin veidi oma sõnavõttu. Pärast esinemist küsiti mult mõned tobedad küsimused ja kahju, et natuke kokutasin vastates, aga see oli harjumatusest piisavalt süvitsi oma tööst mõelda. Tulevikus pean mingile tekstile viidates väga tähelepanelik olema, et arusaamatusi ei tekiks. Kui on kuskilt mõni osund või mõte võetud – ikka tuleb oma töös ära märkida, kust see pärit on.
Mul on tekkinud mõte kiri Maila suunas teele saata. Enam-vähem selline võiks see olla, et kõik on korras ja ma lihtsalt tervitan teda. Kas minna tema poole enne vana-aasta lõppu?.. Õnneks on selle lõpliku otsustamisega aega. Kui Maila vahepeal armub mõnesse noorhärrasse, siis tuleb seda paratamatusena võtta.
Naljakas on ilmaelu tõesti. Kolm kuud tagasi oli minu ja Maila vahel kõik näiliselt hästi ja oleksime abiellunud, kuigi imelikud tõrked tulid ta tujuka iseloomu pinnalt juba siis esile. Meie suhted läksid allamäge kuni plahvatuseni ta kodus. Kas kaugenemine muutub taas lähenemiseks?.. Eks ole kannatustel samuti mõju meie loomuste kujunemisel. Kui Maila või mina leiame mõne lähedase inimese, kuidas suudaksime temasse suhtuda?.. Raske öelda. Kaks ja pool kuud olen ringi vaadanud, ent olin tulemuste poolest peaaegu nullis kuni tutvumiseni peol Ilmega, kes paistab hästi sädelev ja kenake näitsik olevat. Muidugi ei ole ma kõiges kindel, ent kui miskit erilist ootamatut ebameeldivat seika meie vahel ei juhtu, siis pole midagi meie vahel välistatud. Iseloom näib tal suurepärane olevat, lihtsalt kuldne. Igal juhul jättis ta sellise mulje. Saatsin ta koju, aga enne lahkumist püüdsin teda kallistada ja suudelda. Rabasin ta oma embusse, samas lükkasin sõrmed ta mantli alla. Libistasin teised sõrmed ta kuklale, hoidsin ta nägu paigal ja surusin suudluse huultele. Ta ei suudelnud mind, aga pead ei püüdnud ka kõrvale keerata.
Mõtlesin: kui veidigi soojem oleks, võiksin rohkematki üritada, ent nüüd on see võimatu.
Samas tekkis uus mõte: ehk suudan ta trepikojas ära võrgutada?
Küll oleksin tahtnud sõrmed Ilme kleidi alla libistada! Tantsu ajal tunnetasin, et tal on suured erutavad rinnad.
Ilme ei pannud mu mõtteid millekski, vaid rebis enese minust lahti ja tormas majja. Ikkagi oli temast sedavõrd palju soojust õhkunud, et mul hakkas soojem kui enne. Mul pole ju praegu südames kedagi, kes seal aukohal oleks. Naeratus läheb kohutavalt kiiresti hinge ja sulatab minugi senisest inimlikumaks. Usk, lootus ja armastus on kenad tunded, mis innustavad inimest ning annavad talle tiivad külge ja teevad ta lennukaks.
Maila pool selgus, et meie tutvusest abielu ei tule, sest meie vahele on ükskõiksus tekkinud. Oma mõistusega on kunagine pruut endale selgeks teinud, et olen muretu tegelinski, kes ei tee midagi praktilist ning tal pole kasulik minuga abielluda. Kahtlemata on tal õigus, kuigi mul kohati sellest valus on mõelda. Paratamatus! Me pole teineteise jaoks loodud, ehkki olime vahepeal kummalise tunde võimuses. Täit õnne polnud meie vahel kunagi, sest seda takistas umbusk kaaslase suhtes. Kartsime teineteisega seotud tulevikku, sest olime liialt isekad, sõltumatud. Lollitamisega hävitasime usalduse riismeid ja mina oskasin enese suhtes vastumeelsust äratada, tema samuti.
Madis arvas õigesti: „Te lähete lahku.”
Praegu tundub, et Ilme sobib minuga paremini kui Maila. Ilme on armas tüdruk ja meie iseloomud klapivad üsna hästi kokku, mis võimaldas temaga kuus päeva järjest kohtuda.
Matilde pool nukuteatris oli mõnus olemine. Sõin seal grillkana, mis ta oli kaasa võtnud, aga mu lahke sõbranna rääkis ka tõestisündinud loo.
