usaldusväärsem kui valitsused. Kuni see ei kohanud veel suuremat kampa, kes kavatses mingil territooriumil oma jõugu riigikese kokku klopsida.
Tõsi, jäid veel tsitadellid nagu see siin. Neid jagus küllaga üle kogu maailma. Aga neil ei olnud jõudu välisilma mõjutada. Nad püüdsid ainult meeleheitlikult ise vastu pidada. Ning nendegi puhul tekkis küsimus, kui kaua nad suudavad? Sest nende funktsioneerimine oli paratamatult seotud välisilmaga, viimane aga…
Kõik need troostitud tunded ja teadmised peegeldusid praegu ka Ivori ees seisva jaoskonnaülema kapten Husaki kõikenäinud, habemetüükas näol. Lisaks ilmselgele soovile viibida ükskõik kus mujal, ainult mitte siin.
Kuid nagu Ivor teadis, oli leitnandist kõrgematel politseiametnikel õigus Tsitadelli sissekirjutusele nii enda kui oma pereliikmete jaoks ja seega pidi kapten Husak just nende pärast püsima oma arvatavasti mõttetuks muutunud postil.
Miks tegid seda tema alluvad, jäi vastuseta. Nagu ka see, mille tarvis nad praegu oma relvamagasine hoolikalt lahingpadruneid täis toppisid. Võib-olla valmistuti mõnele seni rüüstajatest avastamata konservilaole ise käppa peale panema, et saak mustal turul millegi väärtuslikuma vastu vahetada.
Kapten uuris nohisedes Tsitadelli rajooni pitseriga volitust ja sinna juurde Tsitadelli linnaosa vanema kantselei enda korraldust osutada Ivor Rennikile igasugust abi kõigi võimaluste piires. Missugust abi Ivor konkreetselt vajas, dokumentides ei seisnud. Tõenäoliselt ei teadnud seda ka väljastajad ise. Tsitadelli ametiasutustes valitsevat tohuvabohu ja ületöötamist arvestades ei tundnud nad selle vastu arvatavasti ka huvi.
Igaks juhuks oli Ivor Teadusuuringute osakonna direktorile, kes need paberid hankis, koguni südamele pannud, et too võimaluse korral asja sisust ei räägikski. Kellelgi polnud vaja teada, et mingil näiliselt tühisel tüübil jätkub jultumust kasutada Tsitadelli seni veel kõikvõimsat abi selleks, et päästa oma pere kaosest, loendamatute hädade käes tõmblevast ja elus põrguks muutunud välislinnast. Ja tahta neile veel ka kohest sissekirjutust pühamast pühamaks muutunud Tsitadelli, kuhu polnud lootust pääseda isegi palju tähtsamate isikute omastel kui seda on mingi ajaloodoktorant, kelle enda järele poleks ulgunud ka ainuski välislinnas veel ära söömata krants.
Direktor Lessingi õnnetuseks – ja Ivori õnneks – ei saanud Teadusuuringute direktor oma tühise alluva soovi kuidagi eirata. Sest muul ajal ka ise üldskaalal suhteliselt tühine mees oli nüüd – mil Tsitadelli juhid ja teisedki veel säilinud võimustruktuurid olid puhkenud häda sunnil nõus kinni kahmama igast viimasestki õlekõrrest – muutunud ootamatult tähtsaks meheks, kelle soove ei saanud arvestamata jätta. Ivor Rennik oli aga koos veel kolme kaaslasega just see õlekõrs, ilma milleta ka direktor Lessing ei oleks enam hoopiski nii tähtis mees. Seega jäi tal üle oma noorepoolse, aga hädavajaliku alluva ultimaatumi peale üksnes suu kriipsuks tõmmata ja suurema puiklemiseta käsupaberid muretseda.
Inimlikult sai ta Ivorist ju arugi. Seda tähendasid lahkumissõnad, kui noormees temalt saadud autol – taas Tsitadelli omandus – oma enam kui ebakindlale teekonnale asus: „Olgu sul õnne. Ehk ikka leiad veel kellegi.”
Nüüd seisis Ivor Tsitadellile lähimas välislinna politseijaoskonnas, eiras kindlameelselt siin valitsevaid laostumise ja allakäigu tunnusmärke ja tutvustas kaptenit oma volitustega. Need olid nii tõhusad, kui üldse olla said, nii et Husak – oma nime polnud ta öelnud, see paistis vaid nimesildilt rinnas, samuti määrdunud klaasukselt – ei püüdnudki end välja keerutada, kui väga ta ilme ka vastumeelsust ei väljendanud.
„Ja mida ma teie heaks siis teha saan?” küsis ta toonil, mis väljendas, et parema meelega piirduks ta tassi suhkruta tee pakkumisega.
