küll, kui ilus…” ahmis Lumehelbeke õhku.
Tiivad tõusid ja langesid paar korda, õrn tuulepuhang pühkis üle ta näo. Siis lükati tiivad uut moodi kokku ja volditi lihtsate, teravate nurkade all seljale ja külgedele.
Seejärel jäi loom täiesti liikumatuks.
Sült märkas veepiiskade rada, mis jooksis rinnatisest sinnani, kus tundmatu elukas seisis. Ta astus kiiresti rinnatise juurde ning vaatas alla.
Räpases vees hulpis kaks hiiglasliku kookoni poolt, seest tühjad ja väljastpoolt kaetud keerulise ornamendiga.
„Näe!” hõikas tüdruk.
Sült kallas makaronid auravasse potti ja pöördus vaatama. Elukas seisis endisel kohal ning tütarlaps otse tema kõrval. Lumehelbeke puudutas sõrmeotstega õrnalt seljalaiku, nagu väga vaikset klaveripala mängides. Looma saba tõmbles vasakule ja paremale, siis liigutas tüdruk veidike kätt, ja tiivad nihkusid vaiksel kahinal kõrvale, olles valmis lennuasendisse tõusma. Andrei astus putkast välja ja jäi jõllitama.
Sült keerutas poti sisu lusikaga ringi ja lisas tšillipipra. Äkitselt kostis ta selja tagant krabinat ja mingeid laksatusi, ta pöördus välkkiirelt ümber ja nägi, kuidas hiiglaslik putukas tüdrukut turjal kandes taevasse vuhvatas.
Nad tõusid keereldes ülespoole, tegid kohmaka pöörde vetevälja kohale ning siis vuhises läikiv keha tagasi, kümme jalga õieli, kaotas kõrgust, tegi tiibadega pidurdusliigutusi ja maandus kõva krabina saatel mõne meetri kaugusele kohast, kus enne seisnud oli.
„R-raisk,” ütles Andrei.
Lumehelbeke ronis looma seljalt maha ning jooksis nende juurde.
„Ta kuulab sõna!!”
„Me nägime,” nentis Sült.
„Ta jõuab meid kanda!”
„Näha oli.”
Tüdruku silmad lõid põlema. „See on ju uskumatu! Mida sulle veel vaja on!?”
„Kolme sellist,” kostis Sült ja tõstis supi tulelt.
Samal hetkel kerkisid seal, kus nad ennist seisnud ja vett vaadanud olid, rinnatise kohale kaks hiiglaslikku silma.
„Ma tahan seda kookonit näha,” ütles Sült, kui nad olid makaronid kinni pistnud ning jälgisid, kuidas kaks elukat külg külje kõrval seisid. Võib-olla vahetasid nad omavahel mingit informatsiooni, võib-olla mitte.
Ta tõi putkast rakmed ja köie, haakis konksud rinnatise taha, pani Andrei neid valvama ning laskus ettevaatlikult veepiirini.
Kui katusel oli tuuleõhk veidigi värskendust toonud, siis siin ähvardas hais ka läbi marlimaski ära tappa.
Kookonipooled õõtsusid vaikselt seina ääres, ta fikseeris köie ja lasi ennast nende kohale rippu, toetudes jalgadega majaseinale ja kätega uuritavat enda ees pöörates.
Ta leidis varsti, mida otsis. See oli peopesasuurune haletsusväärne kehake, nagu ilma karvadeta kassipoeg, otse kookoni põhjas, kõigilt külgedelt kõrgele ulatuvate käärdudega kaitstud. Niiske, külm, lõtv ja täiesti kindlasti surnud.
„Tõmba üles!” hõikas ta lühidalt.
„Mis sa sellest arvad?” küsis ta jälle äärel seistes ja torkas leiu Andreile pihku. Too uuris korjust igast küljest.
„Kui sa selle kookonist leidsid, siis…” Ta jäi mõneks hetkeks vakka. „Nood loomad on juhitavad ja see siin ilmselt on juht. Kui suureks kasvaks, siis arvatavasti umbes meiesuuruseks. Kumbki pole Maalt pärit.”
