kinnitanud.
„Paraku on igal võidul on oma hind.” Meister Luwin pöördus Walderite poole. „Noorisandad, teie onu ser Stevron Frey oli nende hulgas, kes Härjaristil elu kaotasid. Robb kirjutab, et ta sai lahingus haavata. Seda ei peetud kuigi tõsiseks, kuid kolm päeva hiljem suri ta oma telgis une pealt.”
Suur-Walder kehitas õlgu. „Ta oli väga vana. Vist kuuskümmend viis. Liiga vana, et sõdida. Ta rääkis kogu aeg, et on väsinud.”
Väike-Walder vilistas. „See tähendab, väsinud meie vanaisa surma ootamast. Kas see tähendab, et ser Emmon on nüüd tema järglane?”
„Ära ole rumal,” vastas tema nõbu. „Esimese poja poegadel on teise poja ees eesõigus. Ser Ryman on esimene pärija ja tema järel Edwyn ja Must Walder ja Petyr Vistrik. Ja siis Aegon ja kõik tema pojad.”
„Ryman on ka vana,” ütles Väike-Walder. „Kindlasti üle neljakümne. Ja tal on kõht haige. Kas sa arvad, et temast saab maaisand?”
„Minust saab maaisand. Olgu temaga, kuidas on.”
Meister Luwin sekkus teravalt jutusse. „Te peaksite oma sõnu häbenema, noorisandad. Kuhu jääb teie lein? Teie onu on surnud.”
„Jah,” ütles Väike-Walder. „Me oleme väga kurvad.”
Aga nad ei olnud. Bran tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkas. Neile maitseb see söök rohkem kui mulle. Ta palus meister Luwinilt luba lahkuda.
„Olgu pealegi.” Meister helistas kella. Hodor oli ilmselt tallis ametis. Kella peale tuli kohale Osha. Kuid ta oli Õllevatsast tugevam ja tõstis Brani ilma vaevata sülle ja viis trepist alla.
„Osha,” küsis Bran, kui nad üle hoovi läksid, „kas sa tunned teed põhja? Müüri juurde… ja sealt veel kaugemale?”
„See on lihtne tee. Otsi taevast üles Jäälohe ja järgi sinist tähte ratsaniku silmas.” Naine astus, selg ees, ühest uksest sisse ja hakkas keerdtrepist üles minema.
„Ja seal elavad praegugi hiiglased ja… teised… ka ebalased ja metsa lapsed?”
„Hiiglasi olen ma näinud, lastest olen kuulnud räägitavat ja valged viirastused… miks sa seda küsid?”
„Kas sa kolme silmaga varest oled kunagi näinud?”
„Ei.” Osha naeris. „Ega tahagi näha.” Ta lõi Brani magamiskambri ukse jalaga lahti ja asetas poisi tema istmele akna juures, kust sai alla hoovi vaadata.
Tundus, nagu oleks Osha lahkumisest möödunud vaid paar silmapilku, kui uks uuesti avanes ja Jojen Reed ilma kutsumata sisse astus, tema kannul ta õde Meera. „Kas te linnust juba kuulsite?” küsis Bran. Jojen noogutas. „See ei olnud õhtusöök, nagu sina rääkisid. See oli kiri Robbilt ja me ei söönud seda, aga–”
„Kaemisunenäod võtavad vahel veidra kuju,” nentis Jojen. „Nende tõdesid pole alati lihtne mõista.”
„Räägi mulle sellest halvast asjast, mida sa unes nägid,” ütles Bran. „Sellest halvast asjast, mis Talitundrusse tuleb.”
„Kas aulik prints usub mind nüüd? Kas ta usub mu sõnu, kõlagu need tema kõrvus nii veidrad kui tahes?”
Bran noogutas.
„See, mis tuleb, on meri.”
„Meri?”
„Ma nägin und, et meri laksus kõikjal ümber Talitundru. Ma nägin, kuidas mustad lained vastu väravaid ja torne kohisesid ja siis voolas soolane vesi üle müüride ja täitis lossi. Uppunud mehed hulpisid hoovis. Kui ma seda und kodus Hallveel esimest korda nägin, olid nende näod mulle võõrad, aga nüüd tunnen ma neid. Üks neist oli Õllevats, see sõdalane, kes peol meie nimesid kuulutas. Teie seitsmik oli ka seal. Ja ka teie sepp.”
