ja töövõimetuteks muutunud. Aga üldtuntud matemaatikareegel, et liidetavate summa sisaldab kõiki liidetavaid, kolhoosimajanduses ei kehtinud, sest just põllutööd tikkusid „Tõusvas Tees” alatasa lootusetult takerduma. Varem oli iga peremees oma hobuse eest hoolt kandnud, sest hobune oli talus peamine jõuallikas; nüüd olid suksud ühistalli koondatud, paljal heinatoidul silmanähtavalt kõhnaks ja viletsaks jäänud ja mitmed neist koguni tühiste rublade eest rebasekasvandusse saadetud. Vili sai küll sügisel kuidagiviisi veel enne lund kokku ja kartul linnast kohale toodud koolilaste abiga üles võetud, aga sügiskünd jäi jälle tegemata. Lihtsalt ei jõudnud, justkui oleks nõukogude kord päevad, nädalad ja kuud salaja lühemaks hammustanud, et põllutööks vajalikku aega enam ei jätkunud.
Paratamatult tuli kolhoosil aina enam masina-traktorijaama abi kasutada. Ning kohe, kui raudsed hobused Raudikule saabusid, otsustati talumaadevahelised piirikraavid täita ja buldooseriga tasaseks ajada. Vastu vaielda ei saanud, sest kohaletulnud asjamehed väitsid: traktori ja selle sappa haagitud adraga, millel traktoristi abiline – haakija – istus, pole võimalik nii väikesi põlde künda. Siis oli Roomet oma silmaga kraavid üle vaadanud ja selleks loa andnud, sest seekordne sügis oli kuiv, põllud olid võõrad ja kraavid petlikult tühjad. Alles hiljem selgus, et otsus oli ennatlik: varem kraavide kaudu ära voolanud liigvesi hakkas põldudele loike tekitama ja lodukohtadesse kogunema, kuhu traktor kippus sisse vajuma.
„Drenaaž! See on ainus asi, mis aitab!” seletati Põiklikule ettevõttes, mis kandis uhket nime „Eesti Põllumajandustehnika”. Kui aga esimees kuulis, mis drenaažiehitus maksma läheb, oleks ta tahtnud nende juurest lausa ülepeakaela põgeneda.
„Kes seda raha maksta jõuab?”
„Sovhoosidele tehakse see töö riigi kulul! Aga jah, teie olete ju kolhoosist…” Selle peale laiutati vabandavalt käsi.
Raha, jah, raha… Kolhoosi krooniline rahapuudus oligi see, mis Roomet Põikliku pea enneaegu halliks tegi. Põllumajandusvalitsuses käies oli ta tõsiselt öelnud, et tahab ameti maha panna, aga sedamaid saadeti ta partorgi jutule, kes mehele terase pilguga otsa vaatas ja mitte vähem terava häälega küsis:
„Tahate saboteerida? Rahvas on teid sellesse ametisse valinud! Kas te teate, kuidas meie riigis sabotaaži suhtutakse?”
Lõuad pidada ja edasi teenida… See kulunud ütlus käis ka Põikliku kohta. Kolhoosile oli küll peale tema ka juhatus valitud, aga kui kassa on krooniliselt tühi, on võimatu mis tahes otsuseid täita, olgu need nii head kui tahes. Põllumajandussaadustele riigi poolt kehtestatud kokkuostuhinnad olid sedavõrd madalad, et saadud raha kulus sedamaid jooksvate kulude peale. Ning kõige ahnem, Põikliku arvates lausa vereimejalikult halastamatu oli seesama masina-traktorijaam, kellele kolhoos „Tõusev Tee” aina rohkem võlgu jäi. Metsakombinaadile müüdud saekaatri raha kadus jäägitult just nende võlgade katteks.
„Sovhoose riik aitab, aga kolhoosid, need on omapead jäetud,” oli nägupidi tuttav sovhoosidirektor talle seletanud. „Meie masina-traktorijaamade abi ei kasuta, meil on omad traktorid ja traktoristid palgal! Aga kolhoosidel ei lubata niisugust tehnikat muretseda.”
„Ma lihtsalt ei tea, mis saab! Ei oska midagi teha,” kurtis murtud esimees.
„Mine ministeeriumi, räägi… Äkki tahaksid nad ka Raudikule sovhoosi teha, mina küll soovitaksin.”
