vaatas aknast välja. Udu oli nii paks, et ta ei näinud isegi ringmüüri hoovi vastasküljel. Läbi selle halli hägu paistsid ähmaselt üksikud tuhmid tuled. Vilets päev teeleminekuks, mõtles ta. Ta ei kadestanud Petyr Baelishit. „Me peaksime nüüd need ürikud valmis kirjutama. Isand Varys, laske tuua pärgamenti ja kirjutussulg. Ja keegi peab Joffrey üles äratama.”
Oli ikka veel hall ja pime, kui see koosolek lõpuks läbi sai. Varys sibas üksinda minema, pehmed tuhvlid põrandal sahisemas. Lannisterid peatusid viivuks ukse juures. „Kuidas su kett edeneb, vend?” küsis kuninganna, kui ser Preston kinnitas tema õlgadele hõbedaga tikitud kangast mantli, mida palistas oravanahk.
„Kasvab lülihaaval pikemaks. Me peaksime jumalaid tänama, et ser Cortnay Penrose on nõnda kangekaelne, nagu ta on. Stannis ei marsi mingil juhul põhja, kuni Tormiotsa vallutamatult tema selja taha jääb.”
„Tyrion, ma tean, et me ei ole alati ühte meelt, kuidas mida teha, aga mulle tundub, et ma eksisin sinus. Sa ei ole nii suur lollpea, nagu ma arvasin. Tõtt-öelda saan ma nüüd aru, et sinust on olnud suur abi. Ma tänan sind selle eest. Anna andeks, kui ma olen sulle varem halvasti öelnud.”
„Mille eest?” Tyrion kehitas õlgu ja naeratas. „Kulla õde, sa pole teinud midagi sellist, mis nõuaks andestamist.”
„Sa mõtled – täna?” Nad naersid koos… ja Cersei kummardus lähemale ja vajutas Tyrioni laubale kärme õrna suudluse.
Sõnatuks jahmunud Tyrion ei osanud teha muud, kui vaadata, kuidas tema õde mööda eesruumi eemale sammus, ser Preston tema kõrval. „Olen ma mõistuse kaotanud või suudles mu õde äsja mind?” küsis ta Bronnilt, kui Cersei oli silmist kadunud.
„Oli see väga magus?”
„See oli… ootamatu.” Cersei oli viimasel ajal kummaliselt käitunud. Tyrioni meelest oli see väga rahutukstegev. „Ma üritan meenutada, millal ta mind viimati suudles. Ma polnud siis vanem kui kuuene või seitsmene. Jaime õhutas teda seda tegema.”
„See naine on lõpuks märganud, kui veetlev sa oled.”
„Ei,” ütles Tyrion. „Ei, see naine haub midagi. Katsu välja uurida, mida, Bronn. Sa ju tead, et ma ei salli üllatusi.”
THEON
Theon pühkis sülje käeseljaga põselt maha. „Robb laseb sul soolikad välja, Greyjoy,” kisendas Benfred Tallhart. „Ta söödab su reeturisüdame oma hundile, sina lambapabul.”
Aeron Märgjuukse hääl lõikus läbi solvangute nagu mõõk läbi juustu. „Nüüd pead sa ta tapma.”
„Mul on kõigepealt talle mõned küsimused,” kostis Theon.
„Käi persse oma küsimustega.” Verise ja abituna rippus Benfred Styggi ja Werlagi vahel. „Sa lämbud nende kätte, enne kui ma sulle midagi vastan, argpüks. Ülejooksik.”
Onu Aeron jäi vankumatuks. „Kui ta sinu pihta sülitab, sülitab ta meie kõigi pihta. Ta sülitab Uppunud Jumala pihta. Ta peab surema.”
„Minu isa määras siin käskijaks minu, onu.”
„Ja saatis minu sulle nõu andma.”
Ja mind valvama. Theon ei söandanud oma onu liialt ärritada. Jah, tema oli siin käskija, kuid tema mehed uskusid Uppunud Jumalasse rohkem kui temasse ja nad pelgasid Aeron Märgjuust. Seda ei saa neile süüks panna.
„Selle eest jääd sa peast ilma, Greyjoy. Varesed nokivad su silmavalgeid.” Benfred üritas uuesti sülitada, kuid suutis vaid pisut verd üle huulte pritsida. „Nussigu ebalased sinu märga jumalat.”
Tallhart, sa sülitasid praegu oma elu maha, mõtles Theon. „Pane tal suu kinni, Stygg,” ütles ta.
Mehed surusid Benfredi põlvili. Werlag tõmbas oma vöö küljest jänesenaha ja toppis selle tema hammaste vahele, et ta rohkem ei kisendaks. Stygg tõmbas oma kirve välja.
