olime end tühjaks rääkinud, öelnud kõik sügavaimast hingepõhjast. Ja minu lapsepõlve-mina mõistis viimaks ning päris esimest korda tõeliselt, miks ja kuidas kõik oli toimunud. Ma leidsin rahu – rahu, lihtsuse ja tõelise arusaamise.
Jutustasin Surjale väga kokkusurutult, mis oli toimunud, ja tema küsis uuesti, kas nüüd viimaks tunnen, et olen vana probleemiga lõpu teinud. Vaatasin enda sisse. „Ei, miski nokitseb veel minu sees, aga ma ei tea, mis see on – see on lihtsalt tunne, et midagi peab veel toimuma.”
Tundsin kimbatust. Teadsin, et mõistuse poole pole mõtet pöörduda. See annaks üksnes mõne endastmõistetava loogilisena näiva vastuse, millel seniajani polnud õnnestunud aidata mul terveneda, või mõistaks see mind hukka ja ütleks, kui rumal ma olen.
Seepärast tundsin taas, et avanen ja usaldan ning alistun vaikusesse – ma teadsin, et vastused tulevad sealt. Kui vaikus muutus väga ääretuks, väga võimsaks, taltus minu mõtlev vaim ja jällegi tundsin aukartust, kui ilus on rahu, mis näis hoovavat minu hingest. Mõtted peatusid, sest vaikus näis täitvat terve toa.
Selle vaikuse sügavusest kuulsin ma sõnu (või pigem kogesin neid kuidagi): „Sul on vaja vanematele andeks anda.”
See tabas mind nagu kivi. Ma teadsin, et see on tõde. See oli nii silmanähtav, kuid ma polnud kunagi varem selle peale tulnud. Niisiis taastasin ma vaimusilmas lõkketule ja panin vanemad tule äärde. Siis andestas, sisemiselt, minu noorem mina neile – siiralt, nagu lapsed andestavad. Tundsin, nagu murduks mul süda, kui mu huulilt tulid andestavad sõnad. Andeksandmine oli absoluutselt ehtne ja tuli hingepõhjast.
Pisarad voolasid mul mööda põski. Rahu uhkas mu kehast läbi, rahu lõpetatusest. Minu seest kerkis lihtne teadmine, et SEE LUGU ON LÄBI!
Massaažilaual lamades hakkasin tundma, kuidas õrn, kuid kombatav energia voolas läbi mu kätest ja jalgadest. Seejärel tervest kehast. Kusagil sügavas sisimas teadsin, et olin hakanud kasvajast tervenema.
Natukese aja pärast andis Surja vaikselt teada, et on aeg seanss lõpetada. Möödunud oli kaks tundi, aga tundus, et kõik oli toimunud palju kiiremini! Pikkamööda tõusin istuli, pea käis pisut ringi, ja Surja ulatas mulle klaasi vett.
Ta soovitas, et võiksin minna tagasi oma peatuskohta, võibolla süüa suppi, puhata ja lasta asjadel sees omasoodu areneda. Noogutasin vaikselt, mul polnud eriti isu rääkida, ning valmistusin tasakesi massaažilaualt maha ronima.
Sisimas olid minu kahtlevad mõtted aegamööda tagasi hiilinud ja rääkisid nüüd täiel häälel niisuguseid asju nagu „Õige nüüd suur asi – no leidsid vana mälestuse – ja siis?.. Sa oled niisuguseid asju varemgi teinud… Olnud seal, teinud seda, saanud T-särgi… Kõik see oli ainult sinu peas, sinu kujutluses…” ja ikka nõnda edasi ja edasi.
Libistasin enda laualt maha, mõtted täiel tuuril keerlemas, ja sirutasin käe riiete järele. Kui tahtsin pükse võtta, tundsin äkki, kuidas tasakaal kadus ja ma üleni vedelaks läksin. Pidin haarama tooli, et istuda.
Sellel hetkel lõpetas mu meel igasuguse kritiseerimise ja pööras vaikselt kogu oma tähelepanu sellele, mis toimus mu kehas. Ma mõtlesin: „Pagan – seal sees toimub midagi – midagi suurt!” ja sirutasin käe, et katsuda oma trummina pingul kõhtu, ning leidsin, et see oli muutunud õige tsipake pehmeks! Mõtlesin: „Kindlasti näen und – asjad ei saa nii kiiresti juhtuda.” Mõtted hakkasid tormama – mõistus ei suutnud mõista, mis toimub. Tundsin end üleni haigena. Ma ei tahtnud muud, kui heita pikali.
Don oli juba eestoas, mind oodates, ja ma ei tahtnud talle näidata, kui haigena ma ennast tunnen. Olin äärmises segaduses – tundsin, et minu sees nihkub midagi kiiresti, aga kui ma pidanuks seletama, mida ma selle all mõtlen, poleks ma seda osanud.
