toon oli tegelikult ka pisut narritav. Oli ju lahkunud lehelugeja käitumine täpselt näidanud, kuidas siin teenindamine käib. Võtnuks too oma kohvi letist, oleks ta seal kohe ka maksnud, mitte aga raha lauale jätnud, kus see praegugi üleskorjamist ootas – servapidi tühja tassi all, et juhuslik tuuleiil ära ei viiks. Kas neiuke ei söandanud kummalise võõra pärast isegi sellele järele minna? Küllap siit tuleneski võõra küsimuse teine pool – kas iseteenindus on üksnes tema jaoks.
„M-ma k-kohe,” kogeles nooruke ettekandja, nüüd nagu äkitselt ka ilma suudluseta ellu ärganud uinuv kaunitar. „Mida te soovite?”
„Natuke inimlikku soojust, armas noor daam,” naeratas mees äkki ootamatult võluvat naeratust. „Lisaks kaks tassi kõige kangemat kohvi, mis teil leidub ja sinna juurde kolmveerand teeklaasi kõige vingemat brändit, mida vaid riiuleilt leiate.”
Tüdruk tegi kiire arvutuse. „See teeb kokku…” Ta ütles hinna.
„Olen ma siis hinda küsinud?” sõnas mees leebe etteheitega.
Neiu punastas, kuid ei söandanud ikkagi riskida. „Hästi, aga teil tuleb ette maksta.”
„Kui te just soovite,” jäi mees rahuarmastavalt leplikuks, aga heitis varjamatu pilgu kõrvallauale, kus ikka veel puhkas lehelugeja jäetud rahatäht.
„Tema on meie püsiklient,” tuli ettekandjalt puterdav hädavale, ehkki verbaalselt polnud talle ju ainsatki etteheidet tehtud. Lisaks oli neiu näole otse kirjutatud imestus, kuidas saab üks mees olla nii ebameeldiv ja meeldiv ühekorraga.
Kui ta asetas lauale kohvitassid ja kusagilt tõepoolest leitud kandilise teeklaasi – mis tellimuse kohaselt kolmveerandini kuldpruuni vedelikuga täidetud oli –, koukis mees pükste ja ürbi taskutest üha uusi ja uusi münte, küsis, kui palju puudu jääb ja lisas veel uusi ning siis veel.
Kolm daami pistsid pead kokku ja sosistasid midagi kuuldamatut, jälgides toimuvat etendust ilmse jälestuse ja kohkumusega. Tehnomehed vaatasid ilma sosistamata, ent see, kes istus seljaga toimuva poole, ähvardas oma kaela kahekorra keerata.
Ivor teadis, mida nad mõtlesid. See oli kokku kerjatud või „pommitud” raha. Viimasel ajal tegeldi tänavail sellega järjest jultunumalt, kusjuures ametivõimudel polnud millestki kinni hakata. Üks inimene võis ju teiselt ikka küsida…
Ainult et kui koht oli pisutki kõrvalisem ja küsijaks suur tugev mehemürakas või ka mitu poisinolki, peitus olukorras nii tugev väljaütlemata, kuid ilmselge ähvardus – kas või järgmiseks kohtumiseks pimedamal ajal –, et paljud andsidki järele. Paraku pääsesid nad vabaks üksnes selleks korraks. Sest kes korra juba järele andis, see ka järele andma jäi. Paljudesse paikadesse linnas oli juba ainuüksi selle tõttu ebameeldiv – pehmelt öeldes – minna.
Kõik see oli muidugi tõsi, aga praegu Ivor taolist versiooni ei uskunud. Sel kombel hangitud raha nii kallis kohas sirgeks ei lööda. Ainult et õiget lahendust ta ka ei teadnud. Miks pidi see ilmselgelt valesse keskkonda sattunud mees oma viimased veeringud siin raiskama, kui mujalt saanuks nende eest mitu ja mitu korda rohkem sama kraami.
Lahendus saabus aga kohe. Niipea kui neiu oli arve punktipealt kokku lugenud ja valmistus lahkuma, et ka lehelugeja jäetud paberraha üles korjata, naeratas imekerge võõrapärase aktsendiga mees teist korda oma pimestavat naeratust, toppis kolm järele jäänud pisemat münti kuhugi varjule ja küsis muutumatult meeldiva tämbriga: „Aga teie enda vaevatasu, preili?”
Tüdruk oleks üllatusest ja arusaamatusest peaaegu kandiku käest pillanud – õnneks oli see juba tühi.
