läbivaatus, ainult et seekord arst rääkis selle käigus minuga. Ta mainis, et oli saatnud eelmised koeproovid uurimisele, kas kasvajamass on hea- või pahaloomuline, aga need olid kõik verega rikutud, nii et tal oli vaja võtta uued proovid. Mina mõtlesin kogu aja: „Ma ei taha kuulda eelmistest proovidest. Ütle mulle ainult, mis toimub praegu.”
Kui ta rääkis, tuli mulle äkki meelde, et eelmisel aastal olid mu PAP-testi tulemused näidanud vähieelset seisundit. Skaalal ühest viieni, millel viis on kantserogeenne, olin mina kolm. Tol korral ma tegelikult ei mõelnud sellele üldse, sest minu alternatiivravi praktik oli tulemusi eitanud, öeldes et vähieelset seisundit näitavat tulemust võivad põhjustada paljud asjaolud, isegi tupenakkus. Seepärast jätsin asja sinnapaika. Nüüd sain aru, et oleksin pidanud laskma edasi uurida.
Viimaks ütles arst: „Nojaa, on toimunud suur paranemine. Kasvajamass näib olevat tuntavalt vähenenud – korvpallist viieteistkümnesentimeetrise melonini.”
Sõnad tabasid mu kõrvu tumeda mütsatusega.
„Viieteistkümnesentimeetrine melon – kas olete kindel, et see on ikka veel nii suur?” ütlesin. Pettumus täitis mu.
„See on tohutu muutus, Brandon – see rõhus diafragmat kümme sentimeetrit vöökohast kõrgemal, ja nüüd on see siin, umbes seitse sentimeetrit vöökohast allpool. Ma saan pihu otse selle tipu peale panna. Siin, katsuge oma käega – tunnete?”
„Jah,” sõnasin, püüdes pisaraid tagasi hoida.
„Mõelge korvpallile.” (Ta näitas mulle kätega). „Nüüd mõelge viieteistkümnesentimeetrisele melonile.” (Ta näitas jälle.) „See on oluline muutus,”… pikk paus… „Aga mitte piisavalt oluline, Brandon. See tuleb ikkagi välja opereerida.”
Ma pöörasin näo ära, et ta ei näeks, kuidas ma silmi pühin, ja küsisin vaikselt, kas saaksime sellest rääkida tema kabinetis. Ma olin arvanud, et kasvaja oli palju rohkem kahanenud. Kui ma tema juures istusin, tundusid tema sõnad otsekui läbi udu tulevat. Ta nägi selgesti, et ma olen endast väljas, ja püüdis mind rahustada, kuid jäi samal ajal kindlaks, visandades minu edasist tegevuskava.
„See on tohutu paranemine, Brandon. Siin pole vaja pettunud olla. Selge see, et olete teinud midagi enda tervendamiseks. Aga minu kohus on teile öelda, et kasvajad on tuntud oma muutlikkuse poolest ja neil on täiesti võimalik suuruses radikaalselt kõikuda – seepärast „puhituski” teie kõht kuue nädalaga enne teie esimest visiiti. Teil tuleb asjasse realistlikult suhtuda, Brandon. On vaja teha proovid, et määrata kasvaja iseloom, ja kui vastused on käes, lasta kasvaja opereerida. See pole asi, millesse võib kergelt suhtuda – melonisuurune mass näitab, et see on küllalt kaugele arenenud.”
Kõik, mida ta rääkis, oli mõttekas loogilisest vaatevinklist. Aga kõik minu sees ütles ikkagi „EI!” Istusin vaikselt, kuni ta rääkis, ei osutanud väliselt vastupanu – lihtsalt püüdsin tema sõnu vastu võtta ja tõsiselt nende kehtivust kaaluda. Polnud kahtlust, et tema jutus oli iva sees. Aga see sisemine teadmine „sa saad sellega hakkama” oli ikka veel tugevalt tagaplaanil.
Ühel hetkel küsis ta kergelt huvitatud toonil, mida ma viimase kuu jooksul olin teinud, et nii tuntav muutus aset leidis. Ma hakkasin rääkima, lootes, et ta võib tõesti tahta kuulda pingelisest Emotsionaalsest Rännakust, mille ma olin läbi teinud. Süütult, suure õhinaga, alustasin oma lugu. Ta peatas mu järsult. „Ei, ei! Ma tahan lihtsalt fakte. Mida te füüsiliselt tegite? Millist toitu sõite? Milliseid taimi, kui üldse, kasutasite? Kas teie toitumine muutus oluliselt? Kuidas oli füüsilise aktiivsusega? Ma tahan fakte patsiendikaardi jaoks.”
Nii ma siis lugesin üles kõik ravimtaimed, ensüümid, kolloidmineraalid, käärsoolepuhastuse ja massaažid ning ütlesin lõpetuseks, et söön ainult värskeid ning tooreid puu- ja aedvilju, lisaks joon värskelt pressitud mahla.
