riietuda. Kas teised sel ööl üldse sõba silmale said, jäi mul teadmata.
Hommikul valitses linnas vaikus. Vanaema keelust hoolimata läks Nooruke raudteejaama, lubades teel külastada mõnda kolleegi, et nõu pidada. Kui ta lõpuks koju jõudis, rääkisid nad vanaemaga omavahel õige pikalt.
„Kooliasjad on vaja ära lõpetada. Nädal-poolteist, mitte varem!” väitis Nooruke. Taipasin, et jutt on maalesõidust nagu igal suvel, vähemalt nii ma arvasin. Aga oli 1941. aasta hiliskevad ja juba mõne päeva pärast prahvatas valla suur sõda, mis lükkas ka meie pere plaanid ümber. Sõja tõttu Noorukesele puhkust ei antud, vaid kõik õpetajad määrati koolimajja organiseeritavasse sõjaväelaatsaretti valvesse. Vanaema otsustas jääda koos temaga Rakverre.
Kuidas me Lindaga lõpuks Kõrvemaa metsade peidus asuvasse Laane tallu jõudsime, seda ma ei mäleta. Laane oli Noorukese isatalu, mille peremeheks tema noorem vend Ruudi. Tema peres oli kolm järeltulijat; vanem poeg oli hiljuti abiellunud ja elas Kehras, teine poeg oli aga võimuvahetuse eel Soome põgenenud ja langes hiljem vabatahtlikuna Soome jätkusõjas. Kodus elas lastest ainult noorim, minust vaid veidi vanem tütar Maie. Noorukese isa, Laane vanaperemees Hans, oli juba kõrgesse vanadusse jõudnud ja lähenes üheksakümnele. Tal oli omaette tuba ja suurema osa ajast veetis ta seal, kuid üsna tihti võis tema jässakat halli habemega kuju näha ka põldude vahel liikumas. Vanal Laane Hansul oli olnud kaks naist, kes mõlemad puhkasid Harju-Jaani surnuaial. Esimese naisega sündis peresse kuus last, nendest tütar Marie, eelpoolmainitud Helmi ema, oli noorelt surnud. Minu vanaisa Alfred oli neist vanim. Teise naisega oli Hansul olnud vaid üks poeg, kes samuti vahetevahel Laanele sisse põikas; poolvendade ja poolõega jäi tema suhtlemine siiski tagasihoidlikuks. Matnud oma teise naise, tahtnud vana Hans võtta veel kolmandat, aga pojad olid suutnud selle nõu maha laita, oli ju talul niigi pärijaid küllaga. Alfredile, minu vanaisale kui kõige vanemale ja kondi poolest talutööks mitte eriti sobivale, anti võimalus õppida. Poeg Rudolf päris isatalu, poeg Aleksander ja tütar Helene said kahe peale asundustalu Lilli mõisast. Midagi sai ka poeg Johannes, kuid temaga olid suhted nõrgemad kui teiste vendade ja õega – tema oli abiellunud pisut saksiku naisega, kes mehe suguvõsaga läbikäimist pidas endale alandavaks ja ei lubanud nende perekonnanime eestistada. See pere elas Tallinnas. Omaette paradoks on, et nad jäid märtsipommitamises oma linnakorterist ilma, pere kolis maale ja oma elu lõpuveerandil töötas see peenutsev daam kolhoosi seafarmis…
Vanaisa venna Aleksandri ja õe Helenega, keda lihtsalt Leeniks hüüti, kujunesid meie suhted üsna tihedaks. Kehra alevikule suhteliselt lähedal asuv jõeäärne Nõlva talu oli meile suvitamiseks olnud igati sobiv, kuid metsadetagune Laane pidi sõjaajal paremat varjupaika pakkuma. Pealegi oli uuendusmeelne Ruudi Laane vana elumaja kapitaalselt ümber ehitanud ja uusi tubasid juurde teinud. Oli valminud uus köök, tsementpõranda ja – basseiniga piimajahutusruum, vesi tuli kaevust toru mööda – tõsi küll, vaid käsipumba jõul, sest elektrit Vikipalu metsakülas siis veel ei tuntud. Paar päeva pärast meid saabus Laanele sõjapakku ka minu pärisema ehk mamma oma perega – „onu” Karl, tütar Tiiu ja poeg Jaan, kes polnud veel pooleaastanegi ega osanud kõndida. Nii olin sõja tõttu sattunud ajutiselt jälle mamma hoole alla.