Roomet Põiklik võttis teema kolhoosi juhatuses jutuks, aga erilist vastukaja, ei poolt- ega vastuseisu see ei leidnud. Ükskõiksus ja käegalöömine oli maainimeste hulgas juba tavaliseks saanud. Ainult kõige vanem juhatuse liige, Veere küla mees Juhan Orumaa arvas, aga sedagi lausa tapva ükskõiksusega:
„Eks lase käia, ega hullemaks nagunii enam minna ei saa!”
„Tõusva Tee” kontor pesitses juba teist aastat valges kahekorruselises majas, mis oli varem Ellen Ridalale kuulunud. Esimehe kabinet asus teisel korrusel toas, mille aknad avanesid jõe poole ja mille aknaraami oli keegi kunagi salapärase ja inetu neljakandilise sälgu saaginud. Selle tekkeloo või otstarbe kohta poleks küsijale enam osatud seletust anda, kuigi lugu oli lihtne: eelmine kordoniülem alampolkovnik Jerjomin oli selle teinud generaatorist tuleva kaabli jaoks, et elektriga oma tuba valgustada.
Põõsa all popsuvat generaatorit ega akna kaudu kulgevaid kaableid enam ei vajatud, sest silla juurde püsti pandud alajaamast viisid läikivate alumiiniumjuhtmetega liinid elektri mööda küla laiali. Liin oli veetud ka endise koolimaja juurde, aga seal oli asi sellega ka lõppenud; kooli enam ei olnud ja majas eluneva kahe perekonna tarbeks ei vaevutud eraldi sisetöid tegema. Aavik käis küll külanõukogu esimehe juures rääkimas, aga Marta Preedel vangutas selle peale vaid pead ja arvas, et vana mõisahoone riigi kulul elektrifitseerimine ei ole otstarbekas.
„See mõisahoone kantakse nagunii külanõukogu bilansist maha, sellega pole midagi teha! Kui te omal kulul lasete panna, siis on iseasi.”
„Omal kulul? Oma pensionist ma ei saa seda kuidagi teha!”
„Muud nõu ma ei oska teile anda.” Marta Preedel kehitas õlgu ja visiit oli sellega lõppenud. Nii säraski kolhoosi keskus pimedatel sügishommikutel ja õhtutel elektrituledes ja otse üle jõe, endise koolimaja paarist aknast oli ainult ähmast petroolilambi valgust märgata.
Esimees Põiklik aga kogus mõtteid ja julgust, võttis siis telefonitoru ja helistas põllumajandusministeeriumi sovhooside peavalitsusse.
„Pakute ennast sovhoosiks? Hea inimene, nii lihtsalt need asjad ei käi! Te ju teate, et meil on plaanimajandus, viisaastakuplaan on küll kombeks nelja aastaga täita, aga koostatakse ikkagi viie aasta peale ette… Teid ei ole ju üldse plaanis, tähendab – meie jaoks ei ole teid olemas! Ja kõigepealt peab asja arutama ja otsustama, kas sinna kanti niisugune asi üldse vajalik on,” seletas mingi kõrge asjamees telefonis, aga õnneks heatahtlikult.
„See on vajalik!” kinnitas Põiklik.
„See on teile vajalik!” Asjamees rõhutas sõna teile. „Aga meile vaevalt, te asute ju nii kaugel, lausa perifeerias… Pärapõrgus! Mida te seal tootma hakkaksite?”
„Noh, näiteks… piima! Karja- ja heinamaad on meil küllalt. Ja põldudele saaks söödavilja külvata.”
„Ja mis te piimaga tegema hakkate?”
„Piimakombinaati viime! Kui on vaja, ostame selleks tsisternauto.”
„Mm… Kaugevõitu, aga…” Mees mõtles hetke. „Võibolla polegi see nii rumal mõte, sest piimaga on meil tõesti kitsas käes! Eestil on kohustus pool Leningradi linna piimaga varustada… Aga teate mis – tulge minu juurde, räägime, arutame seda asja!”
Põiklik pani asjamehe nime ja vastuvõtuaja kirja ning nõjatus võidukalt toolikorjule. Midagi oli ära tehtud, esimene samm astutud – küll tundmatus suunas, aga juhatuse liikmel
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой
