korra vastu ja kust lähtuvad võimuniidid olid tema mõjualaks määratud territooriumil varem hõlpsasti distsipliini hoidnud, kippus meenutama kindlust, kus moraal on murenenud ning kust kaitsjad pole laiali jooksnud ainult seetõttu, et nad ei tea, kuhu õigupoolest joosta ja kas mujal pole mitte veel hullem.
Ühel kaootiliselt segi ja tolmunud pabereid täis kuhjatud laual istus lõdvas poosis ning jalgu kõlgutades seersanditunnustega mees, kratsides ühe käega pooleldi avatud mundrikuue alt paistvat karvast rinda. Teises käes oli tal mingi loetamatu sildiga pudel, kust ta rüüpas vedelikku, mida turgutavaks karastusjoogiks oli küll raske pidada.
Kõrval lükkisid mitu mitte just kõige määrustepärasemas mundris meest padruneid kettakujulistesse automaadisalvedesse. Seda kraami paistis veel jaguvat. Meeste kõhnadest raseerimata nägudest polnud kuidagi võimalik välja lugeda, kelle vastu nad oma relvastust ette valmistavad. Kummikuulidega tegu igatahes polnud.
Kapteni erakabineti klaasseinte kaheldav läbipaistvus reetis, et koristaja kätt polnud nad juba tükk aega tunda saanud. Sama kehtis põranda kohta, kus vedeles ebamäärast päritolu prahti ja kokkukäkerdatud paberinutsakaid. Kõik jättis mulje kriisiolukorrast, kus pisiasjadest enam ei hoolita. Või mis kriisiolukorrast siin rääkida sai? Pigem sõjaolukorrast, kus kaotus oli juba ette määratud.
Ivor, kes polnud Tsitadellist paar nädalat välja saanud, ei kujutanud enne tänast ettegi, et allakäik ja häving nii kiiresti eskaleeruda võisid. Asi polnud ju üksnes jaoskonnas. Jaoskond oli üksnes laostumise üheks näidiseksemplariks. Lootusetust oli ta näinud kogu teel jaoskonnani. Kohe sealtpeale, kui Tsitadelli väravad tema taga sulgusid. Et lasta ta tänavaile, mis alles hiljaaegu olid olnud samuti linn, aga nüüd moodustasid purustatud vaateakendest, koristamata prügist ning rusudest takistusraja üksikute ehmunult hiilivate jalakäijate ja veel harvemate sõidukite jaoks.
„Praegu on päev,” nentis Ivori käsutusse antud soomustatud auto juht. „Saagijahile valgutakse öösel – kuni leidub veel, mida võtta. Elanikkond on vähenenud vist oma kolme neljandiku võrra või veel rohkem – kes seda praegu täpselt öelda oskaks. Siin pole enam toitu. Või õigemini, toitu leidub veel küll, aga kui see pole riknenud, on jõugud sellele käpa peale pannud ja jagavad jaopärast – kuulekatele.”
Kõikide sõda kõigi vastu, mõtles Ivor. Olukord oli masendav juba siis, kui ta eelmisel korral Tsitadellist väljas käis, aga mahtus kuidagi veel „korraliste” tänavarahutuste raamidesse. Nüüd oli kriitiline piir ilmselt ammu ületatud.
Ta nägi rusudes tänavatel vähemalt kaht laipa, mille vastu keegi enam huvi ei tundnud. Kui palju neid veel silma eest varjatuna kuskil lebas? Varsti võtavad haigused võimust. Haigused, mille kollapsis tsivilisatsioon on ammu unustanud ning mis töö lõpule viivad.
Ja ometi oli siin kunagi linn. Just see siin tollal linn oligi. Praeguseni säilinud ja Tsitadelliks kutsutav ala oli toona vaid Hills, piiratud ja üsna hästi valvatud territoorium, kuhu varjusid üha enam getostuva hiigellinna rikkamad kodanikud, et säilitada oma kaitstud elustiili igast küljest ähvardava anarhia ja vägivalla eest.
Ivor ei olnud kunagi sügavamalt järele uurinud, kust taoline nimetus pärines. Tsitadelli eraldas muust linnast tõepoolest madal küngasteahelik, mis oli ammu hooneid täis ehitatud. Ent need olid Sayeri künkad, nii et olnuks kõigiti loogiline, kui ka linnaosa oleks kutsutud Sayeriks. Ähmane mõtteseos viitas, et Hillsiks võis rahvasuu selle rahu ja heaolu saarekese nimetada Los Angelese järgi, mis oli aastakümnete eest koletislikus maavärinas rusuhunnikuks raputatud ning kus Beverly Hillsis oli omal ajal samuti rajatud taoline turvaline tsitadell. Millest nüüdseks oli jäänud vaid mälestus.
