omajagu minekutahtmist täis. Kodused ei öelnud midagi keelavat ja nii kõndisingi õigel ajal koolimaja poole. Ja siis, just kooli ukse ees, hakkas mind vaevama lausa võimatuseni kange pissihäda! Mul oleks olnud küllalt aega enne koondust kempsus ära käia, aga sinna pruuniukselisse ruumi koridori otsas ma ei julgenud ju minna… ja nii kõndisingi sama targalt koju tagasi. Ka selle peale ei öeldud kodus midagi – mees teab, mis mees teeb. Aga põhjust, miks ma tagasi tulin, ma muidugi ei julgenud öelda – eks inimene ikka häbeneb oma nõrkusi. Viis-kuus last meie klassist said pärast seda pühapäeva endale varrukale õmmeldud punatähed (see oli siis oktoobrilapse tunnus), minu parteiline karjäär oli aga lõppenud juba enne algamist.
Ühel õhtupoolikul tulid Boris ja Paul äreva teatega, et saabuval ööl kavatsetakse Vabadussõja mälestussammas õhku lasta. Nad olid sellest mööda kõndides märganud askeldamist ja lähemale minnes näinud, et samba alusesse raiutakse auku, ilmselt lõhkeaine jaoks. Seejärel oli kogu park suletud ja miilitsad ei lasknud sinna enam kedagi ligi. Mina ei osanud toimuvat kuidagi mõista, minule oli see ausammas linnast lahutamatuks saanud, kujunenud lossivaremete kõrval nagu teiseks Rakvere sümboliks. Kuidas võidakse nii ilus asi ära hävitada!
„Jaa, seda võib arvata… Vaadake, et te õhtul välja ei lähe!” keelas vanaisa poisse. Aga seekordne keeld jäi tähelepanuta, ning see oli vist esimene kord, kui Paul ja Boris sõna ei kuulanud. Õhtuhämaruses kadusid nad kodunt ja siis, kui ma juba voodis olin, oli kuulda linnamajadelt vastu kajavat tumedat kõmakat. Vanaisa aga jalutas mööda põrandariiet seni, kuni Paul ja Boris koju tulid, pani siis suure toa ukse kinni ja millest ta seal poistega rääkis, seda ma ei kuulnud. Mõne päeva pärast jalutasime kogu perega vaatama kohta, kus Amandus Adamsoni voolitud pronkskuju oli kõrgel betoonalusel seisnud. Sellest polnud enam jälgegi, silutud platsil nägime hoopis lastele mängimiseks toodud liivahunnikut. Koolipoisid aga hakkasid korjama ja taskus kandma omamoodi suveniire – väikesi betoonikillukesi, mis sel saatuslikul ööl samba õhkimisel olid laiali lennanud.
Kõik muutub
Pärast paari koolikuud hakkas mu tervis halvenema. Õhtuti tekkis palavik, öösiti vaevas köha ja ema tavaline rohi – tuline piim meega – enam ei aidanud. Tuli arst, kuulas mind hoolega ja saatis röntgenisse. Diagnoos – kopsunäärmete (?) põletik pidi tähendama mitte just kerget haigust, mis nõudis väljaravimiseks eelkõige hoolsust ja järjekindlust. Kogu perekond püüdis teha kõik, et ravi oleks efektiivne, mind poputati hoolega, ja kui ma kuskil veebruarikuu lõpul esimest korda õue sain, ei lubanud vanaema mind endast sammugi eemale minna. Ometi oli väljas imekena talveilm, lund ja külma parasjagu ja minu eelmiselt generatsioonilt päranduseks saadud soome kelk ootamas. Minu pealekäimisel nõustus vanaema lõpuks kelku kaasa võtma, algul pidime minema kahekesi vaid jalutama. Nii läksime Tuletõrjeaeda – see oli üks Rakvere parkidest Pika tänava ääres. Pargi serval asetses tuletõrjedepoo ja Tuletõrjeaias korraldati igal suvel tuletõrjujate pidu. Pargi serva palistasid nõlvakust alla suunduvad pikad jalgteed, mida mööda siis emaga koos kelgul alla lasksime. Mäletan, kuidas ta ei suutnud otsustada, kas mäest alla sõites oleks minu tervisele parem kelgul istuda või jalastel seista; lõpuks jäi nii, et alla sõites seisime jalastel kahekesi, ülesmäge lükkas aga tema kelku üksinda.
Euroopas kummitav sõda hakkas endast üha enam märku andma – käibele tulid suhkrutšekid, tumesinisele paberile trükitud lehekesed, milleta enam poest suhkrut osta ei saanud. Kompvekke oli veel müügil ja neidki ostis vanaema tagavaraks, väites, et ka karamellkompvekiga saab teed juua, kui enam suhkrut ei ole. Mina ei osanud ette kujutada, et see igapäevaselt vajalik valge ja magus liiv võiks otsa saada. Ometi see aeg tuli – ligi viis aastat polnud meie toidulaual suhkrut.
