laipu. See oli küll kummaline. Elavad elavateks, nemad võisid põgeneda. Aga kuhu surnud minna said? Võib-olla siin ikkagi maeti neid enne põrgust põgenemist. Aga kuhu põgenemist? Ja ega siis ometi kõik, viimane kui hing.
Siiski! Kaubanduskeskuse nurga tagant ilmus kepi najal komberdav vanamees, kes tuhnis rüüstamise käigus maha pudenenud kraamis. Ta kummardus vaevaliselt, tõstis maast ühe plekkpurgi ja asetas selle rihmaga risti üle õla rippuvasse kotti. Kogus nähtavasti söögipoolist.
„Ma tean teda,” pigistas Ivor kaotusevalust kähedal häälel üle huulte. „Mitte küll nimepidi, aga ma mäletan teda lapsest saadik. Elas kusagil Virigi tänavas. Ta on nii vana, et minu arvates ma teda teistsugusena ei olegi näinud.”
Sel korral ei püüdnud Mirek Ivorit enam tagasi hoida, tuli ainult kaasa. Kusagilt istme alt oli ka tema kätte ilmunud raske automaatrelv. Rolle jäi enda omaga teist külge turvama, üks jalg autos ja teine maas, silmad vaibumatult vasakult paremale ja tagasi ümbrust seiramas, et täheldada iga mõnesekundilise perioodi jooksul toimunud ainsatki muutust.
Vanakesest polnud palju abi. Ta ei tundnud Ivorit isegi ära, ainult kohkus lähenejaid märgates, kuid polnud suuteline põgenema.
„Ma olen Ivor Rennik. Rennik – Lensi tänavalt. Mu vanemad ja õde elavad praegugi seal. Peaksid elama…”
Nüüd ilmus rauga näole mõningane äratundmine, võib olla perekonnanime, aga vahest ainult selle tõttu, et võõras noormees kuulutas end kohalikuks, omaks, ega kavatsenud ilmselgelt halba.
Oma pere asjus polnud Immo Farkasest, nagu taat end nimetas (nüüd meenus Ivorile, et tegelikult ta mäletas ka seda nime) kuigivõrd abi, ent selle kohta, mis siin juhtus, kuulsid nad küll.
See oli alanud üleeile õhtul. Muidugi teadsid kõik, mis toimub linnas ja kogu maailmas, aga mida nad teha oskasid. Ja siin oli ju seni kõik ikkagi rahulik. Nii lootsid nad igaüks vaikselt, et hullus lõpuks vaibub ja nad jäävadki puutumata. Paljud olid siiski maale sõitnud, kui seal sugulasi või tuttavaid leidus, nii et elanike arv oli juba siis tublisti kahanenud.
Kuid üleeile õhtul kihutasid mitut teed pidi kohale võõrad. Nad tulid kõikvõimalike veo-ja sõiduautodega, nii mehi kui naisi, viimne kui üks hambuni relvis, ja hakkasid rüüstama. Kõigepealt kaubanduskeskust, siis ka maju – algul elaniketa eramuid, aga pärast polnud enam vahet.
Kuigi grintilased lootsid hullusest puutumata jääda, olid nad olukorda arvestades siiski moodustanud midagi kodukaitse sarnast. Ent nende üksikutest jahipüssidest või seaduskuulekalt registreeritud püstolitest polnud võõra metsiku tulejõu vastu mingit abi. Nad tapeti maha või kihutati laiali ja rüüstajad said siis veel vihasemaks. Läks joomiseks, vägistamiseks ja põletamiseks, kusjuures naisründajad olid meestest vaat et julmemadki, kui see üldse võimalik sai olla.
Mõned karjusid „Heil Breivik!” (sajandi alguses mõnes ringkonnas kultusisikuks muutunud massimõrvarile viidates) või „Õpetame neetud kodanlusele päris elu!” või „Põrgusse raha võim!”, aga ka „Elagu anarhia – korra ema!” Ja see kestis terve öö. Siis laadisid nad saagi autodesse ja kadusid purjuspäi laule räusates sinnasamasse tundmatusse, kust olid tulnudki.
Ühe pankuri võtsid nad endaga kaasa. Lubasid mõnda keldrisse müürida ja aasta pärast revisjoni korraldada, kui mitu miljonit nii nutikas tõbras vahepeal teeninud on, kui tal kedagi pügada ei ole.
