talvel olin külmetunud ja kutsuti arst. Soliidne halli kikkhabemega vanahärra doktor Eberhard võttis oma kohvrist puust seenekujulise toru, pani mulle vastu rinda ja kuulatas. Tänapäevaseid kummitorudega stetoskoope siis veel ei tuntud, poisipõnnile jätsid aga see puutoru ja tohtri keskendunud nägu imposantse mulje. Kui olin terveks saanud, otsisin vanaema õmblussahtlist endale ilmatu suure tühja niidirulli, mis nägi välja peaaegu samamoodi kui tohtri kuuldetoru, ning hakkasin koduseid „kuulama”. Neid tüütas see mäng enne kui mind ja seejärel leidsin endale uue patsiendi. Turuplatsiäärses tellismajas oli Matsoni maarahvakauplus, kust võis osta kõike talumajapidamises vajaminevat, meie väravast teisel pool aga paiknes madal puumaja, milles oli väike toiduainetepood. Seda poodi pidas vanemapoolne ja korpulentne tädike, kelle juures ma vanaema korraldusel käisin lihtsamaid sisseoste tegemas. Osteti tavaliselt „raamatu peale”, müüja pani ostud kirja ja nende eest tasuti kord kuus pärast palgapäeva. Minu igapäevaseks ostuks oli tavaliselt batoonisaia meenutav nisuleib, mida tollal „poolvalgeks” kutsuti. Ostjaid käis hõredalt ja nii võisin ma rahumeeli leti taha minna ning tädi paksu kõhu oma niidirulliga läbi kuulata. Pealegi andis poetädi „oma tohtrile” iga kord ka kommi või paar. Ma ei tea siiamaani, mis mind sinna poodi rohkem meelitas, kas õilis meditsiiniline missioon või maine ahnus…
Pärast kolimist jäi tuttav pood minu jaoks liiga kaugele ja ega ma uues korteris end eriti õnnelikuna tundnudki. Piinlikult puhtaks lakutud hoov ei pakkunud mingeid tegutsemisvõimalusi, pererahva rohuaed oli mulle suletud, tänav samuti ja vangimaja ähvardava naabruse tõttu ma sinna ei kippunudki. Muidugi võttis ema mind poekäikudele ja turule kaasa, traditsioonilisteks muutusid ka minu jalutuskäigud Noorukesega Vallimäele ja Tammikusse, mil vanaisa mulle palju huvitavat rääkis ja näitas. Esimest korda lähedalt Rakvere lossivaremeid nähes olevat ma poetanud lause, mis meie peres käibele läks:
„Jaa, muidu ilus maja, aga natuke katki on.”
See oli toimunud juba enne meie kolimist Behse majja, Vallimäel seisev võimas kivilasum hiljem mulle erilist huvi ei pakkunudki. Tammikus oli isegi huvitavam, eriti kevadel. Seal sai Nooruke mulle palju seletada ja näidata pakatavaid sarapuu-urbi, lilli, linde ja liblikaid. Emaga käisime samuti vahel jalutamas, kuid temale meeldis rohkem Rahvaaed oma tiikide ja hõbepajudega. Argipäevadel oli mul aga lihtsalt igav nagu üksikul lapsel ikka. Muidugi ma mängisin ega põlanud ära selle juures ka nukke (ilmselt mulle ei öeldud, et need on tüdrukute mänguasjad). Kui veel mammaga koos elasime, luges ta mulle jutte mitmetest lasteraamatutest, mis olid täis värvilisi pilte. Jutud jäid kergesti meelde ja pildid aitasid sisus orienteeruda. Nii võisingi igal ajal võtta raamatu õigest kohast lahti ja vuristada veatult kogu lehekülje teksti maha. Niisugune lugemise imiteerimine oli mulle kolme-aastaselt täiesti selge ja võõrad ei jõudnud ära imestada: ise nii väike ja juba oskab soravalt lugeda! Tõeline lugemine sai aga alguse meie linnajalutuskäikudest. Juba õige väikesena õpetas mamma mind poesiltidel leiduvaid suuri tähti tundma:
„Vaata, see koti moodi on uu… see kammi moodi on ee…”
Peab ütlema, et minu jaoks oleks võinud aabits olemata olla. Nelja-aastaselt suutsin lugeda vabalt trükitähtedes tekste, viieaastasena asusin lasteraamatute kallale ja kuueaastaselt olid mul selged ka gooti tähed. Rohuaia tänaval elades hakkasin ma iseseisvalt raamatuid lugema. Kõigepealt lugesin läbi kogu kodus leiduva lastekirjanduse, siis hakkas vanaisa mulle kooli raamatukogust tooma lisa. Mäletan „Robinson Crusoe” eestikeelset esmaväljaannet, mille gooti šriftiga nägin algul üksjagu vaeva. Selle väikeses formaadis raamatu sisu on mul meeles siiamaani, sest selles ei lõppenud Robinsoni seiklused pääsemisega üksikult saarelt, vaid jätkusid ka mandril.
Ühel kevadhommikul äratas mind vanaema õige vara ja oli kuidagi ärevil.
