Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin страница 9

Kuningate heitlus. Teine raamat - George R. R. Martin

Скачать книгу

mida kannupoiss ikka veel oma elutus käes pigistas. Lipu alla oli seotud jänesenahk. Miks jänesenahk? oli Theon küsida tahtnud, ent kui tema pihta sülitati, läksid küsimused tal meelest. Ta viskas vibu Wexi kätte tagasi ja kõndis eemale, ise meenutades, kui elevil ta oli olnud pärast Sahisevat Metsa ja imestades, miks praegune võit ei tundunud sama magus. Tallhart, sa upsakas lollpea sihuke, sa ei saatnud isegi ühtegi piilurit ette.

      Nad olid liginedes nalja heitnud ja isegi laulnud, Tallhartide kolm puud pea kohal lehvimas ja jänesenahad piigiteravike küljes tobedalt lipendamas. Astelhernestesse peitunud vibumehed olid selle laulu nooltesajuga pooleks lõiganud ja Theon ise oli oma sõjamehed rünnakule viinud, et tapatöö pistoda, kirve ja sõjavasaraga lõpule viia. Ta oli käskinud, et vastaste pealik ülekuulamise tarbeks ellu jäetaks.

      Kuid ta ei olnud arvanud, et see on Benfred Tallhart.

      Tema lõtva surnukeha lohistati parajasti lainetest välja, kui Theon oma „Mereluhvale” tagasi läks. Kiviklibusel rannal seisid tema pikklaevad, mastid taeva taustal terendamas. Kalurikülast oli jäänud vaid külm tuhk, mis vihma käes haises. Kõik mehed olid hukatud peale käputäie, kelle Theon oli põgenema lasknud, et nad Torrheni Kantsi juhtunust sõna viiksid. Nende naised ja tütred olid võetud soolanaisteks – need, kes olid küllalt noored ja kenad. Vanaeided ja inetud oli lihtsalt ära vägistatud ja tapetud või siis träälideks tehtud, kui nad midagi kasulikku oskasid ja neist häda karta polnud.

      Theon oli kavandanud ka selle rünnaku, oma laevad kõledas koidueelses pimeduses randa toonud ja käilast maale hüpanud, kahekäekirves löögivalmis, et oma mehed magavasse külla juhtida. Kõik see polnud talle põrmugi meeltmööda, kuid mis valikut tal oli?

      Tema õde – olgu ta kolm korda neetud – seilas nüüdsama oma „Musta Tuulega” põhja poole, et endale loss vallutada. Isand Balon oli hoolt kandnud, et sõna väekogunemisest Raudsaartelt levima ei pääseks ja Theoni veretööd Kivisel rannikul pannakse kindlasti mereröövlite rüüsteretke süüks. Põhjalased ei taipa tegelikku ohtu enne, kui rünnak tabab Süvalaane Maalinna ja Cailini Kantsi. Ja kui võit on käes, luuakse sellest lipakast Ashast laule ja keegi ei tuleta meeldegi, et mina siin olin. Juhul, kui ta sellel sündida laseb.

      Dagmer Haralõug seisis oma pikklaeva „Vahurüüpaja” kõrges tahutud käilas. Theon oli käskinud tal laevu valvama jääda, sest muidu oleksid mehed pidanud seda mitte tema, vaid Dagmeri võiduks. Mõni käredama loomuga mees oleks seda ehk solvanguks pidanud, Haralõug aga oli ainult naernud.

      „Võit on meie,” hõikas Dagmer alla. „Aga sina ei naeratagi, poiss. Elavad peaksid naeratama, sest surnud seda teha ei saa.” Ta naeratas ise, et näidata, kuidas see käib. Vaatepilt, mis avanes, oli jube. Dagmer Haralõua lumivalge karvapuhma all peitus kõige jäledam arm, mida Theon oli eales näinud – jälg kahekäekirvest, mis oleks talt poisina peaaegu elu võtnud. Hoop oli ta lõua kildudeks löönud, esihambad purustanud ja teinud kahest huulest neli. Tema põski ja kaela kattis pulstunud habe, kuid armi peal karvad ei kasvanud, nii et kipras, sakiline ja läikiv haavajälg jooksis üle ta näo nagu lõhe keset lumist välja. „Me kuulsime, kuidas nad laulsid,” sõnas vana sõjamees. „See oli tore laul ja nad laulsid seda uljalt.”

      „Nad laulsid paremini kui võitlesid. Neil oleks kanneldest sama palju kasu olnud kui piikidest.”

      „Kui palju mehi otsa sai?”

      „Meie omi?” Theon kehitas õlgu. „Todric. Ma tapsin ta, sest ta jõi ennast täis ja tülitses röövsaagi pärast.”

      „Mõned mehed sünnivad selleks, et tapetud saada.” Mõni viletsam mees oleks nii jubedat naeratust varjata püüdnud, Dagmer aga irvitas sagedamini ja laiemalt kui isand Balon kunagi.