Siiski, neid, kes vastu ei hakanud, nad üldiselt ei puudutanud. Nii taat terveks jäigi. Aga nooremad… Proovi sa mitte vastu hakata, kui röövitakse ja vägistatakse…
Pärast nende lahkumist kogunesid allesjäänud kokku – vägistatud, läbi pekstud ja vermeis –, matsid oma surnud parki kaevatud ühishauda ja läksid ära, teadmata isegi, kuhu. Neid, kes olid tol ööl kaugemale põgenenud, tuli veel eile ja tänagi, nii et kedagi ikka veel liikus. Aga enamasti läksid ka nemad kohe jälle. Ainult tema, vana Farkase taolised ei suutnud ega tahtnud enam kuhugi minna. Üldisest lagastamisest oli säilinud küllalt laialipillatud toiduaineid, eriti konservikarpe, ja nii ta siis otsib nüüd endale ja oma haigele naisele midagi hamba alla. Mahajäetud keldrites on ju veel hoidiseid ka ja…
Auto juurde tagasi pöördudes mõtles Ivor, et vähesed, väga vähesed äraläinutest jäävad ellu. Aga need, kes ikkagi jäävad, teraskalkideks karastatuina – neid võib olla ainult mõni protsent –, muutuvad samasugusteks kui nende ründajad. On sunnitud muutuma, et ellu jääda. See oli ahelreaktsioon. Kes suutnuks seda veel peatada?
„Nüüd juhata meid oma maja juurde,” ütles Mirek vähimagi emotsioonikübemeta hääles, hallide silmade pilk ükskõikne, nagu poleks see kõik talle üldse korda läinud. Või poleks vähemalt mingiks üllatuseks. Küllap ei olnudki. See toimus ju igal pool. Rolle silmavaade, kellele nad kuuldu mõne lausega edasi andsid, jäi samuti muutumatuks. Muidugi, tema oli niisuguseid asju näinud juba algusest peale.
Ivoril tuli äkitselt pähe, et need kaks olid mingis mõttes sarnased, kuigi mitte välimuselt, isegi mitte silmade või juuste värvilt. Viiekümnene Mirek oli pikk, kõhn ja sitke, hallid silmad kuidagi tundetult intelligentsed ning näojooned peaaegu luises näos mõõdukalt, isegi meeldivalt teravad.
Kolmekümnene politseiseersant, Ivori eakaaslane, tundus tema kõrval rässakas, peaaegu robustne. Ometi tajus Ivor kuidagi, et neil mõlemal on üks ja seesama sisu. Nad suutsid kohaneda. Kuuluda ilma kasutute sentimentideta selle viimase ellujääjate protsendi hulka, ükskõik kummal pool barrikaadi nad seda ka ei teinud.
Aga tema ise? Ivor kahtles kõvasti. Või tegelikult ei kahelnud ta üldse – ta teadis, et tema ei kuulu. Suletud ja reeglitega seltskonnas suutis ta end maksma panna, kuulus isegi kuidagi endastmõistetavalt liidrite hulka – nii koolipõlves kui hiljem. Aga see positsioon tugines tegelikult teistele, sisemiselt või füüsiliselt vahest tugevamatele, kes millegipärast lasid tal ennast kuidagi märkamatult juhtida, kuna avastasid, et see tuleb neile kasuks. Ent võõras keskkonnas, nii-öelda avamaastikul kaotas ta pea ja muutus nõrgaks. Need kaks olid aga sisimas ürgmehed, kes oskasid vajaduse korral loota ainult iseendale.
„Juhata teed,” ütles – käskis? – Mirek „Wilson Grandi” käivitades. „Me peame ikkagi lõpuni üle vaatama, kui juba siin oleme. Kes teab…”
Näis juba, et ta hoolib Ivori perekonna leidmisest rohkem kui viimane ise.
Sõita polnud palju, ainult kaks tänavapöörangut. Selle aja jooksul nägid nad veel kaht inimest: elatanud naist, kes oma või naabri rüüstatud aiakeses ringi tatsas, ning peaaegu sama vana taati kui esimene. Too komberdas somnambuuli ilmega mööda tänavat ega püüdnud sõiduki ilmudes isegi kõrvale tõmbuda. Tema oli oma hirmupiirid ammu ületanud ega peljanud enam midagi. Peatuda polnud mõtet. Vaevalt need kaks kaubanduskeskuse juures kuuldule suurt lisa oskasid pakkuda.
Siis olid nad Lensi tänava kolmanda maja kustunud tuhaaseme juures. Kodu. Õigemini koht, kus see oli seisnud. Isegi aed oli autodega mõlemalt poolt väravat maha rammitud, värav ise kahe raudposti vahel nagu saatuse irooniana püsti ja kinni. Ivor sisenes värava kaudu.
Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Ta ei teadnud, miks ta üldse sisenes. Ka tänavalt oli ju näha, et siin polnud enam midagi järel. Maja oli olnud üleni puust ja kuni madala vundamendini maha põlenud. Nii puhtalt, et polnud peaaegu isegi rususid, kuna ka katuse oli isa mingi nostalgia tõttu sindlitest üles löönud. Neid polnud enam kusagilt saada ja tuli eritellimusel valmistada. Isa lasi tuleviku tarvis veel kaks komplekti teha, sest hulgi tuli odavam. Naabrid olid vana Renniki veidruste üle naernud, aga omajagu austavalt. Mees teadis, mida tahtis, ja tegi seda.
Nüüd