„Mikken?” Bran oli ühtaegu segaduses ja kohkunud. „Aga meri on siit sadade penikoormate kaugusel ja Talitundru müürid on nii kõrged, et vesi ei pääseks sisse, isegi kui see siia tuleks.”
„Soolane vesi hoovab ööpimeduses üle nende müüride,” ütles Jojen. „Ma nägin tursunud ja uppunud surnuid.”
„Me peame neile ütlema,” ütles Bran. „Õllevatsale ja Mikkenile ja seitsmik Chayle’ile. Ütlema, et nad ei upuks.”
„See ei päästa neid,” vastas rohelistes rõivastes poiss.
Meera astus aknatooli juurde ja pani käe Brani õlale. „Nad ei jää uskuma, Bran. Mitte rohkem kui sina.”
Jojen istus Brani voodile. „Räägi mulle, mida sina unes näed.”
Bran kartis endistviisi, kuid ta oli lubanud neid usaldada ja Talitundru Starkid jäid alati oma lubadusele truuks. „Mitmesuguseid asju,” sõnas ta aeglaselt. „Ma näen hundiunenägusid, mis pole nii halvad kui need teised. Ma jooksen ja pean jahti ja tapan oravaid. Ja siis on need unenäod, kus vares tuleb ja käsib mul lennata. Mõnikord on nendes unenägudes ka see puu ja ta hüüab mu nime. See hirmutab mind. Aga kõige hullemad unenäod on need, kui ma kukun.” Ta heitis kimbatust tundes pilgu alla hoovi. „Ma ei kukkunud varem kordagi. Kui ma ronisin, käisin ma igal pool, ülal katustel ja piki müüre, ma käisin ikka Põlenud tornis vareseid söötmas. Ema kartis, et ma võin alla kukkuda, aga ma teadsin, et ei kuku kunagi. Aga ma kukkusin siiski ja nüüd kukun ma unes kogu aeg.”
Meera pigistas tema õlga. „Kas see on kõik?”
„Vist küll.”
„Soerd,” ütles Jojen Reed.
Bran vaatas talle pärani silmadega otsa. „Kuidas?”
„Soerd. Kujumuutja. Soend. Nii hakatakse sind kutsuma, kui sinu hundiunenägudest kuulda saadakse.”
Need nimed ajasid Branile taas hirmu peale. „Kes hakkab mind nii kutsuma?”
„Su oma rahvas. Hirmust. Mõned hakkavad sind vihkama, kui saavad teada, kes sa oled. Mõned üritavad koguni sind tappa.”
Vanamemm pajatas vahel hirmujutte soenditest ja kujumuutjatest. Lugudes olid nad alati halvad. „Mina ei ole selline,” ütles Bran. „Ei ole. Need on ainult unenäod.”
„Hundiunenäod ei ole õiged unenäod. Kui sa oled ärkvel, on su silm kõvasti kinni pigistatud, aga kui sa unne vajud, võpatab see lahti ja sinu hing otsib üles oma teise poole. See jõud on sinus tugev.”
„Ma ei taha seda. Ma tahan rüütliks saada.”
„Rüütliks tahad sa saada. Soerd sa oled. Sa ei saa seda muuta, Bran, sa ei saa seda eitada ega endast ära tõugata. Sina oled see tiivuline hunt, aga sa ei hakka kunagi lendama.” Jojen tõusis ja tuli akna juurde. „Kui sa oma silma lahti ei tee.” Ta pani kaks sõrme kokku ja toksas Branile kõvasti vastu laupa.
Bran tõstis käe laubale ja tundis ainult siledat tervet nahka. Seal polnud mingit silma, ka kinnist mitte. „Kuidas ma saan seda lahti teha, kui seda seal pole?”
„Sõrmedega ei leia sa seda silma kunagi, Bran. Sa pead südamega otsima.” Jojen piidles oma kummaliste roheliste silmadega Brani nägu. „Või