Ta pani selle kõik kirja, sulges kausta ja sõnas kuivalt: „Noh, te võite elu lõpuni jääda toortoidu sööjaks, kui arvate, et see asja muutis” – kõvera, sardoonilise naeratusega, mis tema muidu kenal näol nii kohatu paistis.
Sisimas langes uks paugatusega kinni. Ma ei tundnud end enam abitu äpuna ja sain aru: see arst ei tahtnud kogu pilti, tegelikke fakte, mille hulka käib ka emotsionaalne pool. Tema tahtis oma arusaama sellest, mis faktid on! Taipasin, et aruteluks pole enam alust ja miski minu sees ütles: „AITAB”.
Lihtsalt ja natuke järsult tänasin, et ta oli oma aega kulutanud. Siis ütlesin välja oma uskumuse, et kasvaja ei paisu, tõmbu kokku ega jälle paisu, vaid et ma olen tervenemisrännakul. Minu kindel otsus on austada oma keha ja pühendada sellele just nii palju aega kui vaja, et tervenemisprotsess lõpule viia.
Ta oli jahmunud. Ta muutus väga ebameeldivaks, kui püüdis mind veenda, et ma hõljun unistustes, ja korrutas, et minu ainus võimalus on operatsioon. Lahkudes vaatasin talle otsa ja tundsin kummalist segu kaastundest ja vastikusest – kas tervenemine oleneb ainult toidust, mida sööme, ja rohtudest, mida võtame? Sain aru, et see oli lihtsalt tema maailmamudel ja polnud tema süü, et tema õpetatus oli paratamatult kitsas. Arste õpetatakse töötama kehade peal, samamoodi nagu mehaanikuid õpetatakse töötama autode peal. Nad asuvad tervendamise alale näiliselt aitamaks inimestel terveneda, aga kusagil tee peal unustavad nad, et inimesed ei ole lihtsalt kehad. Meil on keha, meel ja emotsioonid, aga kõige tähtsam, see, mis me oleme, on hing – miski, mida ei saa puudutada, testida ega kirurgiliselt eemaldada.
Koju sõites olin väga rõõmus äratushüüu üle, mille tema arusaamise puudumine oli mulle andnud. Tema argumendid olid väga võrgutavad ja mina olin juba peaaegu langenud arsti arusaamasse, kuidas kedagi tervendada – inimest parandatakse, võttes mõned osad välja. Läks vaja tema täielikku huvipuudust minu ülejäänud tervenemisrännaku vastu, et ma jälle kord taipaksin. Ma pean järgima oma tõde, ükskõik kui tobe see väljastpoolt ka ei paista. See oli raske valik, sest erinevalt kasvaja ründamisest puhtfüüsilisel tasandil ei olnud võimalik näha, puudutada ega isegi „testida” emotsionaalseid nihkeid, mis minu sees olid aset leidnud. Ja ometi olid need minu jaoks täpselt niisama reaalsed nagu füüsilised muutused, mis näisid olevat nende otsesed tulemused.
Tol silmapilgul tundsin end väga üksi. Loogiliselt teadsin, et see pole tõsi, sest mul olid ustavad toetavad sõbrad ja perekond, ometi tundsin end kuidagi üksildasena. Sain aru, et igaüks peab käima omaenda unikaalset tervenemise rada, ja et see on eksperiment, mida mitte keegi teine ei saa sinu eest teha. Vaimne muutumine on sisemine Rännak – see on hinge isiklik õppimise ja lahtilaskmise tee ning on midagi niisugust, mida peab omal viisil kogema.
9
Kui ma uksest sisse astusin, ootas mind automaatvastajas sõnum Donilt, kes oli Hawaiil, valmistamas Tony Robbinsi jaoks ette kahenädalast seminari, mille nimi oli Meisterlikkus. Tal oli meeles, et pidin arsti juurde minema, ja ta tahtis teada, kuidas läks – ta hääl oli innukas ja toetav. Tundsin tõesti, et mul on vaja temaga rääkida kõigest, mis toimub, aga häbenesin sisemiselt –, et olin kuidagi läbi kukkunud – et kasvaja ei olnud päriselt kadunud.
Mõeldes Donile ja oma sõpradele Hawaiil, tundsin end veel rohkem üksi. Mõned mu lähimad sõbrad olid seal. Ma ei tahtnud, et keegi teaks – teadsin, et nad toetavad mind innukalt ja oleksid väga pettunud. Teadsin, et mul oli vaja anda selleks rohkem aega.
Siis meenus mulle esimene jutuajamine Tonyga: „Milles küsimus, sa saad sellega hakkama, kohtume meistrikursustel.” Ma ei olnud meistrikursusteks sellega toime saanud. Minu nurjumine oli nii silmanähtav.
Kolm päeva tagasi helistas
