kuklakarvad püsti. Teiselt poolt lõket varjudest piidles teda punane silmapaar. Silmad hiilgasid leegikumas.
„Viirastus,” ahhetas Jon üllatunult. „Sa tulid siis ikkagi sisse, jah?” Valge hunt pidas sageli öö läbi jahti, Jon ei olnud lootnud teda enne koidikut näha. „Kas jaht läks nii kehvasti?” küsis ta. „Tule siia, Viirastus.”
Ürghunt tuli ümber lõkke ja nuusutas Joni, nuusutas õhku, ikka veel rahutu. Ei jäänud muljet, nagu kannustaks teda praegu nälg. Kui koolnud üles tõusid, tundis Viirastus seda. Ta ajas mu üles, hoiatas mind. Ärevil Jon tõusis püsti. „Kas seal on midagi? Viirastus, kas sa võtsid mingi lõhna üles?” Dywen ütles, et ta tunneb külma lõhna.
Ürghunt jooksis eemale, jäi seisma, vaatas tagasi. Ta tahab, et ma kaasa läheksin. Mantli kapuutsi üles tõmmanud, eemaldus Jon telkide juurest, oma lõkke soojusest, möödudes nässakate hobuste reast. Üks neist hirnatas kartlikult, kui Viirastus temast mööda jooksis. Jon poetas hobusele rahustava sõna ja silitas tema koonu. Ringvallile lähenedes kuulis ta, kuidas tuul kivide vahel läbi pragude vilistab. Kõlas tunnimehe hõige. Jon astus tõrvikuvalgusesse. „Ma pean minema ülempealikule vett tooma.”
„Eks mine siis,” kostis vahimees. „Ja tee kähku.” Oma mustas mantlis kössi tõmbunud, peakott tuulekaitseks üles tõmmatud, ei vaevunud mees vaatamagi, kas tal ämber on kaasas.
Jon lipsas, külg ees, kahe teritatud vaia vahelt läbi, Viirastus aga puges läbi nende alt. Ühte kaljuprakku oli torgatud tõrvik, mille leegid lendlesid tuuleiilide käes nagu heleoranžid plagud. Jon haaras selle kätte ja puges kividevahelisest avast läbi. Viirastus tormas mäest alla. Jon järgnes talle aeglasemalt, tõrvik ette sirutatud käes. Laagrihääled tema taga hääbusid. Öö oli pime, nõlv järsk, kivine ja konarlik. Hetkeline hooletus tähendaks kindlasti murtud säärt… või kaela. Mis mul küll arus on? küsis ta endalt, nõlvast ettevaatlikult alla laskudes.
Seal all seisid puud, koorest ja lehtedest turvistes sõdalased, vaikivatesse ridadesse hargnenud, oodates käsku tormijooksuks künkale. Nad näisid mustad… alles siis, kui Joni tõrviku valgus neid riivas, välgatasid need roheliselt. Ta kuulis üle kivide voolava vee nõrka vulinat. Viirastus kadus alusmetsa alla. Jon rühkis talle järele, kuulatades oja häält, tuules sahisevaid lehti. Oksad haakusid tema mantli külge, ülal aga põimusid jämedad oksaharud ühte ja varjasid tähed silmist.
Ta leidis Viirastuse ojast vett joomas. „Viirastus,” kutsus ta, „siia. Kohe.” Kui ürghunt pea tõstis, hiilgasid ta silmad punaselt ja kurjakuulutavalt ja vesi voolas tema lõugadelt alla nagu kool. Sel hetkel mõjus ta kuidagi metsikult ja kohutavalt. Ja siis kalpsas ta Jonist mööda ja kihutas läbi metsa eemale. „Ei, Viirastus, paigal!” karjus Jon, kuid hunt ei teinud sellest väljagi. Kõhetu valge kogu kadus pimedusse ja Jon seisis valiku ees – kas üksinda tagasi mäkke ronida või järele minna.
Ta järgnes hundile vihaselt, hoides tõrvikut hästi madalal, et näha kive, mille otsa ta võis igal sammul komistada, jämedaid juuri, mis kippusid tal jalgadest haarama, lohke, kus võis kergesti pahkluu välja väänata. Iga paari sammu järel kutsus ta uuesti Viirastust, kuid öötuul keerutas puude vahel ja summutas tema hääle. See on arutu, mõtles ta, sügavamale metsa tungides. Ta pidi juba tagasi pöörama, kui kaugel paremal ees, künkale lähemal, vilksatas midagi valget. Endamisi kirudes sörkis ta sinnapoole.
Jälitanud hunti veerandringi jagu ümber Rusika, kaotas ta Viirastuse uuesti silmist. Lõpuks peatus ta künka jalamil keset võsa, okaspõõsaid ja kividerägastikku, et hinge tõmmata. Tõrvikuvalguse piiri taga varitses rõhuv pimedus.
