tuli reaalaega. Kusagil Võrgu sügavuses langesid nende vestluse bitid vaid nende jaoks loodud serverisse vaid nende jaoks loodud krüptograafilisse laukasse. See ei varjanud üksnes vestluse sisu. See varjas ka ühenduse eksistentsi.
See varjas ka põhimõttelist võimalust, et niisugune ühendus võinuks kunagi eksisteerida. See oli ette nähtud vaid hädaolukorraks. Kunagi varem polnud Valter söandanud mõeldagi võimalusele esitada selle kaudu isiklikku palvet.
See varjas ka optimaadi eksistentsi, kuni ka Valter Ambrosius II ise selles veidike kahtlema hakkas.
Võis ju olla, et ta rääkis algelist Turingi testi läbiva skriptiga, mis asus sealsamas nurga taga ning konstrueeris vastused tema küsimuse põhjal?
4:45
Pärast kolme otsa metrooga, kvartalite kaupa ekslemist koju ruttavate rõõmsate ööinimeste summas, restoranide tulesid, kaldapealsete välikohvikute vaikset muusikat ning üksildasi läbikäidavaid tagahoove, kuhu ta põiganud oli, et kuulatada võimaliku jälitaja samme – pärast kõike seda lõpuks oma kolmekümne üheksandal korrusel asuva pugeriku ukse taga seistes ja taskust sõrmeküüne suurust kapslit õngitsedes teadis ta, et nii see polnud.
Sellest ajast saadik, kui bersergiks saamiseks koerapöörirohtu söödi, on palju vett merre voolanud.
4:55
Irene oli teda oma igavesi ajaviiteuudiseid sirvides oodanud. Riided vajusid nende kehadelt salasõnu kuuldes iseenesest põrandale ja sinna need ka jäid. Valtri huuled liikusid naise pehmel väikeste udemetega nahal ja tolle rinnanibud polnud enam roosad, vaid ümmargused ja punased nagu suured jõhvikad sügisesel rabamättal. Sihvakas keha, millel polnud ainustki üleliigset grammi, pöördus nõtkelt ta käte vahel ja põimis ennast tema ümber. Iga suudluse või õrna näksatusega tilgutas Irene ta verre tilgakese tulikuuma nõret, mis koondus tema alakehas pimedaks jõuks – siis aga vedas naine oma sõrmeotstega mööda ta nahka, seda vaevalt riivates, ning iga puudutus vabastas tillukese elektrilaengu, mis saatis õrna laine üle kogu ta keha.
Äärepealt oleks ta jälle edasi lükanud.
Siiski komberdas Valter Ambrosius II hetk enne unemasina aega duširuumi, avas värisevate sõrmedega kapsli, neelas selle sisu alla ja jõi vett peale.
Vabanda, vennas Kolmas. Hasta la vista.
5:48
Valter Ambrosius III ärkas, kui kööginurgas midagi kolises. Ta ajas ennast tikksirgeks ja vahtis hommikumantlis kondibuketti, kes külmkapi juures toimetas. Irene ei heitnud ta poole pilkugi ja see käis talle närvidele.
„Tere hommikust!”
Mehe kare hääl pani naise võpatama ja üle õla vaatama. Siis pööras too demonstratiivselt mehele selja ja valas oma helvestele suure hoolega piima peale. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all.
„Tere hommikust, ma ütlesin!”
Valter Ambrosius III kõrvalestad lõid punetama. Naine pani kausi kolksuga köögilauale ja istus sööma. „Ära karju,” ütles ta täis suuga. Tahvlit ta ei kasutanud. Valter ei teadnud, kas ta üldse kunagi midagi luges.
Mees luges vaikselt kümneni ja kobis üles. Oma alastust varjamata voodi kõrval seistes sõnas ta väga rahuliku häälega: „Ma lähen nüüd duši alla ja kui tagasi tulen, oled sa kadunud.” Naine ei vastanud.
Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi end kärsitult ja kuulmist pingutades, iga hetk välisukse kolksatust oodates. Lõppude lõpuks peaks kuskil ju mingi piir ka olema. Eilsed trussikud ja nüüd siis see… Irene võiks ju vähemalt nägugi teha, et kiirustab, mis? Mitte lösutada laua taga nagu pohmas koduperenaine pühapäevahommikul. On see liiga palju palutud?
Ta loputas dušigeeli maha ja võttis rätiku. Naise rasvase taldriku all ootab tahvel, et talle kuvada vastuseid ta ettepanekutele. Nüüd on nad nõus, ta teadis seda. Pidid olema. Miljon oli jõudnud ta pangaarvele juba eile, enne kui ta tähistama läks, ja see muudab kõik.
Nüüd on ta perekonnapea ja need tüübid söövad tal peost.
6:06
Valter Ambrosius III astus ennast kuivatades tuppa. Irene istus laua taga nagu enne ja luristas kohviga.
Valter ei kavatsenud seda rohkem kannatada. „Kuradima vanamoor, tõmba lesta!”
„Ära, värdjas, mölise!!” röögatas naine talle vastu.
Midagi väga suurt ja kuuma plahvatas mehe rinnakaare all ja saatis tulipalava laine juuksejuurteni. Ta värisevad käed otsisid umbropsu, kiskusid lahti sahtleid ja kapiuksi ja leidsid.
Naine kargas tooli ümber lüües püsti, kuid siis oli juba hilja.
Pärast magas Valter kaksteist tundi, kuni reetlikud molekulid vaikselt ta veres lagunesid.
18:10
Valter Ambrosius II ärkas, lasi pilgu üle toa käia, vaatas kella, käis oksel ja helistas politseisse.
ÕHTU RANNAL
„Kui seda jama poleks olnud,” ütles Vita.
„Ära seleta.”
Tilluke lõke pragises.
„Tõuseksime üles, käiksime duši all, istuks valge linaga laua taha…” jätkas Vita endisel lainel. Ta nimi tähendas Elu.
„Kas jääd vait juba!?” Andrei kärisevas hääles kostis ärritust.
„Hakkab jälle peale,” kommenteeris Sült.
Tilluke lõke pragises.
Mõnda aega oldi tasa. Lumehelbeke istus ja vahtis tuimalt tulle.
Sült ajas ennast püsti, lentsis ääreni ja kusi üle plekiga kaetud põlvekõrguse rinnatise. Kaugel all loksus vesi. Ikka veel pilvedesse mattunud taevas helendas vaid väga nõrgalt. Juuniöö oli pime nagu augustis. Katuste nelinurgad eristusid vaid vaevu.
„Mõelda vaid, et mägedes elavad inimesed nagu enne,” ütles lõkke ääres Vita.
Sült jalutas tagasi ja jäi tulesõõri serval seisma.
„Aeg magama minna,” ütles ta rahulikult. „Vital on esimene valve, teine on Andrei.”
Nad ronisid putkasse, laotasid magamiskotid poroloonikihile ja sirutasid ennast välja. Kõik oli rõske, külje alt puges nahale lähemale niiskus ja putka seintel pärlendasid lõkkekumas veetilgad. Sült vaatas, kuidas need aeg-ajalt värahtasid ja allapoole veeresid, vahel mõne sentimeetri kaugusel taas pidama jäädes, vahel aga ettejäänud teise tilgaga oma masse liites ning üheskoos põranda ääreni jõudes.
Haisu ei pannud ta juba ammu enam tähele.
Teisel pool barrikadeeritud šahti puges tüdruk Andreile kaissu. Andrei köhis.
Kaugel