      Ehkki naeratus oli inetu, äratas see ellu sada mälestust. Theon oli seda poisipõlves tihti näinud, kui ta hobusel üle sammaldunud müüri hüppas või kirve heitis ja märklaua pooleks lõhestas. Ta oli seda näinud, kui ta tõrjus Dagmeri mõõgahoobi, kui ta tabas noolega lennult merikajakat, kui ta võttis tüüri kätte ja juhtis pikklaeva vigastamatult läbi vahuste kaljude rägastiku. Ta naeratas mulle rohkem kui minu isa ja isand Eddard kokku. Ka Robb… Tol päeval, kui Theon päästis Brani selle metslase käest, oleks ta pidanud pälvima naeratuse, oli aga selle asemel saanud peapesu nagu mõni kokk, kes on toidu põhja kõrvetanud.

      „Me peame rääkima, onu,” ütles Theon. Dagmer polnud tema pärisonu, vaid ainult truu alam, kelle soontes voolas ehk sõrmkübaratäis nelja või viie inimpõlve tagust Greyjoyde verd ja seegi väljastpoolt abielu. Kuid sellegipoolest oli Theon teda alati onuks nimetanud.

      „Eks tõuse siis mu tekile.” Oma laeva tekil seistes ei kõnetanud Dagmer kedagi nimega isand. Raudsaartel oli iga kapten oma laeval kuningas.

      Theon tõusis nelja pika sammuga mööda planku „Vahurüüpajale” ja Dagmer viis ta taha kitsukesse ahtrikajutisse, kus vanamees kallas endale sarvetäie haput õlut ja pakkus teist Theonile, kes aga joogist keeldus. „Me ei saanud saagiks piisavalt hobuseid. Mõned, aga… olgu, eks ma pean sellega läbi ajama, mis on. Mida vähem mehi, seda rohkem kuulsust.”

      „Ei tea, milleks meil neid hobuseid tarvis?” Nagu enamik raudsaarlasi, eelistas Dagmer võidelda jalamehena või laevatekil. „Hobused ainult situvad meie tekid täis ja jäävad meile jalgu.”

      „Merel olles jah,” nõustus Theon. „Minul on teine plaan.” Ta silmitses vanameest valvsalt, et näha, kuidas too asjasse suhtub. Ilma Haralõuata polnud tal edulootust. Väejuht või mitte, kuid mehed ei järgne talle mingil juhul, kui nii Aeron kui Dagmer talle vastu tõrguvad, ja morni preestrit polnud tal lootustki enda poole võita.

      „Sinu valitsejast isa käskis meil rannikut rüüstata, mitte enamat.” Merevahuvalged silmad piidlesid Theoni hatuste valgete kulmude alt. Kas neist paistis rahulolematus või huvisäde? Theon arvas… lootis, et viimane.

      „Sa oled mu isa sõjamees.”

      „Tema parim sõjamees, ja olen seda alati olnud.”

      Uhkus, mõtles Theon. Ta on uhke. Ma pean selle ära kasutama, tema uhkus on asja võti. „Raudsaartel pole ühtegi meest, kes oskaks oda või mõõgaga pooltki sama hästi ümber käia.”

      „Sa oled liiga kaua ära olnud, poiss. Kui sa lahkusid, oli see nii, nagu sa ütled, kuid ma olen isand Greyjoyd teenides vanaks jäänud. Nüüd väidavad lauljad, et Andrik on parim. Nad nimetavad teda Andrik Tõsiseks. Hiiglasekasvu mees. Ta on isand Drummi alam Vana-Wykilt. Ja Must Lorren ja Qarl Neitsi on peaaegu sama kardetud mehed.”

      „See Andrik võib olla vägev võitleja, kuid mehed ei pelga teda nii, nagu sind peljatakse.”

      „Jah, nii see on,” ütles Dagmer. Joogisarve ümber põimunud sõrmed olid üleni täis kullast ja hõbedast ja pronksist sõrmuseid, mida ehtisid sa-fiiri- ja granaadikamakad ja loheklaas. Theon teadis, et ta oli kõigi nende eest rauaga maksnud.

      „Kui sinusugune mees oleks minu teenistuses, siis ei raiskaks ma teda sellise tühja-tähja peale nagu rüüstamine ja põletamine. See pole isand Baloni parima sõjamehe jaoks õige töö …”

      Dagmeri irve kiskus ta huuled laiali ja paljastas pruunid hambakontsud. „Ega tema lihase poja jaoks?” Ta huilatas. „Ma tunnen sind liiga hästi, Theon. Ma nägin, kuidas sa tegid oma esimese sammu, aitasin sul su esimest vibu vinna tõmmata. Mitte mina pole see, kes tunneb, et on kõrvale jäetud.”

      „Õiguse järgi peaksin mina praegu oma õe asemel olema,” tunnistas Theon, ise vastumeelsusega tajudes, kui pirtsakalt see

Скачать книгу