Pikkamööda sammusin auto juurde. Kui ma ööbimiskohas oma tuppa jõudsin, olin uskumatult tänulik, et sain pugeda valgete puhaste linde vahele, end kerra tõmmata ja lihtsalt puhata, samal ajal kui see, mis tahes parajasti toimus, toimus omasoodu.
Jätkasin „töötlemist” terve päeva ja öösel magasin rahutult. Järgmisel hommikul ärkasin nõrgana, haavatavana ja segasena. Kõik juhtus nii kiiresti. Oli tunne, nagu oleksid minu keha molekulid ringi sõelunud ja sumisenud, ja kui ma katsusin seda, mis oli olnud minu kõva, rasedana tunduv kõht, oli see nagu sült.
Kolm päeva olin nõrk ja segaduses. Tundsin end kuidagi alasti ja paljastatuna, samal ajal kui mu keha näis läbi tegevat protsessi, millest ta teadis, kuidas seda teha. Ühes asjas olin ma absoluutselt kindel. „Mina” ei olnud juht – minu keha tarkus oli kõik jõuliselt üle võtnud ja transformeeris mu rakke loomulikult ning eeskujulikult, omal algatusel, ilma et minul olnuks vaja millestki mõelda.
Kummalisel kombel jäi mu mõistus viimaks vakka – sellel polnud enam hukkamõistvaid kommentaare. Fakt, et asjad toimisid suure päraselt ilma tema vahelesegamiseta, oli nii võimsalt ilmne, et mõistusel polnud enam midagi öelda. Ma puhkasin rahus, mis ümbritses mind üleni. Tundsin end vaga lapsena, süütuna, täiesti rahul, et ei mõista midagi sellest, mis minu sees toimub. Lihtsalt puhkasin kergelt sulnis, kõike hõlmavas nõusolemises. Keha tarkuse taip toimetas minu sees oma imesid ja mina võisin ainult tänutundes puhata ja alistuda.
Niimoodi vaikses mõtiskluses puhates tuli mul mõte, et kogu aeg olin ma arvanud, nagu klammerduks see kasvaja minu külge, kui tegelikult hoopis mina olin klammerdunud tema külge – kaitstes ennast sinna talletatud mälestuse ja valusate tunnete eest. Ja kui ma lõpuks avastasin sellega seotud emotsionaalsed mustrid ja mälestuse ning viisin loo lõpule, lõppes viimaks ka vajadus kasvaja järele. Kui probleemid olid läbi töötatud, tervendatud ja andeks antud, sai kasvaja lahkuda. See oli oma eesmärgi täitnud ja mulle oma õpetuse andnud.
Näis, nagu oleksin ma sõna otseses mõttes valusa mälestuse karpi pakkinud ja kaane sulgenud. Ja siis olid rakud kasvanud ja kasvanud, et hoida vana mälestust kinni, laskmata mul aastate jooksul sellele otsa vaadata. Või nõnda see paistis, kui sellele tagasi vaadata.
8
Nüüd oli veel ainult 10 päeva ajani, mil pidin uuesti arsti juurde minema. Mu kõht muutus iga päevaga lamedamaks, kuigi mida lähemale tähtaeg jõudis, nägin ma, et see pole veel täiesti lame.
Selleks ajaks olin juba tagasi Malibus ja otsustasin vaadata, kas saan oma tervenemist kiirendada. Palusin paaril lähemal sõbral aidata mul mälestuse töötlemise protsessi veel kaks korda läbi teha, kuigi sedapuhku ei masseerinud nad mu keha, vaid mõjutasid minu siseorganitele vastavaid akupressuuripunkte.
Jälle sukeldusin sügavasse vaikusse ja spontaanselt tõi sisemine teadmine esile veel paar mälestust – esimesest erinevad, kuid ikka keskendunud samale teemale. Ma leidsin, et andestan endale, samuti teistele asjasse puutuvatele inimestele. Ma nägin, et õpin ühe ja sama õppetunni erinevaid tahke.
Otsekui oleks olnud üks tuumprobleem ja mina olin terve elu korranud samu mustreid, tehes samu valulisi vigu, kuid erinevate inimestega. Mul olnuks nagu nööritäis mälestusi, mis olid kui pärlid kaelakees – isegi kui iga mälestus ehk iga pärl oli pisut erineva kuju, suuruse ja värvitooniga, olid nad olemuselt ikkagi ühesugused. Ja mul oli tunne, et tol päeval olime Surjaga nööri katki rebinud ning nüüd pudenesid kõik pärlid maha – kõik mälestused lihtsalt lõpetasid end ja lahkusid. Kui olime iga protsessiga lõpetanud, tundsin sügavaid muutusi ja liikumisi, mis kestsid mitu tundi.
Kaks päeva enne arsti juurde minekut kobasin kogu aeg kõhtu. See oli tohutult vähenenud, aga ikka veel ei tundunud see täielikult lame. Seepärast hakkas mul arsti ooteruumis