Sült korjas konksud kokku ja nad astusid putka juurde tagasi.
„See kamakas oli kosmoselaev, vaat mis! Millest veel ehitada kui mitte veest? Kõik lihtne on geniaalne. Kui sisemuses on vedelat vett ja mõni meteoor jää purustab, siis läheb küll natuke kaotsi, aga kõik külmub uuesti kinni. Ja veekiht kaitseb kosmiliste kiirte eest. Ning kuskil selle kamaka südames ootavad oma kookonites reisijad, et saaks kooruma hakata. Täiuslik sümbioos, juht ja… nimetame neid kiilideks… kasvavad ühes kookonis, miljonid aastad ühist evolutsiooni. Aga jah… Paistab, et juhid meie kliimas ei ela, aga kiilidel pole häda midagi.” Andrei küttis ennast jutuga üles.
„Me ei tea, kas kõik juhid maha surid,” ütles Sült. „Aga vähemalt meie kiilid on omapead.”
„Seda küll.”
„Mida nad söövad?” küsis tüdruk.
„Jumal teab. Tõenäoliselt on nad taimetoidulised, need jalad ei ole küll saagi krabamiseks mõeldud. Aga kus kohas neil suu ja kus kohas perse on…” Andrei vangutas pead. „Mine sa võta kinni.”
Ta astus ühe juurde, tegi ringi peale, libistas peopesaga üle jätkete ja kehitas õlgu. „Avad võivad varjatud olla. Ja võib-olla polegi mingeid avasid. Võib-olla hoopis fotosünteesivad kuidagi, tiivad on rohelised. Või on need silmad hoopis päikesepatareid.”
Ta uuris kollast laigukest kolmanda tiivapaari kinnituskoha all.
„Huvitav, kas nad üldse on suutelised iseseisvalt lendama või on närvisüsteem taandarenenud juhtimissüsteemiks? Vaata, kui neid siit ei käpi, siis nad ei liiguta üldse. Siis võiks arvata, et nad toituvad passiivselt. Muidu sureks nad enne nälga, kui juht suureks kasvab.”
Ta näperdas üht tiivanurka. „Materjal on igatahes tugev…” Elukas ei teinud väljagi.
„Igatahes näib, et me saame siit minema.”
Kui nad minema hakkasid, seisis kahe asemel viis kiili reas. Sült oli jaotanud konservid ja veepudelid kolmeks võrdseks osaks. Kogutud vihmavesi tuli maha jätta. Neil polnud vähimatki tahtmist hakata kandevõimet katsetama.
Andrei oli juba varem looma juhtimist proovinud. Nad tõusid koos Lumehelbekesega kergesti õhku ning jäid umbes kaheksa meetri kõrgusele katuse kohale rippuma. Sült istus oma loomale selga ja asetas nimetissõrme ettevaatlikult laigu ülemise ääre juurde, nagu talle oli näidatud.
Mitte midagi ei juhtunud. Loom seisis nagu terasest kuju.
Ta vajutas kõvemini. Sõrmeotsa ümber tekkis hägusate piirjoontega oranžikas laik, mis kohe kadus, kui ta survet vähendas. Ei mingit liikumist.
Ta kehitas õlgu, kobis maha ja läks järgmise kiili juurde. Tohutud silmad jälgisid teda osavõtmatult.
Ta kompas tervet kollast laiku, kõigepealt ülaäärt, siis muid piirkondi, vasakut ja paremat serva. See pani looma saba laisalt liikuma, kuid liigutuses puudus igasugune erksus. Ülemine sektor ei mõjunud kuidagi.
Krabin katusekattel pani ta võpatama ja tagasi vaatama. Ta ei sallinud, kui ta selja taga midagi toimetati. Andrei ronis maha ja tuli kiirete sammudega tema juurde.
„Mis viga?”
„Ei tööta,” vastas Sült lühidalt.
„Proovi minu oma.”
Nad seisid kahekesi Andrei looma kõrval ja katsetasid.