Nõrka kraapimist kuuldes pööras Jon pead ja suundus heli poole, rahnude ja okaspõõsaste vahel hoolega teed valides. Ühe mahalangenud puu taga nägi ta jälle Viirastust. Ürghunt kaapis raevukalt mulda.
„Mis sa sealt leidsid?” Jon langetas tõrviku ja nägi ümaraks silutud pehmet mullakuhilat. Haud, mõtles ta. Aga kelle?
Ta põlvitas maha ja surus tõrviku enda kõrvale maasse. Muld oli sõmer ja liivane. Jon kühveldas seda kamalutäite kaupa kõrvale. See, mis siin peitus, oli pandud siia hiljuti. Kahe jala sügavusel sattusid tema sõrmed riidele. Ta oli arvanud, et leiab surnukeha, oli seda peljanud, kuid see oli midagi muud. Ta sikutas kangast ja tundis selle all väikesi kõvu paindumatuid esemeid. Polnud mingit lõhna, mingit märki vakladest. Viirastus taganes, istus tagakäppadele ja jäi vaatama.
Jon lükkas lahtise mulla eemale ja selle alt tuli nähtavale umbes kahejalase läbimõõduga ümar komps. Kui ta sõrmed kompsu äärte alla lükkas ja selle lahti sikutas, hakkas miski liikuma ja kõlksuma. Aare, mõtles ta, kuid käega katsudes oli tunda, et need polnud mündid ja need ei kõlisenud nagu metall.
Komps oli narmendava köiejupiga kinni seotud. Jon tõmbas pistoda tupest ja lõikas köie läbi, otsis kobamisi üles riide servad ja tõmbas. Komps pöördus ja selle sisu valgus maapinnale laiali, tume ja eredalt sätendav. Jon nägi tosinat nuga, lehekujulisi odateravikke, tervet hulka nooleotsi. Ta võttis pihku ühe ilma pidemeta pistodatera, mis oli sulgkerge ja läikivmust. Tõrvikuvalgus joonistas selle servale peenikese oranži kriipsu, mis näitas, et see oli terav kui habemenuga. Loheklaas. Mida meistrid nimetavad obsidiaaniks. Kas Viirastus oli avastanud mõne metsa laste igivana peidiku, mis oli siia uuristatud tuhandeid aastaid tagasi? Esimese Rahva Rusikas oli iidne paik, kuid…
Loheklaasi all oli vana sõjasarv, tarvasarvest tehtud ja pronksvitstega üle tõmmatud. Kui Jon selle mullast tühjaks raputas, pudenes sealt välja kimp nooleotsi. Ta lasi neil maha kukkuda ja kergitas riiet, millesse relvad olid mässitud olnud, võttis ühe nurga sõrmede vahele ja hõõrus seda. Hea villane riie, paks, topeltkoega, niiske, aga mitte pehkinud. Ilmselt polnud see kuigi kaua siin maa sees olnud. Ja see oli tume. Jon haaras riide pihku ja tõmbas tõrvikule lähemale. Mitte tume. Must.
Veel enne, kui Jon püsti tõusis ja selle lahti raputas, teadis ta juba, mida käes hoidis: Öise Vahtkonna vannutatud venna musta mantlit.
BRAN
Õllevats leidis ta sepikojast, kus ta Mikkenile lõõtsa tõmbas. „Meister ootab sind nurgatornis, aulik prints. Kuninga juurest tuli lind.”
„Robbi juurest?” Erutatud Bran ei jäänud Hodorit ootama, vaid lasi Õllevatsal end trepist üles kanda. Õllevats oli suur mees, kuigi mitte nii suur kui Hodor ja kaugeltki mitte nii tugev. Selleks ajaks, kui nad meistri torni jõudsid, oli ta näost punane ja ähkis. Rickon oli juba seal ees ja mõlemad Walder Freyd samuti.
Meister Luwin saatis Õllevatsa ära ja pani ukse kinni. „Noorisandad,” lausus ta tõsiselt, „me saime Majesteedilt sõnumi, kus on nii halb kui hea uudis. Ta on saavutanud läänes suure võidu, purustanud Härjaristi nime kandvas kohas lannisterlaste väe ja vallutanud lisaks mitu kantsi. Ta kirjutab meile Ashemarkist, mis oli varem Marbrandide suguvõsa linnus.”
Rickon sikutas meistri rüüd. „Kas Robb tuleb koju?”
„Veel mitte, paraku. Ta peab veel sõdima.”
„Kas ta lõi isand Tywini puruks?” küsis Bran.
„Ei,” vastas meister. „Vaenlase väge juhtis ser Stafford Lannister, kes hukkus lahingus.”
Bran ei olnud ser Stafford Lannisterist varem midagi kuulnud. Ta nõustus tahtmatult Suur-Walderiga, kui too ütles: „Loeb ainult isand Tywin, teised ei tähenda midagi.”
„Ütle Robbile, et ma tahan, et ta koju tuleks,” nõudis Rickon. „Ja las ta toob oma hundi ka koju ja ema ja isa ka.” Ehkki Rickon
