uuesti, kuid mõne aasta pärast suri ka tema ja Helmi jäi sugulaste, peamiselt eespool mainitud üksikus põlves elava vanaema õe Alma kasvatada. Isa teisest abielust sündis talle poolvend Heino, kelle elukäigust olen juttu teinud romaanis „Kaksikelu”. Peale vanemate kaotuse määras Helmi saatuse ka asjaolu, et juba lapsena oli ta haigestunud tuberkuloosi. Kuigi tegemist oli haiguse kinnise vormiga, kus otsest teiste nakatamist polnud karta, püüdis ema kiivalt jälgida, et me Helmiga liialt ninapidi koos ei oleks, ka olid meie uuel pereliikmel omaette toidu- ja jooginõud. Kaubanduskool, kus Helmi õppima asus, paiknes samas Pikal tänaval, vaid veidi maad meist kiriku poole üle tänava. Kuna gümnaasiumiõpilane Eha oli ära kolinud, sai Helmi pööningutoa endale.
Aeg läks omasoodu ja üha rohkem tuli jutuks ka minu koolisaatmine. Nooruke otsustas, et lähen kooli seitsmeaastaselt, kuigi tol ajal üldiselt alustati kooliteed kaheksaselt. Samuti arvas ta, et võiks mind panna kohe teise klassi, sest lugemisoskus oli mul ammugi omandatud, isegi terved virnad raamatuid läbi loetud, samuti matemaatikat jagasin päris hästi. Niisiis oli otsus tehtud, et minu koolitee algab 1. septembril 1940. Sinnani oli aga veel aega ja enne seda toimus veel mitmeid olulisi sündmusi.
Vene sõjaväge ilmus linna järjest rohkem, kuigi baaside lepingu kohaselt jäi Rakvere suure idanaabri huviorbiidist kõrvale. Mäletan päeva, mil paar mustapäist väiksekasvulist soldatit meie hoovile sattusid ja jäid päikeses peesitama – nõjatusid pagari puuvirnale ja jälgisid hoolega õuel toimuvat. Hoovil aga elati tavalist elu – pagaripoiss lõhkus puid nagu ikka, leivavanker tuli värsketele leibadele järele, jooksvahaige vanatädi sättis oma tooli päikesepaistele, et liikmeid soojendada. Soldatid keerasid ajalehepaberist suitsud ette, pahvisid neid ja naeratasid abitult, kui me mänguhoos nendest mööda jooksime, aga hetkekski ei pannud nad käest ära väikesi imelikke püsse, mille all oli must ümar ketas. Leevi teadis, et need ei ole üldse püssid, vaid automaadid.
„Noh, niisugused väikesed kuulipildujad!” seletas ta kärsitult, kui ma võõrast sõnast aru ei saanud.
See aasta tõi muude hulgas kaasa ka peresisese uudise: Linda läks tööle! Lähedal asuvas puutöökojas oli vaja koristajat ja ühiselt otsustati, et ta võib selle koha võtta. Helmi oli aga koolivaheajaks saadetud Taagepera sanatooriumi.
Raadio pajatas omasoodu sellest, mis toimub laias maailmas, sealhulgas ka Eestis. Soome sõda oli kujunenud lühikeseks, hõimuvelledel tuli suurele naabrile loovutada osa oma maast. Eestisse aga toodi üle idapiiri järjest rohkem sõjaväge juurde. Siis tuli päev, mil tänaval meie akende alt läks läbi mõnekümnest inimesest koosnev kolonn, kaasas punased lipud ja kokkukeeratud loosungid. Inimesi oli liikvel rohkem kui tavaliselt, enamasti olid need uudishimulikud, kes tõttasid jälgima seda, mis linnas toimub. Vanaisa, kes juba mitmendat päeva raadio ees istus, muutus järjest süngemaks, ja kui läikiv kast siis võidukalt teatas, et Tallinnas on toimunud riigipööre, keeras Nooruke raadio kinni.
„Nii. Nüüd on kõik. Valmis!” ütles ta, pani käed seljale ja hakkas mööda põrandariiet edasi-tagasi jalutama. Nii tegi ta alati, kui oli millestki ärritunud. Vanaema ei öelnud midagi, pani käed risti, ohkas ja läks kööki. Juba talvel, Soome sõja ajal, oli ta hakanud leiba kuivatama. Ta oli õmmelnud kuivatatud leivatükkidele valgest riidest ühesuurused kotid ja köögis soojamüüri peal oli neid juba terve virn.
Minu pärimiste peale, mis tegelikult juhtunud on, vastas Nooruke vaid napisõnaliselt, et nüüd on uus valitsus. Küllap ta arvas, et pole mõistlik poissi negatiivselt mõjutada – pidin ju samal sügisel kooli minema. Ning augustikuus tuligi päev, mil läksime emaga mind kooli kirja panema. Keegi tumedapäine naisterahvas võttis meid vastu ja ütles, et tema on õpetaja Serafima Koov.