„Ei,” kuulutas Aeron Märgjuus. „Ta tuleb jumalale ohverdada. Vana kombe kohaselt.”
Mis tähtsust sel on? Surnud on surnud. „Siis viige ta ära.”
„Ka sina tuled kaasa. Sina oled siin pealik. Ohver peaks tulema sinult.”
See oli Theoni jaoks juba liig. „Sina oled preester, onu, ja jumalaasjad jätan ma sinu hooleks. Osuta mulle vastuteene ja jäta sõdimine minu hooleks.” Ta viipas käega ning Werlag ja Stygg hakkasid vangi eemale ranna poole lohistama. Aeron Märgjuus heitis vennapojale etteheitva pilgu ja järgnes siis neile. Et minna veerkividega kaetud rannale ja uputada Benfred Tallhart soolases vees. Vana kombe kohaselt.
Võib-olla ongi nii parem, mõtles Theon endamisi, teisele poole astudes. Stygg polnud peade maharaiumises kaugeltki kõige vilunum ja Benfredi lihaseline ja rasvane kael oli jäme nagu kuldil. Ma narrisin teda tihti selle pärast, et näha, kui vihaseks ta läheb, meenutas Theon. Millal see oligi – kolm aastat tagasi? Kui Ned Stark Torrheni Kantsi ser Helmaniga kohtuma sõitis, oli Theon temaga kaasas ja veetis kaks nädalat Benfredi seltsis.
Ta kuulis rämedaid võiduhõiskeid teekäänakult, kus lahingut oli peetud… kui seda sai üldse lahinguks nimetada. Pigem lammaste veristamiseks, kui aus olla. Need lambad olid küll terasrüüs, kuid siiski vaid lambad.
Ühe kivilasu otsa roninud, heitis Theon pilgu alla surnud meestele ja surevatele hobustele. Hobused oleksid väärinud paremat. Tymor ja tema vennad olid kokku kogunud kõik lahingust tervena pääsenud ratsud, Urzen ja Must Lorren aga tegid lõpu loomadele, kelle vigastused olid liiga rasked. Ülejäänud Theoni mehed riisusid laipu. Gevin Harlaw põlvitas ühe surnud mehe rinnal ja nüsis tal sõrme otsast, et sõrmust kätte saada. Rauaga makstud. Minu aulikule isale see meeldiks. Theon kaalus, kas puistata läbi nende kahe mehe surnukehad, kelle ta oli oma käega tapnud, ja vaadata, kas neil on mingeid ehteasju, mida tasuks endale võtta, kuid see mõte tõi talle mõru maigu suhu. Ta kujutas ette, mida Eddard Stark oleks selle peale öelnud. Kuid ka see mõte vihastas teda. Stark on surnud ja kõduneb ja ma ei hooli temast tuhkagi, tuletas ta endale meelde.
Vana Botley, kelle hüüdnimi oli Kalavunts, istus tigedalt põrnitsedes oma saagihunnikul, kuhu tema kolm poega järjest lisa tõid. Üks neist tõukles paksu mehega, kelle nimi oli Todric ja kes tuias tapetute vahel ringi, õllesarv ühes ja kirves teises käes, seljas valge rebasenahkne mantel, mis oli eelmise omaniku verega vaid pisut määrdunud. Purjus, mõistis Theon, lõugavat meest vaadates. Räägiti, et muistsed raudsaarlased olid lahingus tihti verest nii joobnud ja pöörased, et nad ei tundnud valu ega peljanud ühtegi vaenlast, see siin aga oli lihtlabane õllelakard.
„Wex, too mu vibu ja nooletupp.” Poiss täitis jooksuga käsu. Theon tõmbas vibu vinna ja sättis noolesälgud nöörile, sellal kui Todric noore Botley pikali lõi ja õlle talle näkku viskas. Kalavunts hüppas vandudes püsti, kuid Theon oli temast kiirem. Ta sihtis õllesarve hoidvat kätt, kavatsedes teha lasu, millest veel kaua räägitakse, kuid Todric rikkus kõik ära, vaarudes küljele just siis, kui Theon noole lendu lasi. Nool tungis tal kõhust läbi.
Rüüstajad jäid ammulisui vahtima. Theon langetas vibu. „Ma ütlesin, et keegi ei joo ennast täis ega jagele saagi pärast.” Põlvili vajunud Todric vaakus lärmakalt hinge. „Botley, tee talle lõpp.” Kalavunts ja tema pojad kuulasid kärmelt sõna. Nad lõikasid nõrgalt sipleva Todricu kõri läbi ja riisusid talt tema mantli ja sõrmused ja relvad veel enne,
