puhtaks ei saa Jägala jõgi enam kunagi. Tselluloositehas andis märgatava panuse ka õhu saastamisse ja teeb seda praegugi, sest õhku on veelgi raskem puhastada kui vett. Lõunatuule puhul ulatus spetsiifiline „kehra hais” Nõlvale välja, nüüd, kuuskümmend aastat hiljem aga olen seda tundnud juba Peterburi maanteel sõites. See on imal ja võõrale üsna ebameeldiv lõhn, mis tekib puidumassi keemilisel töötlemisel. Imelik on aga mõelda, et hiljem Kehras elades ma seda haisu enam ei tundnudki – inimene harjub nähtavasti kõigega.
Nõlval sai minu ülesandeks kõigepealt lehmade karjamaale ja sealt koju ajamine, muidugi ka kodukäskjala – too seda, tee teist! – osa. Siis hakkasin ülepäevastel meiereisõitudel kaasas käima, kuni need jäidki minu tööks. Neljakümneliitrisest piimanõust minu kasin jõud veel üle ei käinud, kuid kahekümneviiesele tegin tuule alla küll. Kodus aitas tädi Leeni nõud vankrile, Loo koorejaamas aga oli ukse ees kõrge platvorm ja sellele nõusid tõsta polnud raske. Edasi tuli juba meier ise appi, võttis teisest nõusangast ja piim valati kaaluvanni. Pärast kaalumist avati eriline siiber ja valge vedelik voolas suurde kogumisvanni.
Koorejaam oli mulle huvitav. Juba varahommikul tossutas pikk ja peen korsten suitsu – kütja hakkas auru tõstma. Siis, kui piima oli juba küllalt kokku toodud, pandi kõrvalruumis väike aurumasin käima, laes hakkas pöörlema pikk võll, mille küljest hargnesid rihmad. Koorelahutaja undas kõrgel toonil, seina tagant kostis aga aurumasina tsuhkatsuhka-tsuhka… Meieriga ma siiski sõbraks ei saanud, ta polnud just jutukas mees, ja kui jäin tema toimetamist pikemalt vaatama, tegi pahura näo.
Hoopis teine asi oli sepaga. Sepapada asus küla teises ääres, otse jõe kaldal. Samas künka otsas oli ka sepa maja, uhke kollane mansardkorrusega ehitis, mille taolist külas teist ei olnud. Sepp oli pikk, kõhn, pisut vimmas, umbes viiekümneaastane mees, kes minu huvi märgates mind lahkesti sepapatta sisse kutsus ja jõudis oma töö kõrvalt ka mulle selgitusi jagada. Vaatamist oli seal palju, alates sädemeid pilduvast ääsist ja pahisevast lõõtsast ning lõpetades suure kõverate kodaratega väntratta abil ringi aetava puurmasinaga. Kõrvalruumis oli isegi väike puutreipink, mida tallati jalaga nagu vokki. Sellel treipingil treis sepp vankriratastele rummusid, aga ka vokijalgu ja muud tarvilikku. Tore oli vaadata, kuidas valge laastupuru sirinal eemale lendab ja robustsest kasekaikast sale vokijalg või adrakurg saab. Sepp töötas enamasti üksinda, ainult mõne suurema töö puhul oli tal külast keegi abiks palgatud, kas siis pealelööjaks või lõõtsatõmbajaks. Abi oli vaja ka hobuserautamise juures, aga see töö mulle ei meeldinud. Kuidagi sündsusetu tundus, et elavale loomale naeltega rauad külge lüüakse, ja selle protseduuri kohta oleksin meeleldi tahtnud hobuse enda arvamist küsida. Sepapajas käisin palju kordi, sepa nime sain aga teada hoopis isevärki moel. Nimelt oli linnast Nõlvale sõjapakku tulnud õmblejanna Alma jõudnud krooniliselt haige vanaonu Aleksandri põetamisega (vast oleks õige see sõna jutumärkidesse panna?) niikaugele, et viis oma voodigi onu tuppa ja paigutas selle onu voodi kõrvale. Ühel päeval, kui onu tervis lubas tal korraks jälle voodist tõusta, kutsus ta minu enda juurde.
„Vaata, noormees – sul kiri selge, aita mul mõned kutsed valmis kirjutada. Mul käsi väriseb,” ütles ta ja naeratas kuidagi häbelikult.
„Kutsed?” küsisin asjast aru saamata.
„Jaa, pulmakutsed. Me Almaga abiellume.”
Ma ei tea, miks ta valis selleks just minu, üheteistaastase selli, kelle käekiri polnud suurem asi. Olen kindel, et ta ise oma väriseva käega oleks kirjutanud paremini, papa kui kooliõpetaja oli aga tõeline kalligraaf. Kas onul oli vennaga eelseisva abiellumise suhtes erimeelsusi, seda võin ainult oletada. Kirjutasin valmis neli-viis kutset. Need olid valmis trükitud, peene kriipsu peale oli vaja maalida vaid kutsutava nimi.
„Ahjaa! Sepale ka, tingimata!” ütles tema.
Mina kirjutasingi: härra Sepp abikaasaga. Onu vaatas ja hakkas naerma.
„Ega sepp pole ta nimi, see on amet! Nimi on Eert!” Nii saingi oma vanapoolse sõbra nime teada.
