– see on vasak munasari… siin paistab kõik puhas. Teeme sellest õige pildi, nii et saame seda pärast täpsemalt uurida.” Ja nõnda me jätkasime järgmised 20 minutit, kontrollides kõike iga nurga alt… või vähemalt nii see paistis.
Lõpetades hüüatas ta: „Noh, te pole mitte lihtsalt puhas – te olete lausa õpikunäide! Teie elundid ei saaks paremas seisundis olla.” Ta võttis välja mõned pildid ja tõi meditsiiniõpiku, et näidata mulle võrdlust.
„Näete, see on eeskujulik emakas… Nüüd vaadake oma pilte. Teie organid näevad välja täpselt niisugustena, nagu need peaksid olema – eeskujulik suurus, asend, proportsioon – igas mõttes täiuslik… Ma kirjutan teile puhta tervisetunnistuse. Me saadame rõõmuga diagnoosid ja pildid teie arstile – andke ainult õele üksikasjad teada ja ta helistab teie arstile ning saadab vastused sinna, kuhu te soovite.”
Kui tulin tagasi vastuvõturuumi, et läbivaatuse eest tšekki kirjutada, lõi mind pahviks, kui kallis oli see pooletunnine diagnostika. Ja ometi pole mu näol nii suurt tšekki kirjutades eladeski nii laia naeratust olnud. Ma ei suutnud seda küllalt kiiresti kirja panna. Ma tahtsin sellest haiglast välja keksida!
Kui sammusin mööda koridori lifti juurde, vaatasin ringi, ega keegi näe – ja kui õhk oli puhas, hüppasin kolm sammu ja peatusin liueldes liftiukse ees. Kui astusin välja päikesepaistesse, rabas mind taas, kui ilus oli LA. Jälle olin teadlik sellest, kui väärtuslik paistis elu ja kui tänulik ma olin, et elan. Ja ma tundsin aukartust ning imetlust selle hämmastava ime ees, mis on talletatud inimkehasse – kuidas oli maagiliselt toimetanud see lõpmatu tarkus, mis teab, kuidas panna meie süda lööma, juuksed kasvama, see aukartustäratav täiuslik sisemine teadmine, mis eristab täpselt õige hulga hormoone õigel ajal. See imetlusväärne sisemine vägi, mis töötab siis, kui me öösel sügavalt magame – milline imetlusväärne arm see on. Milline aukartustsisendav müsteerium! Kõik oli juhtunud just nii, nagu minu sisemine teadmine oli mulle öelnud: seesama osa minust, mis vastutas kasvaja tekkimise eest, oli selle ka kaotanud ja minule oli antud hämmastav kingitus olla selles protsessis osaline, õppides seda, mida kasvajal oli mulle õpetada.
Tundsin, et olen kõige õnnelikum inimene maa peal.
11
Koju sõites tundsin end nagu hobune, kes kärsitult suuraudu närib – suutsin vaevalt ära oodata, millal jõuan tuppa ja saan helistada Donile, kes oli lõpetamas meistrikursust Hawaiil. Kui sain sisse, tormasin telefoni juurde, mõtlemata isegi, mis kell võiks Hawaiil olla, ning otsustasin helistada valvelauda ja vaadata, kas keegi saaks Doni seminariruumist välja kutsuda. Vedas, nad leidsid ta hallist, üsna telefoni lähedalt.
„Halloo, Brandon – kas kõik on korras?” Ta teadis, et pole minu stiil talle töötamise ajal helistada.
„Jaa, jõudsin just haiglast koju – diagnoos on, et olen puhas nagu õpikunäidis! Kasvaja on täiesti kadunud!”
Paus… kuni ta seedis, mida olin öelnud.
Tahtsin hakata talle kõigest pajatama, kui ta mind katkestas: „See on uskumatu! Sa oled imeväärne!”
Selleks õhtuks oli jutt kõigi treenerite seas levinud – mitte ainult sellest, et mul oli olnud kasvaja, aga ka sellest, et see oli mul tervenenud kõigest kuue nädalaga. Kui Tony uudist kuulis, ütles ta üsna asjalikult: „Ma teadsin, et ta saab sellega hakkama. Ma ei mõelnud hetkekski, et see oleks tema jaoks probleem – tõsiselt. Ma ei oodanud midagi vähemat.”
Mul oli hea meel, et olin rääkinud ainult nendele inimestele, kes olid kindlad, et ma suudan terveneda. Nad olid pidevalt toeks, eriti neil aegadel, kui ma ise hakkasin kõhklema.
Alles järgmise meistrikursuse ajal, kuus kuud hiljem, oli mul võimalik kohtuda oma kolleegidega, ja oli palju õnnitlemist ja seljale patsutamist. Siis koondusid meie mõtted ja püüdlused jälle entusiastlikult seminarile ning osavõtjate aitamisele.
