ja… Aga kõik selgub homme, kui kohal käidud.
„Tahad sa kaasa tulla?” küsis ta minult. Muidugi tahtsin, kuigi ema muutus õige murelikuks ja arvas, et aeg on veel liiga segane ja keegi ei tea, mis kõik tee peal juhtuda võib.
Järgmisel hommikul olime varakult jalul. Tädi Leeni rakendas hobuse vankri ette, kuigi kinnitasin, et oskan seda ka ise väga hästi teha. Papa toppis heinakoti täis ja pani mõned sületäied heinu ka vankrikasti. Siis me läksime – kõigepealt tuntud põlluvaheteed mööda Petersoni veskini, sealt üle jõetammi, siis mööda Anija mõisast, kus olime enne sõda kord ratsavõistlusi vaatamas käinud… Veel paar kilomeetrit edasi oligi tee ääres sugulaste talu, kus ma kord sirelipõõsasse nutma jäin, kui mamma onu Karliga ära sõitis. Maja ja sirelipõõsas olid sõjast puutumata jäänud, aga seitsme aasta eest kogetu enam minus valusaid mälestusi ei äratanud. Olin juba üheteistaastane poiss, neli aastat koolis käinud ning mammast võõrdunud.
Siit, sellest teekonnast, algab romaan „Majad jõe ääres”, mis üsnagi põhjalikult kirjeldab meie pere kolmveerand aastat kestnud elu Jägala-Joal. See eluperiood on mulle eriliselt meelde jäänud ja siinkohal oleks vist tarvilik lisada vaid mõned olulisena tunduvad detailid. Mäletan selgesti, kuidas sellel läbivettinud oktoobripäeval lõpuks Jägala-Joale jõudes mind masendus valdas – kõik ümberringi tundus võõras ja isegi vaenulik, sest südames igatsesin ma tagasi Rakverre. Jägala pikad, kõrgete katustega ühekorruselised tööliskasarmud, tilluke korter, mille köök oli mingil määral ka ühiskondlikult kasutatav ruum, sest õpetajate tuppa pääses ainult köögist, hall sügiseaeg ja sinna juurde muidugi ka poliitiline surutus – teadmine, et julmale ja halastamatule punavõimule tuleb tingimusteta alluda.
Tasapisi hakkasin siiski avastama Jägala elu huvitavaid külgi. Kõigepealt, juba esimesest päevast peale, hakkas mind huvitama kooli muusikariist – harmoonium. Elevant ei ole mulle just kõrva peale astunud ja võimalus omatahtsi helisid kuuldavale tuua tundus ahvatlev. See uuepoolne, kaheteistkümne registriga pill tõotas põnevaid hetki, sest seni polnud ma ühtegi muusikariista käega katsuda saanud. Vahetut muusikategemistki olin näinud vaid paraadidel, kus mängis puhkpilliorkester, ja kooli aktusel, kus keegi vanema klassi plika klaveril midagi mulle üsna võõrast klimberdas. Ja ükskord, kui sugulaste juures Mardil külas käisime, mängis noorperemees trompetil ja vanamoelisel tahvelklaveril vaimulikke viise. Siin oli aga harmoonium kogunisti minu päralt niipea, kui koolitunnid lõppesid ja õpilased olid koju läinud. Isegi arakstegev oli selle muusikariista ette istuda ja klahve puudutada; algul tikkus jalgadega tuule tegemine ununema, sest kuulmise järgi helide järjestamine nõudis täit tähelepanu. Viisid aga tulid päris lihtsalt välja, tasapisi hakkasin ka vasakut kätt appi võtma, üritades bassidega rütmi hoida. Kõik see toimus iseenda tarkusest ja ainult kuulmise ning harmooniatunnetuse järgi, sest papa ei osanud siin midagi õpetada. Ma ei teadnud midagi harmooniast ega helistikkudest, ainult kõrv otsustas, mis sobib ja mis mitte. Aga kord, kui olin end oma muusikalistest edusammudest innustatuna jälle mängima unustanud, andis keegi otse mu kõrva juures sõbralikku nõu:
„Vaheta bassi ka!”
Tardusin ja heitsin ara kõrvalpilgu mehele, kes oli ilmselt lahtisest välisuksest koolimajja sisenenud. Küllap värvusin seejuures juuksejuurteni punaseks, sest kõneleja oli võõras, keegi äsjamoodustatud lastevanemate komitee liikmetest. Ta rääkis mulle natuke duuridest ja kolmkõladest, näitas ühtteist ettegi, kuid häbitundest õhetavana polnud ma sel hetkel vastuvõtlik õpilane. Siiski sain teadmise, et vasaku käega basse mängides tuleb rütmi andmisel vahelduvalt leida akorde ja kolmkõlasid, mis meloodiaga harmoneeruksid. Edaspidi püüdsingi otsida kooskõla bassi ja meloodia vahel ja veendusin, et ilma eelteadmisteta polegi see nii lihtne. Kuigi minu omapead klimberdamine hiljem aastaid ka klaveri taga jätkus, ongi mu mänguoskus sellisele algelisele tasemele jäänud. Mul pole lihtsalt olnud püsivust ega stiimulit klaverimängu sihipäraselt õppida, nootide tundmisest rääkimata.
Papal ja emal ei olnud aega minu pillimängule tähelepanu pöörata, nendel olid omad mured. Vanaisa kogu aja võttis kooli ja õpetamisega seotud tegevus: polnud õigeid õppekavu, polnud ka õpperaamatuid, polnud isegi kriiti, millega tahvlile kirjutada. Ema pidi aga tõsiselt pead murdma, mida perele lauale panna. Nõlvalt kaasa antud paar kotti kartuleid pidasid veel vastu, kuid soolalihakäntsakas oli juba jõuluks olematuks kahanenud. Siis võttis vanaema appi juba ammu järeleproovitud töö, õmblemise. Seejuures meenutas ta tänuga oma lapsepõlvekodu Narva-Jõesuus ja laevamehest isa, kes tütre õmbluskursused kinni maksis ja talle firma „Naumann” jalaga õmblusmasina ostis. Seesama Naumann saatis tema elu kõikjal ning ka Jägalas uinusin õhtuti selle vurina ja tallalaua „põnka-põnka” põntsumise saatel. Esimese maailmasõja ajast saadud kogemuse tõttu oli ema juba aegsasti igasugust õmblusniiti varunud ja sellest tal puudust ei tulnud. Kehra jaamast saadud Saksa sõduririided kulusid nüüd marjaks ära, neid ta harutas, värvis ja triikis. Käiku läksid ka tema enda ärakantud kleidid-seelikud, tulemuseks olid aga igasugused lasteriided – nende jaoks kulus vähe materjali, lapsed aga kasvavad kiiresti ja vajavad pidevalt uusi riideid. Harva tegi ta tööd tellimise peale; enamasti valmisid riided just nii suured, nagu konkreetsest riidetükist kõige paremini välja andis. Valmis riideid pressis ta hoolikalt söerauaga – enne sõda ostetud elektritriikraud oli jäänud Rakverre – ja siis kõndisime ümberkaudsetesse küladesse neid turustama. Loomulikult ei pakkunud ta neid raha eest, vaid vastukaubaks olid toiduained, enamasti või ja liha. Mina pidasin seda riidehilpudega kauplemist alandavaks ja jäin teda enamasti talu värava taha ootama. Teed käia oli aga emaga huvitav, ta oli väga hea jutustaja ning mitmesugustest lugudest tal puudust ei tulnud. Enamasti rääkis ta oma lapsepõlvest Narva jõe ääres Kudrukülas, ning meenutuspildid romaanis „Majad jõe ääres” põhinevadki tema jutustustel.
Mäletan, et talvisel koolivaheajal, kord pärast kodust arupidamist otsustas ka papa midagi pere toidulaua heaks korda saata – nimelt minna kalurikülla tursakala hankima. Pakkusin ennast südilt kaasa ja läksimegi, kuigi 1945. aasta jaanuar oli eriti pakaseline. Jägala-Joa ümbruse olime poistega juba üksipulgi läbi kolanud, kuid rannakülad Neeme ja Ihasalu jäid kaugemale, Joalt oli sinnakanti vähemalt seitse kilomeetrit. Pikki pükse mul tollal veel ei olnud, selle eest pikad villased sukad, millele lisaks mahtusid koolist saadud saksa tanksaabastesse veel ka villased sokid. Kõigest hoolimata tundsin juba Linnamäest alla kõndides, et jalad hakkavad külmetama, sinnani aga olime kõndinud isegi vähem kui kaks kilomeetrit. Papa käskis mind joosta, aga põikpäine ja parasjagu laisk, nagu olin, ei võtnud ma head nõu kuulda. Poolel teel, kui jalad olid juba üsna kanged, püüdsin lõpuks sörkjooksu lasta, kuid juhatatud kaluriperesse jõudsin viimase taluvuse piiril valutavate jalgadega. Seal soendati mind üles, saime kaasa mõned külmunud tursad ja alustasime tagasiteed, mis millegipärast tundus lõbusam. Olen aga hiljem mõelnud, et küllap pidi ka vanaisal külm olema, sest tema nöörsaabastesse mahtusid vaid ühed villasokid ja kõrvadki olid tal paljad. Tema kandis talviti nimelt musta karakullnahast „papahhat”, mis kõrvu ei varjanud.
Leiba saime Koogi aleviku kooperatiivipoest, seda toodi sinna minu mäletamist mööda kaks korda nädalas, arvatavasti Tallinnast. See oli hapukas, nätske sisuga vormileib, kuid taluleiva maitse oli siis juba ununenud ja paremat ma tahta ei osanudki.
Jaanuarikuus toimus ka sündmus, mis muutis selle talve minu jaoks igati meeldejäävaks. Nimelt tuli kooli kiri, et lapsed saavad endale suuski tellida, võetagu vaid soovijad arvele ja tellitagu. Olen siiamaani imestanud, et sõjaajal selline asi võimalik oli, ja leidnud oma arust ka seletuse. Tegemist oli ilmselt kuskilt Saksa sõjaväelaost pärit suuskadega, mida Punaarmee ei vajanud ja mis koolidele realiseeriti. Suusad olid ilma klambriteta ja neile olid lisatud tarvitatud ja erineva moega, ilmselt Saksamaa elanikkonnalt rinde tarbeks kokku korjatud suusakepid. Sain endale helekollased suusad ja nende juurde valgeks värvitud puukepid, millel tumepunasest nahast kuue seosega rõngad. Täiesti puudusid aga suusasidemed ning nende ehitusest polnud mul aimugi. Õnneks olid koolivennal Haraldil veel ennesõjaaegsed suusad olemas ja nende sidemeid uurisin siis hoolega, et ma ei saaks jälle samasugune pettumuse
