kummardusin ise nende kohale. Ja siis need mürakad tulid – terve plahvatuste seeria, mis pani maja vundamendini värisema ja aknaklaasid klirisema. Ühe lenduri närvid olid nähtavasti üles öelnud ja ta poetas oma surmatoova laadungi maha enne Tallinnani jõudmist. Kuigi tahaksin, ei suuda ma siiski uskuda, et tegemist oli humaanse žestiga, et mitte osaleda Eesti pealinna purustamisel…
Nõlva elumaja jäi terveks ja pimedas ei saanud me aru, kuhu pommid kukkunud olid. Igaks juhuks veetsime ülejäänud osa ööst väikeses varjendis, mille kadunud onu Aleksander oli kuusehekitagusesse kuivanud kraavi ehitanud. Hommikul selgus, et kõik seitse lennukipommi olid langenud jõe vastaskaldale heinamaale. Pommikildudest oli ka meie karjamaa lepik osaliselt maha niidetud ja kasvama jäänud leppade tüved punaseks tõmbunud killujälgedest kirjuks muutunud. Ülejõe-naabri heinamaa oli aga nagu üles küntud, pommilehtreid ümbritsevad muldsed ringvallid katsid kogu jõeäärt. Papa nentis, et saatuse eest ei pääse keegi – oma arust olime küll sõjapaos, aga vaid paarsada meetrit jäi meid kindlast surmast lahutama.
Järgmisel päeval tuldi külast teatega, et Tallinn olevat vallutatud. Rindejoon oli meist järjekordselt üle veerenud ning sellega saime seletuse ka pommirünnaku-ööl õues kuuldud raskete sõjamasinate liikumismürale, mis oli Piibe maantee poolt kostnud. Viimased sõjateated enne seda olid rääkinud rindest Emajõe joonel, sealt Tallinnani liikus sõda aga ootamatult ruttu ja peatusteta. Ent võidukat punaväge ei saanud me veel niipea näha – meie üksiku jõeäärse talu vastu ei tundnud huvi mitte keegi. Seevastu ilmusid paari päeva pärast tallu poolhiilides kaks saksa sõduri mundris meest.
„Eestlased oleme! Kargasime metsa, tahaks kodumaile jõuda, aga…” Nad osutasid nõutult oma mundritele. „Niisuguse välimusega saab kuuli ilma küsimata! Äkki pererahvas leiaks midagi paslikumat selga?”
Muidugi leiti, mehi oli ju majas mitut masti, lisaks kadunud onu riided. Nõlvalt kõndisid minema kaks metsatöölist, sest neile anti kuuri seinalt kaasa ka vana kahemehesaag ja kirves.
„Kui nüüd mõni venelane tuleb, kohe metsa ja puu kallale! Ega tööinimese käest hakka keegi passi küsima!” olid ekssõdurid kuraasi juurde saanud. Ema aga korjas nende mundrikuued oma õmbluskaltsude hulka, mida tal oli juba mitu kotitäit.
Need lugejad, kelle kätte on sattunud romaan „Äravalitu”, võibolla mäletavad spiritistlikku alustassiliigutamist, mis üldise šokiga lõppes ning Nõlval viimaseks jäigi. Ma aga ei saa ega tohigi jätta enda teada seda, mis toimus kaheksa aastat hiljem. Siis püüdsime huviliste ja uudishimulike noorte ringis jälle tassi liikuma panna. Suurema grupi juuresolekul see ei õnnestunud, nelja entusiastiga hakkas aga tass lõpuks liikuma ja paberil tähtedele osutama. Oli oktoobrikuu aastal 1952, mina ammugi juba tööinimeseks saanud, kaaslasteks olid pedagoogilises koolis õppivad tõsihuvilised neiud. Küsisime tassilt tühja-tähja, ilmselt midagi ebaolulist ta ka vastas. Siis hakkasime eksperimenteerima – küsisime asju, mida meie hulgast teadis ainult üks. Tass vastas õigesti! Siis otsustasime hakata tulevikku ennustama.
„Ütle, millel sureb Stalin?” küsis keegi. Muigasime, seda oleksime tõesti teada tahtnud.
Tass liikus aeglaselt, nagu järele mõeldes paar ringi. Ja siis tuli vastus:
„5. märts 1953.”
Selle peale naersime – keegi ei uskunud, et Kremli hirmuvalitseja saaks kaduda nii ruttu, vaid viie kuu pärast. Soovitati ennustatud kuupäev üles märkida, aga leidsime, et see jääb niigi meelde.
Stalini haigestudes märtsi alguspäevadel helistasime üksteisele:
„Sa kuulsid? Sa tead? Mäletad ju?”
Tass ei valetanud! Ma tean, et seda on raske, praktiliselt täiesti võimatu uskuda, aga ma nägin seda oma silmadega. Kas see oli juhus? Võib olla, aga… Ei tarvitse olla just suur matemaatik, et taibata selle juhuse kaduvväikest tõenäosusprotsenti.
Muidugi, ma ei usu tassi. Tass on vaid tehniline abivahend, mis mingi tõenäolisusega saab kollektiivse biovälja kaudu esile kutsutud informatsiooni ilmutada. Kerge on uskuda ja kontrollida, mida tass pajatab minevikust või olevikust. Aga tulevikust? Ma ei tea. Üksikfakt ei tõesta midagi ja vaevalt seda põhjalikult uurida õnnestukski. See tookordne pilk tulevikku võis olla taustsüsteemide vaheline läbimurre, hetkeks tekkinud rike, haruldane erand, mis vaid kinnitab reeglit, et üleloomulik on meie eest varjatud. Ja kordab, et me teame inimesest ja teda ümbritsevatest jõududest veel õige vähe. Kahjuks. Või hoopis – õnneks?
Kolime vabrikuasulasse
Sõda oli meie jaoks sedapuhku jälle möödas. Kuigi mehed omavahel kokku saades ikka ja jälle rääkisid Ameerikast ja Inglismaast, kes Nõukogude Liidu laiutamist Euroopas ja sealhulgas muidugi Eestis ei luba ja selleks päris kindlasti midagi radikaalset ette võtavad, polnud see lahendus ilmselt veel kuigi lähedal. Sõda müdistas alles Eesti pinnal, osa Saaremaad oli veel sakslaste käes ja lõplik võitja esialgu vaid aimatav.
Papa ja ema pidasid omavahel korduvalt nõu ja siis võeti vastu lõplik otsus – Rakverre enam tagasi ei minda. Selle otsuse ajendas kõigepealt vanaisa kartus, et ta polnud varjanud oma suhtumist punavõimu poolt eestlastele tekitatud kannatustesse. Ta oli mitmetel Saksa okupatsiooni aegsetel aktustel esinedes kutsunud üles, et möödunut mitte kunagi ei unustataks ega Eesti rahva küüditajatele ja piinajatele andeks ei antaks. Nüüd olid aga ajad muutunud, elu tahtis elamist ning tööd ja leiba oli hädasti tarvis.
Oktoobri esimestel päevadel sõitiski papa Tallinna, et Harju maakonna haridusosakonnas vakantseid õpetajakohti uurida. Kui ta järgmisel õhtul koju jõudis, oli palju arutamist. Minule jäi muidugi kuulaja osa – vaevalt oleks minu arvamist kuulda võetud, liiatigi oli mulle täiesti arusaamatu, kuidas saadi loobuda naasmast Rakverre, sest see oli ju meie kodulinn. Me olime ennegi ära käinud, igal aastal kaks-kolm kuud maal suvitanud, aga lõpuks ikkagi koju läinud. Ilmselt on mu geenid konservatiivse kallakuga ja igasuguste kapitaalsete elumuutuste suhtes olen juba lapsena ja ka hiljem vastumeelsust tundnud.
Töökohti, mis haridusosakonnas oli pakutud ja papale vastuvõetavad tundusid, oli kaks. Esimene asus Harju-Ristil, mis pidi olema kuskil Harjumaa lääneosas. Teine oli Jägala-Joal, mis asuvat siinsamas lähedal, Nõlvalt ehk vaid viisteist kilomeetrit, lihtne kolida ja sugulastel külas käia. Harju-Ristil olid küll mõned eelised – kool ja palk suuremad, koolimajagi korralik. Jägalas olevat kool väike, aga töö selle eest jälle lihtsam. Kogu koolis vaid kaks õpetajat, õigemini – juhataja ja üks õpetaja.
„Üks õpetaja terve kooli peale? Mitu klassi seal siis on?” pärisin oma kõrvu uskumata.
Klasse pidi ikkagi kuus olema, nagu algkoolis enne sõda üldiselt oli. Aga kolm klassi on ühes klassiruumis koos ja kõigiga kordamööda tegeleb üks õpetaja, seletas papa.
„Naljakas! Aga kui on laulutund, mis siis?”
Laulutunnid pidid siiski olema omaette, seletati. Sellises koolikorralduses polevat midagi imelikku, papa olevat aastaid niisugustes koolides töötanud.
Otsus langetatigi Jägala-Joa kasuks. Papa küsis tädi Leenilt hobust, et juba hommepäev minna uut kohta vaatama. Siis aga ütles tädi Leeni välja minu jaoks täiesti uudse teadmise.
„Vaata, kas seal lauta ka on! Eks te tahate nüüd oma lehma kätte saada.”
Selgus, et ammu enne minu ajaarvamist, vist tsaariaja lõpul, oli papa Kehras koolmeistriks olnud. Seal olid nad ka lehma pidanud ja Rakverre asudes noore piimaandja tädi Leenile jätnud. Tingimusel, et kui kunagi peaks vajadus tekkima, saavad nad selle asemele teise samaväärse. Mõelda vaid – meil oli oma lehm!
„Ja
