sõjaväele vahepeatuseks ja meil, poisikestel, oli palju uudistamist. Mind paelusid eriliselt just autod ja mitmesugused mehhanismid, mida sakslastel oli võrreldamatult rohkem kui punaväel. Eriti on mulle meelde jäänud roomik-maastikuautod, millel ees oli üks paar juhtrattaid, taga aga kummipatjadega roomikud, ilmselt selleks, et mitte maanteed lõhkuda. Lahtist bussi meenutavas autos oli mitu rida istmeid, iga istmerea vahel küljel lahtine ukseava ja vihmakaitseks tõmmati peale presentkate. Jalaväe veoks mõeldud sõiduriist oli konstrueeritud selliselt, et vajadusel sai sellelt hetkega maha karata ja lahingusse asuda. Omaette huvitavad ja varemnägematud olid ka pikad autode järelvankrid, mis olid ette nähtud jõgedele ujuvsildade ehitamiseks ja millel asuva suure kummulipööratud metallist sillapontooni alla olid mahutatud kõikvõimalikud silla kokkupanemiseks vajalikud detailid. Pikematel peatustel tõsteti sellised pontoonkärud tungrauaga üles ja pandi alla toed, et vedrud pideva koormuse tõttu ei sureks. Saksa kord ja täpsus hakkas silma ka muudes tegemistes – näiteks rajati mõne päevaga Nisu ja Seminari tänava vahelisele tühermaale ruumikas laudadest garaaž-töökoda autode remondiks ning see oli kõigiti korrektse välimusega hoone. Tagantjärele mõeldes oli see sõjapäevil isegi tarbetu tegevus, sest lihtsam oleks ju olnud selleks mõni kohalik ettevõte rekvireerida!
Igatahes oli meil, poisikestel, uudistamist palju. Kasutan siin meelega mitmusevormi, sest olin juba paari päevaga Nisu tänava poistega tutvust teinud. Vendadest Mihklist ja Peetrist said minu lahutamatud mängukaaslased, Mati oli aga alles viieaastane ning jõlkus meie sabas vaid siis, kui talle selleks luba anti.
Sügise tulek tähendas koolikohustuse jätkumist. Sõda oli väikelinna koolisüsteemi segamini paisanud – minu koolis oli sõjaväehaigla ning mõni aeg hiljem muudeti haiglaks ka enne sõda valminud gümnaasiumihoone. Minu mäletamise järgi pidid kõik linna koolid mahtuma kahte koolimajja: need olid I Algkool Tööstuse tänaval, kus töötas ka vanaisa, ning II Algkool Tartu maantee alguses. Minu kool hakkas töötama just seal ning meie uuest elukohast oli mu koolitee pikkuseks kilomeeter-poolteist. Seda teed pidin käima aga vaid kolm korda nädalas, sest õpilaste rohkuse tõttu oli õppetöö hajutatud kahte, kohati isegi kolme vahetusse ning lisaks sellele töötasid koolid vaheldumisi ülepäeviti. Pealelõunal kooli minnes tundus see maa lühike, tagasitulek jäi sügise saabudes aga pilkasesse pimedusse – ei saanud ju sõjaajal õhurünnakute kartuses mingit tänavavalgustust olla ning majade aknadki olid pimenduskatetega kinni maetud. Pimendusreeglite täitmist käisid õhtuti jälgimas erilised kontrollijad, kelle ülesandeks oli vähimagi valguskiire märkamisel vastava korteri uksele koputada ning pimendusreeglite täitmist nõuda. Nüüd tundub, et seda nõuet võeti tollal liigse pedantsusega – vaevalt, et kilomeetrite kõrgusel lendavast lennukist oleks võimalik aknapilust peegelduvat väikest valguskuma märgata.
Pimedusse uppuv koolitee oli minu kui mitte just julge poisinaaskli jaoks alati kõhedust tekitav ja sellepärast üritasin leida kojutulekuks kaaslasi. Paraku ühtki klassikaaslast meie kandis ei elutsenud, aga vahel õnnestus mul liituda teiste klasside õpilastega. Koos oli ikkagi julgem ja mugavam, sest lisaks muudele pimeduses varitsevatele võimalikele ebameeldivustele jäi koolitee äärde ka vana surnuaed. Surnuaedu ma tegelikult ei kartnud, aga pean tunnistama, et olen eluaeg omanud head kujutlusvõimet ja üksinda sellest kõrge paemüüriga piiratud surnuaiast möödudes oli hirmutavalt ahvatlev mõelda, et kohe hakkab müüri tagant kumama sinakas valgus ja puude vahele pimedusse tekib mingi helendav kogu… Õnneks oli surnuaed väike ja kõhedusttekitav teelõik vaid sadakond sammu pikk. Sõjajärgsel Nõukogude perioodil sai sellelegi surnuaiale osaks paljude linna sisse jäänud kalmistute saatus – ka see muudeti pargiks. Jäägu minu eetiline hinnang sellisele tegevusele siinkohal andmata kas või sellepärast, et olen Eestimaal näinud vanu ja täielikult hooldamata, lausa võssakasvanud kalmistuid ning see on veelgi halvem variant kui enam-vähem hoolitsetud park.
