osa teekonnast kõndisid Tammed vaikides, oodates, et Kiviaia rookatusega elamu teeäärse pajupõõsa tagant paistma hakkab. See oli mõnikümmend aastat tagasi ehitatud tüüpiline kalurimaja, kõrvalhooneks ainult väike võrgukuur.
„Nojah, lauta neil ei ole…” Mihkel seisatas ja takseeris ümbrust.
„Mis sa laudast… Ah et siga pidada?”
„Siga… Võib-olla võtame endale ka lehma! Näe, siin ümberringi on rohumaad, nii et pea või mitut lehma! Ühega pole mingit muret, suvel hea sööta ja heina teha,” seletas Mihkel ja hakkas maja uurima. Ripakil väravast õuele astudes aga märkasid nad maja seina äärde, otse ukse kõrvale kuhjatud prügihunnikut – seal oli läbisegi kartulikoortega viina- ja odekolonnipudeleid, naiste ärakantud suveking, katkisi lauanõusid ja muudki – ühesõnaga kõik see, mida majapidamises enam vaja ei läinud, visati lihtsalt uksest välja.
„No on nad siin ikka elanud… Ise veel ohvitserid!” ei saanud Olga ütlemata jätta. Tema ei osanud ette kujutada, kuidas niimoodi elada saab. Mihkel aga kirtsutas vaid nina ja hakkas maja palkseinu koputama ning katust uurima.
„Katus on küll niruvõitu, ei teagi, kas see suuremat vihma peab… Aknaraamid on ka viletsad, klaasid välja kukkumas! Aga seinad on veel kõvad ja uks ka enam-vähem korralik,” tegi ta kokkuvõtte.
Uks, mis läbi väikese veranda majja viis, oli lukus, sisse nad omapead ei pääsenud, aga Mihklile see isegi meeldis. Vähemalt mingisugune kord oli siin ikkagi olemas.
„Peaasi, et seinad kõvad on! Muuga saab hakkama,” arvas ta ümber maja kõndides. Koht oli ilus, otse mere kaldal, paar vana rannamändi õuel nagu tuulte eest kaitsevarjuks. „Ega ta selle eest liiga palju küsida ei saa! Siin on vaja kõva tööd, et sellest inimesemoodi elamist teha.”
Olga kõndis segaste tunnetega Mihkli sabas. Õhtupäikeses sillerdav meri oli küll ilus, aga maja tundus liiga lagedal, nagu alasti olevat – kuidas siin küll koduneda õnnestub? Tema oli harjunud, et kodu ümber on rohkesti puid, ka praegune elukoht, Luukide maja, oli ühelt poolt metsa varjus… Aga sellest praegu rääkima hakata, kui koht mehele meeldib, oleks liig olnud ja ilmselt sedamaid pahanduse tekitanud.
„Sinna ehitame lauda!” Mihkel näitas käega kuskile eemale, aga hetkel see Olgat ei huvitanud. Õigem oli siiski mehe vaimustust natuke tagasi tõmmata.
„Sa ei teagi veel, kas seda üldse müüakse ja mis see maksma läheb…”
„Tead, naine – siin maailmas müüakse ja ostetakse kõik mis vaja! Asi on ainult hinnas, kui maksta jõuad, saad kätte. Ja mul on valmis saetud puumaterjal ootamas, selle võiks kohe siia tuua! Kõigepealt teeks majale laudvoodri ümber. Ja uue katuse – roog maha, eterniit peale!”
„Kas sul ikka on nii palju raha?” See oli öeldud vaikselt, peaaegu muretsevalt, et mitte pealetükkiv näida. Tammede rahakott ja hoiukassaraamat olid kindlalt Mihkli käes ja nende ligi ei pääsenud keegi, ka mitte Olga.
„Noh, vaatame…” See oli nii kindlalt öeldud, et Olga rahunes ja nagu alati kõik Mihkli hooleks jättis. Mihkel teab, Mihkel otsustab, Mihkel maksab, mis vaja… Siiamaani oli niimoodi elamine korda läinud, miks see ei peaks siis edaspidi minema? Olga tundis jälle, et temast ei olene nagunii midagi – kui tahes kirglikult ta Mihkli otsustele ka vastu ei hakkaks, jääks ta ikkagi kaotajaks pooleks. Lihtsam oli nendega leppida, nagu lepitakse loodusjõududega, millele nagunii vastu ei saa. Ning naine hakkaski Kiviaia maja ja ümbrust vaatama teise pilguga. Niisugusega, mis näitaks, mida siin tegema peaks, et paik kodusena tunduks.
