Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri страница 17

Kodutute küla II: Sulasest sai peremees - Erik Tohvri

Скачать книгу

lubati tal kabinetti astuda.

      „Mina olen Raudiku kooli juhataja… Endine!” parandas Aavik kiiresti ja kortsutas kulmu. Pole sa enam mingi juhataja, parastas sisehääl.

      „Noh, mis mureks?” Neljakümnendates aastates Marta Preedel ei teinud eksjuhataja vääratust märkama. Ta kuulas Aaviku jutu ära, aga tema nägu läks selle juures aina enam pilve.

      „See on keeruline asi… Vaadake, Raudiku kolhoos on nüüd kolm korda suurem kui enne ja neile on uut kontorit vaja. Algul peeti plaani teie juurde koolimajja kolida, aga Põiklik oli vastu – liiga suur maja, kes seda jaksab kütta ja koristada! Õige jutt, eks? Siis otsustasime, et juhatus läheb sinna… Ridala majja! Morozoviga rääkisin ja tema oli nõus, et piirivalveohvitserid sealt välja kolivad, neil on nüüd endal mitu maja valmis… Nii et – Ridala majja läheb kolhoosi kontor.”

      Niisugune asi ajas Aaviku kulmud kipra, aga ta küsis veel kord üle, omajagu isegi kiuslikult rõhutades:

      „Tähendab – kui Ridala Siberist tagasi tuleb, temal oma isiklikku majja enam asja ei ole?”

      „Praegu tundub küll nii…” Külanõukogu esimees või – naine kehitas õlgu ja tema näoilme andis mõista, et teema on ammendatud. „Maja on ju natsionaliseeritud, juriidiliselt kuulub see nüüd külanõukogule ja meil on täielik õigus otsustada, mis me sellega teeme. Kolhoosil on kontorit vaja, me lubasime neil sinna asuda, aga maja omanikuks jääme meie.”

      „Aga seal elab veel kaks inimest! Endine õpetaja Altmets oma emaga.”

      „Jaa, ka sellest räägiti… Ma ei usu, et nad sinna jäävad, Raudikul enam kooli ei ole. Eks õpetaja peab mujale kolima, kui ta tööd tahab saada.”

      Anton Aavik tundis kerget torget. Kui tema tahaks veel tööd leida, ei muretseks keegi, sest tema on lõplikult maha kantud. Pensionär!

      „Ma pole kuulnud, et nad ära koliksid…”

      „Nii või teisiti, ka seda asja me arutasime ja otsustasime, et kui Altmetsad Raudikule jäävad, on neil õigem teie juurde koolimajja elama asuda.”

      Nojah, kui see tööliste riik võib inimesi meelevaldselt tuhandete kilomeetrite kaugusele paisata ilma selleks mingit õiguslikku alust omamata, mis see väike ümberpaigutus… mõtles Aavik, aga siis tuli talle pähe hoopiski kiuslik küsimus.

      „Aga kui Ridala on rehabiliteeritud, see tähendab, et väljasaatmine on ametlikult valeks otsuseks tunnistatud! Järelikult tuleb tema vara talle tagastada? Maja, ma mõtlen?”

      Marta Preedel jäi Aavikule otsa vaatama, silmis varjamatu hämmastus. See vana mees on tõesti naiivne, kui arvab, et riik peaks hakkama iseenda tegemisi veaks tunnistama!

      „Noh, teate, seltsimees…” Esimehel oli külalise nimi ununud.

      „Aavik on mu nimi!”

      „Vaadake, seltsimees Aavik, see on teooria, praktika näitab midagi muud! Muidugi, kui asi kohtusse anda, siis ma ei tea… Aga mina küll ei ole siiamaani nii julget inimest näinud, kes riigi kohtusse annaks.”

      Paratamatult pidi Aavik kohalikku võimuesindajat kerge sisemise muigega silmitsema. Muie polnud pahatahtlik, pigem oli selles omajagu kaastunnet: esimees oli oma kätteõpitud papagoilikkuse kiuste tahtmatult tunnistanud, et riigilt õigluse nõudmiseks on vaja enneolematut julgust!

      Igatahes polnud Anton Aavikul õpetaja Ridalale midagi head kirjutada. Maja ta tagasi ei saa ja enam pole ka kooli, kus talle tööd ja leiba pakkuda võiks… Kui ainult elukohta vaja oleks, võiks ju temalegi mõisahoones mõne ruumi leida, mõisahoonest saaks siis endiste õpetajate ühiselamu, aga pensionini on nii Veronikal kui ka Ellenil veel kümmekond aastat oodata!

