naist. Too oli teki pealt ära ajanud ja lina ka peaaegu. Kohe ta ärkab ja küsib, kas ma tean, mis ta unes nägi.
Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistes tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.
Kaheksatunnise une asendas poolteisetunnine. Und, nagu selgus, oli eelkõige vaja ajul ning veel enam isiksusel. Aju ei saanud hakkama ühe isiksuse ööpäevade kaupa jooksutamisega ilma vahepeal pikalt magamata. Kolmeks isiksuseks lõhenemise puhul aga, olge lahked, magasid tegelikult kaks neist kogu aeg. Ülejäänu tegi ära unemasin, mis muutis pooletunnise uinaku keha jaoks niisama kosutavaks, nagu nende vanavanematele oli olnud nende kuue- või kaheksatunnine öö. Võis ju unemasinat ignoreerida ja katsuda oma isiksust ärkvel hoida, aga varem või hiljem murdis järgmine jõuga sisse ja siis oli kõigil tükk aega väga paha olla.
Vanavanemaid, mõtles Valter Ambrosius II tuhandendat korda, on poliitiliselt korrektne pidada laiskadeks isekateks lojusteks. On ju absoluutselt ebaeetiline pidada oma keha 24 tundi ööpäevas endale, samal ajal kui seda võib kasutada veel kaks toredat inimest! Tegelikult on see lausa topeltmõrva moodi. Olid ju kõik, kes minevikus isiksuse lõhestumist ravisid, üksiti ühe kaasisiksuse mürgitanud?
Üheksa oleks veel kolm korda eetilisem, aga siis ei jõuaks keegi enam midagi asjalikku teha. Nii lihtne või keeruline see oligi. Igasugune tegevusetus oli niigi kadunud, kõigil oli nüüd kiire. Tänavakuritegevust polnud enam olemas. Mitte keegi ei jõlkunud niisama, et möödakäijatele ajaviiteks üle tahi anda. Kellelgi polnud enam aega, mida viita. Ning selliseid pättusi kaasisiksuste eest varjata oli ka lootusetu. Muidugi tuli vahel ette, et kõik kolm kaasisiksust saavutasid kokkuleppe ja moodustasid kuritegeliku ühenduse, aga äärmiselt harva. Igaühele on kõige võõramad ta enda elukaaslased, sest nood on ainukesed inimesed maailmas, kellega pole kunagi võimalik tutvuda. Kolmas oli ju kuulu järgi täitsa tore mees, kuid kaebaks siiski ta peale kõhklemata.
Toda arenguhüpet sümboliseerisid Valter Ambrosius II jaoks kõige paremini nood kaks minutit, mil ta ootas, et tema naisest saaks tema naine.
22:01
Naine liigutas ennast, lükkas lina tervenisti põrandale, pööras näo mehe poole ja avas silmad. Viie sekundi jooksul sugenes pilku mõte, ta tõstis laisalt käe ja lükkas unemasina peast.
„Kallis, tead, mida ma unes nägin?”
Mees vaatas teda pika pilguga. Sihvakad jäsemed, väike tagumik ja kikkis rinnad, mille nibud olid pärast ärkamist õige heleroosad. Kui natuke liiga suured hambad kõrvale jätta, siis suurepärane keha. Ta silitas naise õlga.
„Pole aimugi.”
„Ilus pikk rohi. Ja lilled…” Irene Blank II naeratas äraolevalt. Mees istus ja jälgis, kuidas elu temasse tagasi voolas. Naise unisus kadus mõne hetkega ja ta muutus asjalikuks. Paari minuti pärast oli laual õhtusöök ja ta sõrmed siplesid tahvli menüüde vahel. Mees istus laua taha, rüüpas lonkshaaval kohvi ja kuulas.
„Täitsa jama, tead. „Rahulikult alanud asi võtab tuurid üles. Pead igal hetkel olema valmis kaitseks ja rünnakuks. Loodetud tulemus ei pruugi niipea ilmneda.” Ma kohe tundsin seda eile, kui neile selle pakkumuse saatsin, et sellest tuleb mingi jama.”