Sõja puhkedes tuli karm käsk: kõik raadiod ja jalgrattad ära anda. Ka Nooruke oli raske südamega oma kaks aastat tagasi ostetud „RET-i” kogumispunkti viinud, onu Johannese jalgratas, mille too oli koost lahti võtnud, jäi aga viimata. Ka Laane patareidel töötav raadioaparaat oli rännanud sama teed – ju oli siis maal raadioaparaate vähe ja nende omanikud teada. Sellepärast ei olnud võimalik kuulata sõjauudiseid ja kogu info levis vaid suust suhu. Paratamatult oli nii saadud sõnumite autentsus küllaltki kaheldav, sest sageli oli tegemist kuulujuttudega. Ka neid tuli käia naabrite juurest hankimas – Laane oli küla viimane talu ja keegi sealt niisama mööda ei käinud. Naabritalu perepoeg Arved oli täpselt minuealine ja veel teine, aasta võrra noorem poiss, elas lähedases popsitalus. Nii avanes mul võimalus lisaks peretütar Maiega mängimisele tegutseda ka poiste ringis. Meie mängud ja ettevõtmised ei lõppenud paraku alati õnnelikult. Peamiselt oma vaibumatu tehnikahuvi tõttu sain oma elu esimese tõsisema trauma osaliseks, millest jäi küll vaid pisike iluviga. Taludes oli vägagi ohtlikke masinaid, mille kõigi eest mind hoiatati – näiteks niidu-, heksli- ja rehepeksumasinad, kuid ma ei osanud uneski arvata, et ka süütu külvimasin võiks endast mingit ohtu kujutada. Külvimasinaga sain tutvuda sealsamas naabertalus, kus elas minuealine poiss Arved Nahkur, kellest aastakümneid hiljem sai Eesti NSV põllumajandusminister. Uurisin masinat hoolega, tema avas ka salve, kus oli läikiv ketastega võll ja selle all rida auke. Kasti põhja oli jäänud ka veidike teri. Arved näitas, kuidas terad aukudesse langevad, ja…
„Ja kui põld on külvatud, tõmmatakse siiber kinni!” Ta haaras mingist hoovast ja sikutas selle raksuga teise asendisse. Tundsin äkki teravat valu ja tõmbasin käe ära – olin just teri august alla toppinud. Pilt, mida nägin, ajas vere tarretama, kuigi oli just vastupidine – mu vasaku käe nimetissõrm oli tunduvalt lühemaks jäänud ja sellest lausa purskas verd, vähemalt mulle tundus niimoodi.
„Näpu otsast tükk ära! Näpu otsast tükk ära!” pistsin kõigest kõrist lõugama ja jooksin toa poole. Üldine ehmatus, selgitamised ja pahandamised, mille käigus ka Arved oma osa sai, siis seoti mu õnnetu sõrm, õigemini selle jäänukosa kinni ja ruttasime koju Laanele. Onu Ruudi pani sedamaid hobuse vankri ette ja viis mind koos mammaga Kehra arsti juurde. Tohter vaatas õnnetu jäsemejupi üle, pani mingit salvi peale ja siis seoti see korralikult kinni. Arst arvas, et võibolla kasvab sellele isegi uus küüs, aga kindlasti teistmoodi kui vana oli. Niiviisi olingi juba enne tegeliku sõja Eestisse saabumist pisut sõjainvaliidi moodi, kandsin kätt marliribaga kaelas, ja kui suurem valu ja pakitsemine oli üle läinud, olin oma kaotuse üle isegi pisut uhke.
Sõja lähenemist oli aga üha enam tunda. Sinises suvetaevas lendas alatasa lennukeid, enamasti olid nad väga kõrgel ja näisid imeväikestena. Vahel kostis ka ebamäärast mürinat, nagu oleks kuskilt kaugelt lähenemas äikesepilv. Rinne tuli lähemale, ning ka meie kaugesse metsakülla tekkis Punaarmee soldateid, küll grupiviisi, küll üksikuid. Üks selline, püss seljas, peatus meie väravas ja tuli sisse.
„Süüa tahab,” saadi venekeelsest küsimisest aru. Talle toodi ettetuppa lõunalauast järelejäänud toitu, soldat sõi ja hakkas siis sealsamas oma püssi puhastama. Kuigi selline tegevus võõras toas hämmeldust äratas, ei söandanud keegi teda keelama hakata. Mina aga jälgisin tema tegevust isegi huviga – minul, kaheksa-aastasel naakmannil, polnud sinnamaani aimugi, et püss nii mitmest osast koos käib. Kui soldat oli püssi jälle kokku pannud, viipas ta mind sõrmega ja näitas ukse poole, ise sõbralikult naeratades. Järgnesin talle, ja kui olime trepile jõudnud, pani ta püssi ootamatult palgesse ja tulistas paugu taeva poole.
Ma ei tea, miks ta niiviisi tegi. Võibolla arvas, et teeb seda minu meeleheaks ja tasub niimoodi söögi eest, tulemus oli aga otse vastupidine. Arg ja uje, nagu olin, ei osanud ma ilmaski ette kujutada, et üks püss sellise kõrvulukustava, veel enam – kõike vapustava ilmkärakaga võib hakkama saada. Ma ei olnud selleks ette valmistatud, ehmusin kohutavalt ja pistsin muidugi röökima. See oli meeletu hirm, mis mind valdas, tuppajäänud aga olid surmani kohkunud: esiteks ootamatu pauk ja selle peale minu kohutav röökimine – ei ole just raske arvata, mida seal mõeldi. Aeg oli ju selline, et olime kõik lindpriid. Mitmel järgneval ööl ärkasin karjudes üles ja sellest päevast alates olen endas kandnud vastumeelsust ja isegi alateadlikku hirmu igasuguste paugutamiste vastu. Kogu sõjaaja ajasid paugud ja plahvatused mind lausa paanikasse, aga küllap oli sellel ka hea külg – tõenäoliselt päästis see sõjale järgnenud aastatel sõjamoonaga mängimisest. Sel ajal vedeles sõjamoona kõigile kättesaadavana igal pool.
Kauged mürinad tekkisid ja kadusid, kuid ühel pealelõunal käis kärgatus üsna lähedal, Laane naabertalu taga metsas. Algas Vikipalu küla pommitamine, mida olen kirjeldanud romaani „Äravalitu” esimeses raamatus. Omaette huvitav on fakt, et mürsud saadeti teele Kehra lähedalt, kuhu sõja algul oli suurtükirongi jaoks