„Mis on? Miks sa mind üles ajasid?”
„Ei midagi, ilus hommik on… Pane ruttu riidesse!” Kättpidi, kuidagi külg ees liikudes juhtis ta mu kööki, mille aknad olid teisele poole.
„Mis on? Mis müra seal väljas on, ja suits ja…”
„Ei tea, mis see Leetbergi-onu seal keedab,” ütles vanaema vastuseks. Just sõna-sõnalt nii – on asju, mis jäävad detailides meelde eluajaks. Siiski lubati mind veerandtunni pärast minna suure toa aknast vaatama, kuidas kohtumaja kõrval Laial tänaval asunud Leetbergi puumaja tuletõrje pingutuste peale kustuma hakkas. Kahekorruselisest majast olid järel vaid raamid, teisel korrusel korstna küljes rippus suur plekkahi. See oli mul esimene kord tulekahju näha ning ettevaatlik vanaema muidugi kartis, et võin ehmudes endale mingi vea külge saada.
Mõne päeva pärast aga toimus hoopis põnevam sündmus – meie värava ees peatus väike kaubaauto ja keegi käbeda olemisega mees hakkas sealt meie korterisse kandma suuri pappkaste. Tervelt viis kasti toodi meie elutuppa ja igaühest võeti välja läikiv raadioaparaat! Iga raadio oli isemoodi, eri vabriku toode.
„Eks te mängige neid paar päeva, siis otsustate,” ütles agent Noorukesele ja läks oma teed. Nooruke hakkaski aparaate uurima, õiendas antennitraadiga ühe juurest teise juurde. Minu arvates mängisid kõik ühtemoodi, mõni oli vaid suurem ja mõni väiksem ning tagasihoidlikuma välimusega. Mulle jäi meelde üks püstskaalaga aparaat, saksa päritolu „Mende”, mille aga Nooruke kohe kõrvale jättis – oli liiga kallis. Lõpuks valis ta kodumaise „RET-i” – kahevärviliselt poleeritud puust kasti, skaala all kaks suurt ja kaks väiksemat pruuni nuppu. Nüüd sai vanaema jälle pühapäevahommikuti jumalateenistust kuulata, sest uude korterisse ei olnud vana raadiot üles pandudki. Mina aga võtsin järjekordse raamatu ning süvenesin uudselt põnevasse tegevusse – lugemisse.
Magamistoa seina taga oli majaperemehe, baltisakslase Behse korter. Läbi vaheseina hakkas sealt õhtuti samuti raadiohäält kostma, aga nende raadio kogu aeg vaid kõneles. Võõras keeles, ähvardav, kohati hirmuäratavalt räuskav kõne vaheldus rahva vaimustushüüetega, mis sageli paisusid kõikematvaks tormimürana kostvaks ovatsiooniks.
„Hitler… Head see ei tähenda,” ütles Nooruke murelikult.
„Jumala eest, et ainult sõda ei tuleks!” pani ema käed risti.
Siis oli sõjani veel aega. Siis ei osanud härra Behse veel uneski näha, et ta üsna peagi füüreri kutset kuulda võttes Tallinnas laevale asub ja nach Vaterland tossutab, sest juba aasta pärast Rohuaia tänavale kolimist ütles ta vanaisale korteri üles. Poeg pidi hakkama abielluma ja asuma meie korterisse elama. Keegi aga ei osanud siis ennustada, et sellele majale on jäänud püsida veel vaid kuus aastat. Suures õhurünnakus, mis Rakvere südalinna hakkis, põles see puumajade kvartal maatasa. Aga siis, kui Nooruke meile jälle uut korterit otsima hakkas, kirjutati aastanumbriks 1938 ja suure sõjani Eestimaal jäi veel kolm aastat.
Me suvitame
Kõik suved veetsime me kogu perega maal. See oli traditsioon ja ühtlasi vajadus kas või ajutiselt linnakeskkonnast vabaneda – olid ju nii vanaisa kui vanaema mõlemad maal sündinud. Kooliõpetaja pikk suvepuhkus võimaldas suvitada vähemalt kaks kuud ning seda võimalust ei jäetud kunagi kasutamata. Muidugi tuli suvitamiseks leida sobivaid kohti ja võimalusi, mis napivõitu sissetulekule vastavad oleksid, ning sellepärast veetsime oma suvesid järgemööda mitmete maasugulaste taludes. Seal ei olnud vaja maksta toa eest ja olenevalt talu jõukusest ja sugulusastmest oli ka söögilaud enam-vähem ühine.
1939. aasta suvi oli hoopis eriline, sest suvituspaigaks oli valitud Kunda-lähedane Letipea küla. Talu nimi oli Kelgu ja eks sellisel valikul olid muidugi ka omad tagamaad – nimelt õppisid selle talu lapsed vanaisa klassis ning ettepanek tuli nende vanematelt. Tundub sobilik oletada, et põhjuseks võis olla ka mõningate suviste järeleaitamistundide andmine, kuid kinnitada seda ei saa.
Sõit algas samamoodi