„Ei midagi erilist. Pean Grinti rajooni jõudma ja sealt mõned inimesed leidma.”
„Ei midagi erilist!” osatas Husak. „Praegustes oludes kuluks ainuüksi minekuks vähemalt kaks tundi. Mu tosinast autost on seitse tänavatel vedelev vanaraud, neli on meestega väljas ja viies…”
Ta tegi käega liigutuse, mis väljendas arvamist, et tema kaela peale saadetud Rennik ei tahagi kuulda, mis on viiendaga, aga otsustas siis ümber ja selgitas, et kui selle sisemus kord verest puhtaks saab, ei jõuaks sellega pimeda tulekuks enam tagasi ja selleks ajaks on linna peal ammu jälle põrgu lahti.
„Ma ei vajagi autot,” ütles Ivor. „Mul on oma, ja juht samuti. Ma vajan hoopis teejuhti. Me ei kihuta siin vist mööda avaraid magistraale, kui ma ei eksi. Nii palju kui Tsitadellist siia tulles näha võis, tekib võrdlus pigem miiniväljaga. Või nimetada seda ehk kõrgema taseme takistusribaks?”
„Kesklinna sildu hoitakse aeg-ajalt tule all,” lisas Husak omalt poolt. „Keegi siin ei tea, miks just ja millal. Banded on paremini informeeritud kui meie, millal neile soovimatuid konkurente võib oodata. Aga üle kaugemate sildade tuleb tee veel pikem ja ega tea, mis sealgi käimas on. Siis jääte suisa öö peale ja see, julgen öelda, ei ole lustipiknik.”
„Ka mina tahaks tänase päevaga toime tulla,” nõustus Ivor. „Muidu panevad nad Tsitadellis veel sõiduki kuritarvitamist pahaks. Eks meilgi ole kitsas käes. Uut kraami pole juba teab mis ajast juurde tulnud.”
„Mis sul siis on?”
„Mul on „Wilson Grand”.”
„Viimane mudel?” kerkisid Husaki kulmud kõrgemale.
„Viimasest järgmine. See pole seeriatootmisse veel jõudnudki. Ma ju teadsin, kuhu tulen.”
Kapten lasi vaikset vilet. „See on siis ju pigem amfiibtank, ainult ilma kahurita. Silla muret sul seega ei ole. Sõidad lihtsalt üle jõe nagu valaskala.”
„Kaardist pole praeguses olukorras ikka abi,” tuletas Ivor meelde. „Nii et see teejuhi probleem.”
„Käsk on vanem kui meie,” ohkas Husak. „Teejuhi saad.”
Vahepeal oli suurde tööruumi veel mehi tulnud. Küllap oli üks või ka kaks neljast veel käigus olevast patrullautost reidilt naasnud. Või mis patrullimisest siin rääkida. Pigem katsuti linnas toimuva kohta vaid luuret teha, et oleks kõrgemale poole olukorrast midagi ette kanda ja seejuures ise ühte tükki jääda. Kapten avas ukse ja viipas ühe mehe enda juurde.
„Seersant Rolle,” esitles ta umbes kolmekümnest jässakat meest. „See siin on härra Rennik Tsitadellist endast. Ta vajab teejuhti Grinti piirkonda, nii et võta see sõit ette. Sa tunned sealseid olusid kõige paremini. Transport on tema poolt.”
„Meilt kogu see tee Grinti?” kordas pigem elavat arsenali kui politseiseersanti meenutav mees vastumeelselt, nagu oleks talle pakutud sundpuhkust Lõunapoolusele ilma telgi ja proviandita. „Kas siin asutatakse mingit enesetapjate klubi? Ja et vaid ühe masinaga?”
„Aga see pole lihtsalt masin vaid „Wilson Grandi” uusim mudel,” seletas kapten rõõmsat ilmet ette manades, mis tal just päris ehtsalt ei õnnestunud. „Saad veel enne surma seda imet katsetada. Üks kuulikindel „Wilson Grand” on just õige pill läbi linna tiiru tegemiseks. Saame meiegi pildi ette, mis mujal õieti lahti on.”
„Nägin jah sisse tulles üht imeriista,” noogutas Rolle. „See on siis teie oma? Ainult et rakettmürsu puhul pole miski kuulikindel.” Ta heitis Ivorile, kes talle selle õnnetuse kaela tõi, morni pilgu.
„Käsk on vanem kui meie,” kordas kapten juba enne öeldut, seekord alluva ees mitte ohates, vaid võltsoptimismiga.
„Noh, Grinti kant ise olla siiani veel päris rahulik,” arutles seersant.