Millegipärast võeti kõik eluruumid rangelt arvele. Tuli tähtsa näoga ametnik, portfell näpus, mõõtis kõik meie toad üle ning sirgeldas need paberile. Mina käisin muidugi asjamehe kannul ja jälgisin hoolega tema tegemisi. Kui mees oli oma teed läinud, otsustasin teha sedasama. Võtsin tühja kopeerpaberikarbi, mille perekonna hirm tädi Alma oli mulle kinkinud ja mis väga hästi sobis portfelli asendama, panin sellesse paar paberilehte, vanaema sentimeetririhma ja pliiatsi ning kõndisin hoovisopis elutseva vanatädi tuba üle mõõtma. Heasoovliku vanatädiga olime hakanud üsna hästi läbi saama ja mingil moel asendas ta mulle turuplatsiäärset sõbralikku poetädi.
Tuli kevad, vesi hakkas mööda Vallimäe külge alla nirisema, uuristades algul endale lumme ja jäässe voolusängikesi, siis aga muutes meie hoovi järjest porisemaks. Minusugusele oli see põnev aeg, sain kaevata kraavikesi ja nende üle sildu ehitada. Siis pori kadus, kuuri seina äärde tekkisid võilillepuhmad ja korraga oli ka kool läbi. Sain tunnistuse, mis tõendas, et mind on üle viidud teise klassi. Sügisel kujutletud heade ja väga heade hinnete asemel aga ilutses sel tähtsal paberil „kolmede” rida. Säh sulle siis lugemis- ja rehkendamisoskust, mis hea edasijõudmise pidid kindlustama! Eks omajagu peegeldas tunnistus ka minu kolmekuist haigust, kuid pean tunnistama, et käelises tegevuses olin ma lapsena küllaltki nõrk. Siiamaani ajab mulle kananaha ihule mälestus ühest joonistustööst, kus tuli vesivärvidega paberile panna lihtlabane sidrun. Minu käe all sündinud akvarell kujutas sidruni asemel Mustast merest tõusvat päikest või siis vaipa, millele oli kõigepealt valatud potitäis tinti ja tekkinud loigu keskele puruks löödud kanamuna. Paksu vesivärviga paberile plätserdatud kunstiteos nägi igatahes kohutav välja.
Veel joonistamisest – tuleb meelde üks tund paar aastat hiljem, kolmandas klassis. Siis käskis õpetaja meil peast joonistada tuntud linnalindu – tuvi. Ma ei mäleta, kuidas minu linnuke välja kukkus, aga üle õla tagapinki kiigates nägin oma klassikaaslasi tõsimeeli tööd tegevat. Nad mõlemad olid püüdlikult joonistanud oma tuvile neli jalga – kaks pugu alla ja kaks sinna, kus algasid sabasuled.
„Kuulge, tuvil on ju ainult kaks jalga!” sosistasin.
„Missa jamad!” vastati, aga sõbrad jäid nõutult teineteisele otsa vahtima. Nii et vähemalt tuviasjanduses ma kõige lollim ei olnud.
Kool lõppes ja esimene aasta akadeemilist haridust oli mul seljataga. Ja siis tuli päev, mil isegi minusugune sai aru, mis tähendab hirm ja paanika. Nooruke tuli kiirustades linnast, kutsus ema ärritunult kõrvaltuppa ja seal räägiti midagi. Mind kamandati seepeale õue mängima, kinnitades, et ma aknaalusest hoovisopist kuskile ei läheks. Tagasi tuppa tulles üllatas mind põrandale kuhjatud virn pampusid – voodilinadesse pakitud riided, kohvrid, kast toidunõudega.
„Mis on? Kas hakkame jälle kolima? Või on jälle tulekahju?” küsisin oma kogemustele toetudes. Sest eelmisel sügisel oli maja teises otsas pööningutoas tulekahju puhkenud, mida ka vanaisa kustutama tõttas. Mäletan, kuidas ta köögist ämbrid haaras ja õuele jooksis, meie hoovinurka oli aga seotud pesunöör, mis ta sonimütsi taha takerdudes selle peast tõmbas. Vanaisa pani ämbrid maha, surus mütsi uuesti pähe ja jooksis edasi. Ämbreid anti kaevu juurest pööninguni käest-kätte ja tuli kustutati veerandtunniga.
„Ei, Erik… Inimesi viiakse Siberisse. Võibolla meid ka,” ütles Nooruke ja ta hääl värises. Märkasin alles nüüd, et suures toas olid tänavapoolsed öökardinad ette riputatud. Mul lubati nende vahelt piiluda, aga vaid nii, et kardinad ei liiguks.
„Muidu näevad!” ütles ema. Kes näevad, keda peab kartma – see jäi mulle sel hetkel selgusetuks. Ei osanud keegi aimatagi, et sel päeval sai alguse see suur hirm ja kaitsetuse tunne, mis meie põlvkonda ligi viiskümmend aastat kammitses. Siis, vahetevahel aknakardina vahelt piilumas käies, pakkisin paberisse ka oma lemmiklelud – aurumasina ja elektrimootori ning mõned raamatud. Iga lähenev automürin aga sundis mind jälle akna juurde. Autodel, mis tulid paremalt ja sõitsid raudteejaama poole, olid püssimehed ja pampudega inimesed; nendel autodel, mis liikusid vastassuunas, istusid ainult püssimehed ja neid autosid tuli karta. Iga kord, kui ema, kes samuti käis kardinapilust piilumas, sellist autot nägi, ohkas ta:
„Jumal, kas see tulebki meile
