alates välja mõelnud asju, mis elu mingil määral kergemaks tegid – olgu see siis telefoniaparaadi osadest koolikella-kõlisti kokkupanemine Jägala koolis elades või primitiivse, kuid praktilise veevarustussüsteemi tegemine Kodasoo mõisahoones elutsemise aegu. Seal asus kaev häärberist üsna kaugel ja vee toomine oli enamasti minu ülesandeks, olin siis juba kolmeteistaastane poiss. Meie köögi akna lähedal lõppes aga vihmaveetoru, mille alumised osad olid ammu ära kukkunud ja mis iga vihma ajal katuselt tuleva vee kasutult jasmiinipõõsasse pladistas. Tõin kööki akna alla suure tsingitud plekist vanni, puurisin aknaraami augu (muide – 60 aastat hiljem oli see auk veel alles), punaväele saadetud Ameerika konservipurgi plekist tegin auku läbivad rennid… Vanaema õmbluskäärid muutusid küll veidi nürimaks, kuid vana hea „Solingen” teenis teda ka edaspidi. Peaasi – tal oli sellest leiutusest ülihea meel, ta mõtles sellele süsteemile isegi omaette kummalise nime välja – „siringid”. Nimetus tuli sellest, et vihmahoo puhul kostis köögist omapärane heli – vesi hakkas plekkvanni sirisema. Mina aga pidin pärast seda kaevust tooma ainult toiduks vajalikku vett.
Vaibumatu huvi igasuguse tehnika vastu tekkis minus tänu onu Johannesele. Tema abiga seadsime Rakveres Leevi ja meie korteri vahele telegraafiühenduse, kuigi see kujutas endast vaid morsevõtmega vilgutatavat lambikest. Morsetähestik oli mul kuueaastaselt pähe õpitud ja esimest telegrammi Leevilt üritasin vapralt dešifreerida. Küllap aga olid nii saatja kui ka vastuvõtja mõlemad parasjagu süüdi, et ma Leevi läkitatud sõnumit ei mõistnud. Lõpuks lippasin sõbra juurde küsima, mida ta teatada tahtis, ja paraku jäigi see telegramm meie unikaalse siderajatise esimeseks ja viimaseks.
Rakveres Pikal tänaval elades oli otse käeulatuses palju huvitavat. Vaid veidike ronimist, ja olimegi Vallimäel, mis on oma järskude murunõlvade ja sügavate siseorgudega täiesti ainulaadne maastikuline moodustis. Minu lapsepõlves korraldati Vallimäel rahvapidustusi ja igal tähtpäeval lehvis varemete peatornis sinimustvalge. Üpris hästi mäletan üht jaanituld, mis peeti Vallimäel umbes seal, kus praegu seisab pronksist tarvas. Kõigepealt tuli alt linnast rongkäik, mille ees sammus kireva kostüümiga Tulevana, siis pritsimeeste orkester ja linnaisad. Kohale jõudes peeti isamaalisi kõnesid, sest 23. juuni oli ju võidupäev. Mina neist kõnedest suurt aru ei saanud, kuid mulle öeldi, et üks kõnelejaist on linnapea. Siis süütas Tulevana hiiglasliku lõkke, selle järel ka künkatipule varda otsa pandud tõrvatünni.
Vallimäe üks omapära oli madal ja tihe murukate, mida keegi ei püganud, kuid mis ilmselt toitevaese kruusa-moreenpinnase tõttu püsis ühtlaselt madalana. See rohupinnas võimaldas mul imetoredasti lõbutseda, sest minu kodujalanõudeks olid vanaema õmmeldud sussid, millel all õhukesest nahast tallad. Vallimäe rohuvaip lubas teha imelisi liulaskmisi – tarvitses vaid ülal maha kükitada ning hoolega tasakaalu hoida, liug tuli pikk ja sõit kiire. Samuti oli lõbus end mäest alla veeretada, kuid siin tuli valida paras kõrgus ja mitte eriti järsk nõlv, et veeremishoog liiga metsikuks ei kujuneks. Pärast veeretamist käis pea tükk aega kummaliselt ringi ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulata.
Praegu Rakverre sattudes ja Vallimäele tõustes häirib mind kõige rohkem, et linnapoolsel nõlval kasvavad puud on suureks kasvanud ja linnavaate varjanud. Varem oli piki seljandikuveert kulgeval jalgteel meeldiv jalutada, sest sealt oli näha terve linn nagu peopesal. Praegu võib all-linnale pilku heita ainult Vallimäe serval seisva vana tuuleveski juurest, mis tikkus minu lapsepõlves teatud aastaaegadel meie söögituppa paistvat pärastlõunapäikest varjutama. Veski tiivad olid juba tol ajal kadunud, lagunenud ukse kaudu pääsesime sinna küll sisse, kuid üles viiv trepp oli lõhutud ja veskikeres valitsev poolpimedus tekitas minus rohkem kõhedust kui avastamishuvi. Talvel, Vabariigi aastapäeval – 24. veebruaril, mis juhuslikult oli ka minu vanaema sünnipäev, kogunesid veski juurde kaitseliitlased ja korraldasid seal keskpäeval üle linna kostva püssisaluudi.