„Meisterlikkus” on võimas programm, kus tulevad kokku inimesed üle maailma, oma ala tipud – tõelised meistrid oma valitud erialal –, et rohkem kui tuhandele osavõtjale oma teadmisi ja kogemusi jagada. Nende meistrite hulka kuuluvad kindral Norman Schwarzkopf, dr Deepak Chopra, dr John Gray ja Sir John Templeton, kui nimetada väheseid.
Oli umbes pool tundi dr Chopra lavale astumiseni. Ma ootasin kangesti tema esinemist, tundsin alati, kuidas tema panus „Meisterlikkuse” programmi mind inspireeris, sest ta rääkis nii ilmekalt tervenemisest raku tasandil ja kuidas see toimub, rangelt teaduslikust vaatekohast.
Tema on tänapäeval arvatavasti kõige sõnaosavam esineja rakutervenemise teemal keha ja vaimu tervendamise vallas. Kõrgesti hinnatud endokrinoloogina oli tema käsitlus radikaalne. Selle asemel et uurida nurjumisi ja sümptomaatikat, mis põhjustab inimeste surma, keskendus tema edule ja tegi elu-uurimuse ellujääjatest, kes olid ennast ise raskest haigusest tervendanud.
Ma olin õppinud Deepaki juures aastaid enne seda, kui ta hakkas „Meisterlikkuse” seminaridel käima, ja mul polnud aimugi, milline on tema töö mõju minu tervenemisrännakul. Ma ei arvanud ilmaski, et lugematute haiguslugude uurimine, mille puhul inimesed olid kõigest hoolimata end edukalt tervendanud, saab minu jaoks põhjapanevaks ja inspireerivaks mudeliks. Ma olin lugenud inimestest, kel oli ajuvähk, luuvähk – inimesed, kel olid palju tõsisemad haigused kui minul oli diagnoositud, olid end rekordilise ajaga terveks teinud. Üks naine, kelle keha oli üleni täis vähki ja kellele öeldi, et ta sureb kolme tunni jooksul, ärkas hommikul täiesti vähivabana. Seega ma teadsin, et kui teised suutsid seda teha, oli minul kindlasti hea võimalus. Just nende säravate näidete pärast ja teiste inimeste pärast, keda ma olin aastate jooksul aidanud ja kellega töötanud, ei olnudki mul üldse kahtlust, et minu tervenemisrännak on võimalik.
Nii et sel päeval, kui Chopra pidi esinema, tundsin ma erilist tänulikkust nii mehe kui ka tema töö vastu. Ma seisin hallis, mõtiskledes oma hea õnne üle, kui Tony lonkides minu juurde tuli.
„Hei, Brandon, kuidas oleks, kui sa läheks lavale enne kui Deepak? Sul on 10 minutit… räägi kõigile, mis juhtus, ja mida sa täpselt tegid enda tervendamiseks. Sa oled elav näide just sellele, millest Deepak hakkab rääkima – sinust saaks inimestele võimas eeskuju. Niiviisi saavad kõik teada, kuidas ennast terveks teha,” ütles ta heatujulise naeratusega.
Viimast märkust kuuldes hakkasin naerma. Tema suus kõlas see nii, nagu võiksin ma minna teiste ette ja öelda: „Tehke A, siis tehke B, siis C ja oletegi „ära parandatud”.” Leebelt, soovimata tema indu lämmatada ja ometi tahtes kindlaks jääda, ütlesin: „Tead sa, Tony – ma tegelikult ei taha seda teha. See oleks inimestele karuteene. Ei saa öelda: „Tehke A, B ja C, ja oletegi tervenenud.” Nii see ei käi. Tegelikult mina ju ei tervendanud ennast – tervendamistööd tegi lõpmatu arukus minu sees. Mina olin lihtsalt uskumatult õnnistatud, et mul lubati selles kogemuses osaleda. Sellepärast ma tunnen, et pole õige astuda lavale ja sellest rääkida.” Olin lause just lõpetanud, kui meie juurde tulid mõned „Meisterlikkuse” treenerid ja hakkasid eelmise kõneleja üle naljatades teravmeelitsema. Ma kasutasin seda ja pagesin, enne kui Tony sai teemat pikemalt edasi arutada. Rohkem kui korra olin lasknud end tema vägevast innukusest veenda tegema midagi, milleks mul tegelikult tahtmist ei olnud, ja see oli üks teema, mis näis mulle kuidagi eriti püha. Tundsin end alandlikuna, see hämmastav tervenemisrännak, mille ma läbi olin teinud, oli mulle suur privileeg. Ma olin sügavalt tänulik, et mind oli nii täiuslikult juhatatud, ning päris kindlasti ei tahtnud ma teha nägu, et ühtäkki olen mina suur asjatundja ja tean kõiki vastuseid. Veel tähtsam, ma ei tahtnud, et inimesed lahkuksid mõttega, nagu
„valitseks