      Anton Aavik tundis, et kogu tulevik on ebamääraseks ja kindlusetuks muutunud. Leida oli oma õele mitu kirja kirjutanud, lõpuks temalt ka vastuse saanud, ja selleski polnud midagi lohutavat. Pojad tahtvat nende maamaja maha müüa ja kutsuvad ema enda juurde elama. Ja Helju kirjutaski, et kuigi ta ei ole veel otsustanud, tõenäoliselt nii ka läheb. See äraütlemine oli Aavikule omamoodi vastandlikult mõjunud, teisest küljest isegi kergendust toonud – Leida õe juurde kolimine oleks tekitanud painava teadmise, et ta peab elu lõpuni poolvõõraste armust elama. Nüüd lükkus lahendus lihtsalt edasi, ja omajagu fatalistina lootis ta, et kõikvõimas saatus selle probleemi iseenesest ära lahendab. Seni peavad nad vaid hädise pensioni toel Raudikul edasi elama.

      „Kuidas me selle rahaga välja tuleme,” oli Anton muretsenud, aga Leida oli palju optimistlikum.

      „Siin on meil vähemalt aiamaa, kartulid ja peedid-porgandid omast käest võtta! Ja veskimehe käest ostame sealiha, tema ei võta viimast…” leidis naine kohe senise elu head küljed üles. Mees kui majandusasjades juhitav oli temaga nõusse jäänud, aga öelnud rohkem enese lohutamiseks või siis märguandeks, et ta pole alla andnud:

      „Ma mõtlesin, et äkki saaks kuskilt tõlketööd või… Praegu tõlgitakse ju vene keelest igasugust kirjandust, sellega ma saaksin hakkama! Oleks paras amet kodus istuda ja nokitseda.”

      „Kes seda sulle siia pakkuma tuleb! Eks pead ise minema linna uurima,” arvas naine suurema vaimustuseta. „Selleks on tutvusi vaja, sind ei tunne seal keegi.”

      „Saaks ehk ilmagi… Ei tea, kust seda uurima peaks, vist ikka kirjastusest…”

      Leida ei kostnud selle peale midagi, pidas jutuainet ilmselt lõpetatuks, sest teadis juba ette: nii mitmedki mehe ilusad plaanid on vaid plaanideks jäänudki, sest igaühele pole ettevõtlikkust antud.

      14

      Veel selsamal õhtul pärast Jaan Krapi juurest naasmist kutsus Mihkel Olga kaasa ja nad kõndisid koos Kiviaiale. Minna polnud kaugele, napp kilomeeter ja teegi polnud neile võõras – Mihkel oli siin elatud aastatel loendamatuid kordi jõesuudmes kalal käinud, vesi oli seal madal, vaid kubemeni, hea võrku panna, ja Olga oli sealkandis heinamaaserval metsvaarikaid korjanud. Sel õhtul mindi tuttavat teed aga hoopiski teistmoodi tundega, sest plaan oli Kiviaia vana kalurimaja vähemalt väliselt hoolega üle vaadata ja otsustada, kas sellest võiks neile uus kodu saada. Aga kodu oli vaid pool sellest kaelasadanud murest, ja Raudikult mööda kitsast teekest mere poole kõndides küsis Olga ettevaatlikult, teades, et mees oma plaanidest enneaegu rääkida ei taha:

      „Kui see maja-asi korda saaks, oleks hea küll, aga kuhu sa tööle kavatsed minna? Oled sa sellele mõelnud?”

      „Mõelnud-mõelnud…” osatas Mihkel. „Muud ma viimasel ajal ei teegi, kui mõtlen! Esialgu peab vist kaluriks hakkama, Veere meestega kampa lööma, Eestna sadamas pidi mingi kalapüügibrigaad olema. Eks hiljem näe, mis saab.”

      „Ahah…” Edasi küsida polnudki vajadust. Viimasel ajal ei olnud Tammed omavahel kuigi jutukad olnud, kumbki elas oma muredega rohkem omaette.

      „Mis see tsikliga Veerele sõita, neli kilomeetrit,” jätkas Mihkel. Ta oli tuleviku üle nii ja naa mõelnud ja ootas ilmselt oma mõtetele naiselt heakskiitu. „Hea, et mul on mitu kotti jahu kõrvale pandud, siga saame edasi pidada. Ja minu teada on Kiviaial paras põllulapp ka olemas.”

      „Eks see ole sööti kasvanud, ega’s ohvitseride pered seal midagi ei kasvatanud,” kahtles naine.

      „Mis sellest, kartul teeb maa jälle klaariks! Morozov lubas selle lapikese lasta traktoriga üles künda. Sellega, millega nad rannal neid liivaribasid

Скачать книгу