„Noh, väikemees, kas sa tähti juba tunned?” küsis ta minult. Vaatasin imestades ema poole, küsimus tundus enam kui totter. Hiljuti oli hakatud välja andma punasekaanelist noorsooraamatute sarja, neid raamatuid käisin poes ise endale ostmas. „Tom Saywer”, „Prints ja kerjus”, „Väike lord Fauntleroy”, „Väikesed naised”… Kõik need olid mul ammugi läbi loetud ja nüüd küsitakse nii!
„Ta on juba palju raamatuid läbi lugenud,” seletas vanaema.
„Tohoh! Loe siis mulle ka!” ulatas õpetaja mulle aabitsa. Loomulikult ei valmistanud lugemine mulle raskusi.
„Hästi-hästi! Aga kuidas on matemaatikaga?”
Ka liitmis- ja lahutamistehetega sain maha.
„Kas sa laulda ka oskad?”
„Oskan!” noogutasin julgelt.
„Noh, mis laulu?”
„Suurte inimeste laulu!” seletasin iseteadvalt.
„Jah? Missugust siis?” küsis tema veidi ebaledes.
„Postipoissi!” teatasin väärikalt ja õpetaja hakkas naerma.
„Vast peaks ta kohe teise klassi panema, äkki tal hakkab esimeses igav, tal ju kõik selge,” küsis vanaema arglikult.
Õpetaja Koov vangutas pead.
„Ei, ma ei arva. Poiss on ju alles seitsmene, kuhu tal kiirustada? Las harjub koolikorraga, pärast on lihtsam!”
Olen õpetaja Koovile siiamaani nende sõnade eest tänulik. Sest niigi olen ma igal pool klassikaaslaste seas olnud ikka üks nooremaid kui mitte noorim. Pealegi juhtus nii, et mul tuli esimesest õppeaastast ligi pool puududa üsnagi raske haiguse tõttu, mida siis nimetati kopsunäärmete põletikuks ja mille lubjastunud koldeid kannan kopsudes surmani.
Nii olin vastu võetud Rakvere III Algkooli õpilaseks. Nooruke töötas I Algkoolis, aga ta ei tahtnud mind põhimõtteliselt oma kooli panna, et kolleegi järeltulija suhtes ei tekiks kaasõpetajate hulgas soosivat hoiakut. Küllap tal oli kogemusi oma lastega. Siiski – mõned aastad hiljem sain ma ikkagi omal nahal tunda, mis tähendab olla koolijuhataja või õpetaja laps samas koolis käies…
Rakvere III Algkool asus Pikal tänaval kahekorruselises kivimajas. Avaaktusest mäletan vaid saali lavale rivistatud õpilaste laulukoori, mis laulis „Internatsionaali”, kusjuures esireas üks roosas kleidis tüdruk laulu taktis veidraid liigutusi tegi. Sellele aktusele mõeldes tundub kummaline, et vähem kui kolm kuud pärast Tallinnas lavastatud riigipööret ja juba esimesel koolipäeval oli õpilaskoorile maailmarevolutsiooni hümn selgeks õpetatud. Kuidas ja millal sellega hakkama saadi, on minu jaoks mõistatuseks jäänudki.
Minu muljed esimesest kooliaastast olid küllaltki vastuolulised. Üksiku kodus kasvanud lapsena tundsin end lärmakas lasteperes tähtsusetu putukana, kes vahetunnil oleks meelsasti tahtnud mõnda seinaprakku pugeda. Koolis aga nõuti, et õpilased peavad vahetunni ajal koridoris jalutama, ikka ringi ja ringi, selle eest hoolitses korda pidav õpetaja. Nii jalutasin minagi teiste hulgas, jälgisin altkulmu, kuidas vanemate klasside tüdrukud igal vahetunnil koridorisopis laulu saatel ringmänge mängisid, ja ootasin koolipäeva lõppu. Minu ujedusest annab tunnistust kas või seegi fakt, et terve esimese õppeaasta jooksul ei käinud ma kordagi kooli kempsus, esiteks kogunesid sinna suured ja lärmakad poisid ja teiseks pidi see käima kuidagi veega, kodus meil sellist luksust ei olnud. Kuidas see mul füsioloogiliselt õnnestus, ei tea – ju siis oli tegemist mingi psüühika poolt lähtuva pärssiva mõjuga. Aga lausa muigamapanev on, et see ujedus päästis mind juba varases nooruses poliitiliseks karjeristiks saamast. Nimelt tuli teisel-kolmandal koolinädalal klassi keegi noor ja lõbus õpetaja ja pajatas:
„Teate, lapsed! Nüüd hakatakse koolimajas väga huvitavaid mänge mängima – kes tahab osa võtta, pange oma nimi kirja ja astuge oktoobrilapseks!”
Mis sai minul