Onu Aleksandri pulmapäev on mulle päris hästi meelde jäänud ja seda olen kirjeldanud romaanis „Lummetallatud rada”, nagu ka sellele järgnenud drastilisi sündmusi. Nende sündmuste ahel jõuab otsapidi teisegi romaani – „Äravalitusse”. Siinkohal pean perekondliku tõe huvides möönma, et Nõlva tallu sõjapakku tuli ka viimatinimetatud romaani keskse tegelase prototüüp, minu lihane ema oma kolme noorema lapsega. Tartumaalt evakueerudes olid nad Kehra jaamas rongilt maha astunud, mees sõitis edasi Tallinna.
Nõlval elades kuulsime, et inimesed pidavat läheneva punavõimu eest massiliselt Rootsi välja rändama. Kordagi aga ei kuulnud ma meie pere ringis niisuguse otsuse üle arutlemist. Ilmselt tundus see nii vanaisale kui emale täiesti ebareaalsena. Pean tunnistama, et kõige enam hirmul olin mina – just äsja olin läbi lugenud koguteose „Eesti rahva kannatuste aasta” mõlemad köited ning mõte, et needsamad tapjad, piinajad ja määrajad võiksid tagasi tulla, oli mulle absoluutselt vastuvõtmatu. Vanaisa suhtus küll asjasse vähemalt väliselt flegmaatilise rahuga: mis tulema peab, see tuleb nagunii. Ja kui ta oli suutnud mind rohkem oma oleku kui sõnadega maha rahustada, läksin jälle oma poisikesemänge mängima. Terve suve oli Nõlva talu läheduses väljaõppel olnud üks Eesti Leegioni tosinameheline väesalk, keda juhendas sakslasest allohvitser, ning nende tegemisi oli mul huvitav jälgida ja jäljendada. Tegin endale puupüssi ja papist kiivri, roomasin mööda kraave ning „tulistasin” kujuteldavat vaenlast. Siis tuli päev, mil üllatusega kuulsime, et Kehras on jälle Eesti Vabariik välja kuulutatud, jaamas sakslaste moonarong eestlaste poolt üle võetud ning sakslastega isegi võidukas lahing peetud. Igaühel pidi olema moonarongist võimalik võtta, mis võtta on – nii rääkis keegi külainimestest. Läksime ka meie, alati majanduslikult mõtleva ema eestvõttel, mina kahe naise – ema ja Linda sabas, ise kerget kõhedust tundes, sest tegemist oli ikkagi sõjaga. Papa loomulikult niisugusele retkele kaasa ei tulnud. Esimesena märkasime Kehra vabrikutornis lehvimas sinimustvalget lippu ning mitmel pool oli liikumas sama värvi käesidemetega rahvaväelasi. Nemad olidki rongi üle võtnud ja selleks väikese lahingu pidanud, kusjuures kaks Saksa sõdurit saanud surma. Kuulsin, kuidas kedagi kodunt labidat tooma kamandati, et langenuid maha matta.
Raudtee ääres vedeles igasugust vagunitest väljaloobitud kolu – sõjaväeriideid, karvase vasikanahaga kaetud Saksa sõjaväe seljakotte, konserve ja muud pudipadi. Mäletan korralikke, mitmevärviliste kaanepiltidega saksakeelseid raamatuid, mille tiitellehel ilutses kellegi eestlasest omaniku tempel ja tema Tartu aadress – ilmne märk sellest, et raamatud olid sakslased mõnest korterist vaevalt et just ausal teel hankinud. Mind aga huvitas rohkem tehniline kolu – tühjad kuulipildujamagasinid, metallist padrunilintide karkassid, padrunitaskud koos rihmaga, mis kõik sobisid minu mänguarsenali. Vanaema toppis aga minu seljakotti paar sinelit ja muudki riidekraami ning hankis endale veelgi suurema kandami sedasama. Tema ettenägelikkusest sain aru alles aasta pärast, kui ta niiviisi saadud Saksa sõjaväesinelitest meile kõigile riideid õmbles. Jääkidest valmistas ta lasteriideid, mida taludes toiduainete vastu vahetamas käisime.
Mina sain oma seljakoti pungil täis ja hakkasin esimesena Nõlva poole astuma, teised jäid veel koos hulga Kehra rahvaga asju sorima. Vabriku lähedal peeti mind aga kinni – käesidemetega patrull soovis kontrollida, mis mul seljakotis on. Vaatasid, muigasid ja käskisid edasi marssida – nad olid arvanud, et küllap poiss korjas padruneid. Neid aga kartsin ma sel ajal lausa hirmsasti.
Nõukogude vägede tuleku eelsest ajast mäletan jahedat sügisööd, mil taevas oli täis lennukeid. Nende tee Tallinna kohale näis kulgevat otse üle meie talu, sest kogu laotus oli täis lakkamatut undamist. Pimeduses kostis üha sagedamini kauget plahvatusemürinat ja taevaserv Tallinna pool hakkas punaselt kumama, just nagu oleks päike otsustanud hakata teistpidi käima, püüdes seekord läänekaarest tõusta. Istusime oma toas, pimenduskatted olid akende ees, nurgalaual põles väike elektrilamp ja seegi oli igaks juhuks tumeda palakaga kaetud.