Koolitöö käis aga omasoodu. Meile hakati õpetama ka saksa keelt ning mäletan, kuidas ma esimese saksa keele tunni järel koju jõudes juba ukselt uhkelt kuulutasin:
„Nüüd ma tean, kuidas on raamat saksa keeles!”
„No-oh? Kuidas siis?” päris ema.
„Buušš!” susistasin oma teadmise välja ja kõik pahvatasid naerma.
„Das Buch!” teadis isegi Linda mind parandada.
Saksa keele õppimist soodustas muidugi asjaolu, et selle praktiseerimiseks oli palju võimalusi. Linnas liikus rohkesti saksa sõdureid ja nende tegemisi jälgides sai ka mõningaid sõnu vahetada, esialgu küll vaid üritada nende küsimistele vastata. Teisel sõja-aastal tuli sõjaväge järjest juurde ja linnas hakati läbisõidul peatuvaid sõdureid korteritesse majutama. Nii tuli ka meil oma niigi väikesest korterist söögituba sakslastele loovutada. Mõned viibisid seal vaid ühe öö, teised aga pikemalt. Mäletan üht sõbralikku ohvitseri, kes meil paar nädalat elas ja minu saksa keele algeid üsnagi tõhusalt arendas. Tulemus oli, et kevade saabudes suutsin mõne lihtsama jutu juba ise ära rääkida.
Üks võimalus keeleõppimiseks, tõsi küll, mitte päris omakasupüüdmatu, avanes endisesse saksa koolimajja paigutatud haavatute kaudu. Hiljem polikliinikuks muudetud hoone võreaia taga oli tihti näha paranevaid haavatuid jalutamas, käsi või pea valges sidemes. Paarsada meetrit eemal paiknes ajalehekiosk, kus lisaks kohalikule „Virumaa Teatajale” ja „Eesti Sõnale” müüdi ka saksakeelseid ajalehti ja ajakirju. Juhtus tihti, et võreaia tagant hõigati: „Achoi, Junge, bring’ mir ein „Revaler Zeitung”!”
Tasuks lehetoomise eest saime karamellkommi või õhukest, pisut seebimaitselist šokolaadi. Väljendus „seebimaitseline” oli muidugi tinglik, sest õiget seepi ei olnud sõjaajal kuskilt saada. Tšekkidega mingit seebi moodi kaupa vahel anti, kuid seda oli vaid kahte liiki: sinakasmust saviseep, mis ei vahutanud ja vees kivina põhja vajus, ning ujuvseep, mis oli helekollane ning nii kerge, et pesukausis lausa vee pinnal ujus. Haavatute käest saadud kommide ja šokolaadita oleks meil aga maiustuste maitse sootuks ununenud. Hommikune viljakohv või õhtune tee tehti kodus magusaks sahhariini abil, mida siiski oli võimalik saada, kuigi mitte alati. Sedagi oli kahte liiki – tabletid, mis vees susisedes lahustusid (dieedipidajatele ka praegu tuntud), ning kristallsahhariin, mis oli eriti kange ja mille tarbimiseks tuli sellest enne vesilahus teha. Seda lahust mõõdeti siis pudelist kohvitassi teelusikaga nagu suhkrut. Tulemus oli mõlemal juhul sama: pisut lääge maitsega, kuid peaasi – magus jook.
Sõjaaeg vahtis kõikjalt vastu. Aknaklaasid oli risti-põiki paberiribadega üle kleebitud, mis kellegi vildaka seletamise järgi pidid ruudud purunematuks tegema. Alles hiljem sain aru, et nende otstarve oli lähedase plahvatuse korral takistada purunenud klaasi killustumist ja raamist väljakukkumist. Kõige kindlamini sai õhurünnakute puhul aknaid säästa nii, et tuli need pärani lahti teha, kuigi talveajal polnud see sugugi meeldiv.
Kõige rohkem mõjutas sõda aga toidulauda. Ametnikuperena olime kogu aeg toitunud vaid poekraamist, erandiks oli vaid kartul, mille vanaisa vennad meile igal sügisel Harjumaalt saatsid. Sõjaajal aga olid poed tühjad ja see vähene, mis leiduski, oli ostutšekkide abil rangelt reglementeeritud. Näiteks minule kui lapsele oli ette nähtud iga päev veerand liitrit ehk 250 grammi täispiima, mida ma turuplatsi ääres pangamajas asetsenud poest ise toomas käisin. See piimatilk suutis minu kaheliitrise mannergu põhja vaid sõrmepaksuselt katta… Ka leiba saime sealtsamast poest, selle kogust ma aga enam ei mäleta. Keeruline lugu oli lihaga, mis sakslaste poolt oli erikontrolli alla pandud – näiteks kontrolliti kõiki linna sõitvate maameeste vankreid ning salakaubaks kuulutatud liha konfiskeeriti sedamaid. Mäletan, kuidas Laane onu Ruudi saatis keelust hoolimata meile paki – vineerist võikasti peale ja kaaskirja oli kirjutatud: tomatid. Kasti avades oli tomatite all aga liha! Hiljem seletas onu oma kirjas asja veel üle – tomatite spetsiifiline lõhn oli ta viinud sellisele mõttele ja saadetis tuligi veatult pärale!
Ilmselt oli piim sõjaajal meie pere peatoiduseks. Muidugi mitte see veerandliitrine tilgake, vaid see, mille ema linnalähedastest