Meie Pika tänava korter oli suur, mis võimaldas oma pere lahedalt ära mahutada. Mäletan, et korteri üür oli 32 krooni kuus, see aga oli Noorukese palgast ligi kolmandik. Võibolla olid vanaisa-vanaema juba korteri valikul lisasissetulekule mõelnud, sest sügise tulekul võeti meile kaasüürilised, või nagu vanaema ütles – kostilapsed. Need olid kaks koolipoistest venda, Paul ja Boris, perekonnanimega Brenner. Pärit olid nad maalt, kuskilt jõukamast talust ja küllap mängis kostikoha valikul oma osa ka see, et tegemist oli õpetaja perega. Võib arvata, et lisaks korralikele kommetele eeldati siin ka võimalust vajadusel järeleaitamistunde saada. Sellest ajast lisandus meie lõunalauda kaks kohta, kuu hiljem leiti üüriline ka seni tühjaks jäänud pööningutoale – keegi Ehanimeline gümnaasiumiõpilane, kes küll meie söögil ei olnud. Boris oli minust pea sama palju vanem kui Leevi, kuid ta käis teises koolis ja oli kuidagi haiglase olekuga. Mõlemad vennad olid tõsised poisid, Borisiga käisime vahel linna peal jalutamas, temast mõni aasta vanem Paul oli rohkem omaette nokitseja. Paar kuud ehitas ta kannatlikult õige keerulist lennukimudelit, balsapuuliistudest siidpaberiga kaetud biplaani, mis valmis saades oli oma kummimootori jõul suuteline meie suures toas ka tõelisi vigurlende sooritama. Siis aga juhtus katastroof ja saatuse tahtel mängisin mina selles otsustavat osa. Nimelt pidas Paul kõige turvalisemaks hoida oma õrna lennukit voodi all, minul meeldis aga tema voodi raudotsal turnida. Ja siis see juhtuski – mu kuueaastased jalad libisesid voodiotsa raudvarvalt ning ma kadusin hirmsa mürtsu ja raginaga voodi alla. Mis seal ragises, seda võite ise arvata ja Pauli nägu ma ei püüagi meenutada. Kas ja kuidas seda kaotust hüvitati, seda ma ei tea, igatahes elasin pikka aega süümepiinades. Küllap nende tõttu mäletan ka unenägu, milles Pauli mitmevärviline lennuk oli jälle terve ning lendas Vallimäelt alla meie hoovi, seal piloteerimiskunsti kõikide reeglite kohaselt otse trepi ette maandudes.
Euroopa hakkab käärima
Ühel pärastlõunal tuli Nooruke erutatuna koju, kutsus ema teise tuppa ning seal arutati midagi üsna pikalt ja põhjalikult. Siis jäime meie tädi Lindaga koju, vanad aga läksid linna. Seda juhtus haruharva, et vanaema-vanaisa koos väljas käisid, vaid mingi pidulikuma sündmuse puhul oli seda ette tulnud. Seekord oli aga tegemist hoopis muuga – mõne tunni pärast peatus meie trepi ees kraamikoorem ja sealt hakati korterisse kandma mööblit. Toolid, riiul, imelik kaheksa jalaga kirjutuslaud ja veel üht-teist, mis nad olid võileivahinna eest ostnud. Selgus, et Hitleri kutse peale oli kõiki sakslasi haaranud väljarändamiskihk; mööblit kaasa võtta ei lubatud ja lahkujad müüsid selle odavalt ära. Nii saigi vanaisa endale suurema kirjutuslaua, millel oli koguni seitse sahtlit, üht-teist jätkus ka teistesse tubadesse. Kuna pärast Pikale tänavale kolimist osteti majja ka diivan, tugitool ja diivanilaud, oli meie korter nüüd saanud palju esinduslikuma väljanägemise. Paraku aga tuli Euroopast vaid rahutukstegevaid uudiseid ning Nooruke hakkas üha murelikumal ilmel raadioaparaati kruttima. Sealt oli nüüd palju vähem muusikat kuulda kui varem, selle eest aga rohkesti võõrkeelset kõnet, raginaid ja imelikku undamist, millele mina ei osanud nime anda. Vanaisa rääkis midagi Saksamaast ja Poolast, siis aga prahvatas sõda valla hoopis lähedal, Karjala maakitsusel. Raadiosegamised läksid nii ägedaks, et Noorukesel oli uudistest arusaamisega raskusi. Siis meisterdas üks raadiomehaanik talle raamantenni, mis seisis puust ristjalal toapõrandal nagu jõulupuu ja mida sai vajalikku suunda pöörata. Mingil määral oli sellest vist abi, sest Nooruke ei väsinud seda keerutamast. Mäletan siiamaani, et saade, mida ta kõige rohkem otsis, algas mulle tollal täiesti arusaamatute sõnadega: „Slušaite, slušaite, govorit Finljandija!”
See oli vene keeles ja seda keelt oli nüüd kuulda ka tänavatel, kui mõni baaside lepingu alusel sisse toodud Punaarmee väeosa linnast läbi marssis ja soldatid puhkepausi pidasid. Neid võõrapäraseid väikesekasvulisi mehi oli minul päris põnev vaadata, sest nad erinesid eesti sõduritest nagu päev ja öö. Kummalised teravatipulised mütsid peas, mis rahva poolt kohe „täitornideks” ristiti, sammusid nad jalgu hargitades nii tihedas rivis, et ettepoole polnud võimalik jalgu tõsta. Sageli laulsid marssijad võõrapäraseid laule, kusjuures mõni nendest saatis laulu kõrvulukustava vilega.
Euroopa probleemid jäid minust esialgu kaugele, hoopis huvitavam oli, et meile asus elama vanaema vennatütar Helmi. Ta oli minust