Mees avas ürbi vasakpoolse rinnatasku, koukis sealt paksu pataka rahatähti ja ulatas neist kaks hämmeldusest keeletule neiule, kes ei suutnud ilmselt kuidagi selgusele jõuda, kas naerda või vihastada. Ivor rehkendas rahatähtede värvi järgi, et jootraha väärtus oli küll oma kaks korda suurem kui tellimuse hind.
„See, mis te laualt korjasite, on teie peremehele,” seletas mees rõõmsalt. „Oi, vabandust, ma mõtlesin – tööandjale. Aga ülejäänu on teile kompensatsiooniks, et pidite minu tõttu selle tema jaoks kokku korjamisega nii kurja vaeva nägema.”
Mitte sõnagi selle kohta, et kogu stseeni põhjustas tegelikult tüdruku enda kahtlus mehe maksevõimes või tema soovis üldse maksta. Kogu juhtumile nii lillelise põhjenduse leidmine oli tegelikult peaaegu kompliment; neiu lahvatas uuesti näost punaseks ja tegi vaat et kniksu. „Kui te veel midagi soovite…”
„Siis esitan jälle tellimuse,” noogutas mees innukalt, nagu oleks ta raske õppetüki selgeks saanud koolipoiss.
Ivor taipas tegelikult alles praegu, et kogu pikaleveninud stseeni jooksul oli kuulda ainult nende kahe hääli – väljastpoolt piirdetara tulevaid muidugi arvesse võtmata. Nüüd tundus hetkeks, et kolm daami – pead endiselt koos – pistavad kohe kooris kaagutama ja vehivad kätega nagu lennata püüdvad kanad oma kasutute tiivakestega. Tehnomeeste poolt kostis paar summutatud turtsatust, siis jätkasid nad oma juttu pisut valjemini kui vahepeal – nii umbes kolmveerand valjusega endisest.
Ivor vaatas taadi poole. Viimase silmis oli toosama mõistatuslik pilk mis nende jutu eelmisegi katkemise järel ja millest polnud aru saada, oli see muigav, nukker või mõlemad korraga. Aeglaselt, väga pikkamisi sirutas ta käe „ROOMA IMPEERIUMI HUKU” poole, mis seisis endiselt õigetpidi Ivori poole ning koputas sõrmega täpselt vastu pealkirja.
„Linna tuli MEES,” ütles ta ainult kolm sõna, kuid nendes oli rõhku. Ja sel korral sai Ivor palju täpsemini aru, mida ta silmas pidas.
Veidi hiljem taat jätkas: „See lugu on ühest teisest raamatust, Teodor Parnicki omast. Nimi on „Aetius, viimne roomlane”.
„Olen lugenud,” kuulutas Ivor mitte ilma uhkuseta.
„Siis mäletate ehk stseeni, kus too viimane suur Rooma väejuht oma väge üle vaatab. Selles teenisid ainult barbarid – tugevad, jõhkrad ja kartmatud. Teenisid Roomat – raha eest, mida allakäinud impeerium pidi oma alamatelt nende endi kaitseks välja pigistama. Siis märkas Aetius kusagil rivis ka üht nõrgukest leegionäri, kelle jaoks isegi ta varustuse kandmine oli liiga raske.
„Kes sina niisugune oled?” küsis Aetius.
„Roomlane,” vastas too äbarik sõdur häbelikult.
Ja ometi oli too nõrguke üks paremaist. Sest tema oli veel oma maa eest rivis. Teised, olgu ehk tugevamadki, ei tulnud enam üldse. Ja me teame, mis Roomast varsti sai.”
Nüüd vaikisid nad selle peale tükk aega.
Siis lõikus tavalisse tänavamelusse midagi võõrast. Mööda tänavat lähenes lustaka lärmi saatel kamp noorukeid. Kuid selles lustakuses oli ka tubli annus väljakutset. See ei olnud ümbritsevaga jagatud lustakus. See oli vaid nende siseringi oma. Ja suunatud hoopis kõige ümbritseva vastu.
Tegelikult oli isegi nende siiatulek ilmselgelt üksainus suur väljakutse. Nii käitutakse vaenlase maal. Ja seda nad vähemalt endi arvates praegu olidki, kandes riietust, nagu pärineksid nad mõnest getost või üritades püüdlikult jäljendada sealseid asukaid.
Neid polnud palju, võib-olla kaksteist või viisteist, kuid nad olid tugevad kuue-seitsmeteistkümneaastased, mõni vaevu kahekümnene ehk ninameheks, ning nad tekitasid endi ümber kohkumust. Ja nautisid seda varjamatult, nähes, kuidas kõik vastutulijad – kui nad niimoodi, peaaegu teetäielt liikusid – hirmunult kõrvale põiklesid ning välikohvikutesse lipsasid,