„Ei tea, miks sellel kohal niisugune nimi on? Siin pole ju ühtegi kiviaeda!” ütles ta juba leplikult ja niisugune toon mehele meeldis.
„Ma juba mõtlesin, et võiks jupikese teha! Suurtest raudkividest, siis oleks nimi õige.”
„Ja peaks puid ja põõsaid istutama, et poleks niiviisi nagu ilma peal…”
„Muidugi, ja kindel aed peab ümber olema, metssigade vastu! Kui kartuli maha paneme, on nad kohe platsis! Peab uurima, äkki saaks kuskilt võrku,” oli Mihkel sedamaid nõus ja naine heitis talle jälle tunnustava pilgu. Niisugust üksmeelt polnud nende peres juba ammu olnud.
Kui Mihkel ja Olga olid veerandtunni ümber maja kõndinud ja mees seletanud, mismoodi seda remontima peaks, pani omamoodi heli neid mere poole vaatama: kirsasäärikute klobinal tulid mööda mereranda tallatud teed kaks telkmantlites piirivalvesoldatit – patrull, mis iga nelja tunni tagant randa kontrollis. Mihkel ja Olga äratasid sedamaid nende tähelepanu, nad astusid oma rajalt kõrvale ja tulid lähemale.
„Dokumentõ!” nõudis esimene lühidalt ja konkreetselt.
„Meie elame ju siinsamas, Raudikul…” püüdis Mihkel seletada. Soldatid olid nägupidi justkui tuttavadki, kindlasti mõisa juures nähtud.
„Dokumentõ!” nõudis mundrimees uuesti, ikka samal toonil. Justkui poleks talle midagi vastatudki.
„Ei ole kaasas! Ma ütlesin ju, et elame siinsamas!” muutus Mihkel juba tigedaks. „Me oleme kohalikud, saate aru!”
„Kui te mererannas liigute, peate dokumente kaasa kandma,” selgitas teine, olemiselt mõõdukam. „Vasja, sina jää naisterahvaga siia, teie aga tulge kaasa!”
„Kuhu ma pean tulema?” „Mitte kaugele… Lähme, bez razgovorov!”
Piirivalvur kõndis koos Mihkliga mööda randa kulgeva sideliini posti juurde, võttis kuskilt telkmantli alt telefonitoru ja torkas pistiku posti küljes olevasse maskeeritud pesasse. „Aljoo, dežurnõi? Tabasime kaks kahtlast isikut, bez dokumentov, räägivad, et elavad siinsamas… Familija!” pöördus ta siis Mihkli poole.
„Tamm, Mihhail Tamm! Las otsib Morozovi üles, ma räägin ise temaga!”
„Tamm,” kordas piirivalvur telefoni ja jäi kuulatama. Nii pikalt, et Mihkel kärsituks muutus.
„Ma ütlesin, et räägin ise majoriga!”
„Ladno…” ütles mundrimees telefoni siis hoopis teisel toonil ja kordas sedasama ka Mihklile: „Võite minna, aga randa tulles võtke alati dokumendid kaasa!”
„Ma olen siin sada korda kalal käinud! Ka teie ülema major Morozoviga!”
See jutt ei väärinud enam piirivalvuri tähelepanu.
„Vasja, porjadok, pošli!” hüüdis ta seltsilisele ja nad jätkasid oma teekonda.
Mihkli arvates küsis Jaan Krapp Kiviaia eest mõistliku hinna, niisuguse, et ta ei vaevunud isegi tingima. Ostu-müügileping tehti sealsamas külanõukogus ja ostja sai maja võtme kätte.
„Ega ma ise pole seal ammu käinudki! Jalg, näe, ei lase pikalt kõndida… Võib arvata, et nad on seal kõik ära lagastanud!” seletas Krapp, kui nad pärast lepingu tegemist kohaliku söökla poole kõndisid, et ostuliiku teha. Aga Mihkli kõrvust jooksis see jutt mööda, ta oli tehingu õnnestumisest peaaegu eufooriasse sattunud ja kavandas juba homseid tegemisi. Mingi sisetunne ütles talle, et Kiviaiast saab neile lõpuks ometi tõeline kodu, isegi omasem kui kunagine Novomelnitsa möldrimaja oli olnud, sest too oli koos sealse veskiga kolhoosi omandiks kuulutatud. Kiviaia oli aga päris oma, ja Mihkel kompis võidukalt põuetaskusse pistetud ostulepingut, veendudes, et see on ikka kindlalt alles.
15