„Horoskoope ei ole mõtet tõsiselt võtta.”
Irene saatis talle solvunud pilgu. „Jajah, sina tead muidugi kõige paremini. Ära hakka jälle peale. Tähed mõjutavad kõike meie ümber.”
Valter ei hakanud jälle peale, vaid rüüpas kohvi ja sõi leiba kodujuustuga.
„Vanade egiptlaste õlleretsept on taastatud. Kujuta ette, vaaraode ja püramiidide aegne, mitusada aastat vana!” Irene jäi mõttesse ja kobrutas kulmu. „Huvitav, kust nad pärmi said?”
Valter rüüpas kohvi ja sõi tüki keeksi. Irene Kolmas pidi kuulu järgi veel hullem olema. Mõni ime, et Valter Kolmas teda nähagi ei kannatanud.
Naine tegutses nagu tuulepööris ja kõik Valteri ümber oli korras ning läikis, enne kui ta arugi sai.
„No mis sa konutad, rasvarull!” naeris Irene ta selja taga ja laksas talle käeseljaga vastu paljast selga. Siis oli ta juba riides ja lehvitas ukse juurest läikiva käekotiga. „Hommikul näeme, tšau!”
Rasvarull istus ja põrnitses kinnilangenud ust. Siis rüüpas ta ära viimase kohvitilga, istus naise kohale ja tõmbas peoga üle tahvli.
„Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”
Tegelikult oli Kolmandal muidugi õigus. Igas üksikus punktis eraldi ning igas ettepanekus tervikuna. Ta polnud seni lihtsalt endas veel jõudu leidnud, et toimekas kretiin välja visata ja Esimese elustiil maha hääletada. Iga kord, kui ta naise suurepärast keha oma käte vahel hoidis, lükkas ta selle edasi. Ja naine vist mõistis seda, keppides temaga nii palju, kui jõudis. Eile hommikul näiteks autos…
Ta avas ettepaneku ja jäi seda jõllitama.
Ausalt öelda oli see ta vaheldusrikkas elus esimene kord, kui keegi talle oma miljoni jagamist pakkus.
22:48
Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus inimsummaga kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Teda ei jälitatud. Valgusjõena suhises kõrvalteele uus rong ja lagunes peatudes vaguniteks. Ta tegi järsu pöörde ja kargas viimasel hetkel enne uste sulgemist peale. Pooltühjas vagunis teatas tabloo talle, kuhupoole ta nüüd sõitis.
22:56
Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus väheste väljujatega kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Eskalaator viis ta üles ning sellelt paistis kogu perroon nagu peo peal. Teda ei jälitatud.
Ülal, määratu betoonist kupli all, undasid bussid. Ta otsis number 174 peatuse ja jäi ootama.
23:36
Valter Ambrosius II kõndis sildi alt „Autorehvide taastamine” läbi ja avas väikese ukse rehvipumba automaadi taga. Õieti polnudki see uks, vaid pikk ja kitsas elektrikilbi luuk, kust ta ennast silmapilgust kiiremini läbi libistas.
Sosinal öeldud salasõna peale tõusis põrand järgmisele korrusele, kus tillukese hämara toa keskel seisis nahkkattega sügav tugitool, mille selg tema keha all mõnusalt tagasi vajus.
Päris tore tunne on olla üks kahest miljonäri pärijast. Vahetevahel lakkas mõni isiksus olemast või elimineeriti ning seks puhuks oli ette nähtud, et kaasisiksused kuuluvad tema pärijate esimesse ringi. Kõik Valter Ambrosiused olid teadaolevalt lastetud.
Kuigi terve miljonigi eest ei saaks ta siit töölt kuhugi ära minna. Mitte et see muidu asjaks poleks.
Ta surus pähe unemasinat meenutava võru ning alustas teekonda sinna, kuhu teda täna saatsid inimesed, kes olid sisse seadnud selle töökoha