Nimetus polnudki oluline. Ka seda linnajagu siin ei kutsutud enam ammu Hillsiks vaid lihtsalt Tsitadelliks. Ja sellele ei vaadatud väljastpoolt kuigi heatahtliku pilguga. Miks pidigi – nende vaatekohast, kel polnud ealeski lootust pead tõstva kaose keskelt sinna varjule pääseda?
Mida aga kadestajad ei teadnud, oli kurb tõsiasi, et ka see kindluse ja ohutuse saareke ei olnud nüüdseks enam kuigivõrd kindel ega ohutu. Ei, mitte hiiglaslikule perifeeriale omase seadusetuse ja vägivalla tõttu, mida Tsitadellis endiselt vältida õnnestus. Lihtsalt varude kohaletoimetamine transpordikopterite abil muutus järjest problemaatilisemaks, kuna kütuseressurssid kahanesid ning läks järjest raskemaks neile lisa hankida. Ja maad mööda ei saanud praegu varustamisele mõeldagi. Voorid oleks lagedaks riisutud juba ammu enne kohalejõudmist – võibolla isegi kohaletoojate endi poolt. Lisaks kummitas oht, et äkki varsti ei olegi enam kusagilt midagi tuua.
Lisaks hulgalised pisiasjad nagu elektrivarustus või veevärk ja kanalisatsioon, hoonete kütmine ja prügi äravedu. Kõik see, millele pööratakse tähelepanu alles siis, kui nendega midagi korrast ära läheb. Võib-olla tuleb ka Tsitadellist varsti põgeneda maale, kuhu olid haihtunud need kolm neljandikku kui mitte juba viis kuuendikku ümbritsevast elanikkonnast. Et kanda koos endaga ka sinna näljahäda ja puhkevad epideemiad.
Teistele riikidele ja suurlinnadele ei tasunud loota. Kaos oli ületanud kriitilise piiri ning ühtäkki valla pääsenud igal pool, New-Yorgis ja Pariisis, Moskvas ja Londonis, Tokios ja Bombays. Suurriikidest polnud midagi täpsemat teada ainult Hiina kohta ja kellelgi polnud aega seal toimuvat ka uurida, aga mitmed märgid näitasid, et selleski regioonis ei olnud asi enam kaugeltki päris õige.
Näis, nagu oleks raevust ja ebavõrdsusest keema läinud globaalne maailmasüsteem ühtäkki kõikjal korraga kaane pealt ära löönud. See plahvatas nagu pomm. Väikelinnadest ja küladest, mis olid esialgu säilitanud oma inimnäolise elukorralduse, käisid – ja tõenäoliselt käivad veel – üle rüüstajate hordid nagu katk, levitades ka tõelist katku, mis tappis kolme-nelja päevaga ning mille vastu keegi polnud veel vaktsiini leidnud. Ja kui ka leiaks, siis kes suudaks selles kaoses seda levitada?
Suured sõjad olid globaliseerunud ja läbipõimunud majandusega maailmas ammu mõttetuks muutunud, sest kes kellega õieti sõdima pidi? Kunagised hiigelarsenalid roostetasid ja neid likvideeriti aegamööda. Pealetulevat uut kraami – sedagi ainult sõjatöösturite meeleheitlikul survel – valmistati aina vähem, ehkki järjest kvaliteetsemat. Sellest piisas, et sekkuda paariariikide pisikonfliktidesse või õigemini nende konfliktide peatamisse.
Praegused sündmused näisid olevat sama mõttetuks muutnud ka valitsused. Nad oleksid pidanud püüdma luua organiseerituse saarekesi keset tekkinud kaost ja liitma selle juurde üha uusi alasid, kuni kord on jälle taastatud, kuid ei suutnud sellega hakkama saada. Kõikvõimalikud parteid olid aastakümneid tegelnud vaid üksteise kõrvaletõrjumisega, nii et nad ei mäletanudki enam, et peaksid õigupoolest kodanikke esindama ja nende huvide eest hoolt kandma. Heaolu oli nende arvates ju niigi üldine. Kes aga heaoluni ei küündinud, oli lihtsalt äpu ega väärinudki paremat.
Ja nüüd olid valitsuste – ja ka opositsioonide – liikmed paraku kõige ebapopulaarsemad isikud maamunal. Sest nemad oleksid pidanud küpsevat katastroofi, pingete aastakümnete pikkust paisumist ette nägema ja selle ärahoidmiseks midagi ette võtma, ent tegelesid selle asemel vaid neile valimishääli kindlustavatele huvigruppidele meeldimisega ja igal viisil parteikassade täitmisega. Kõigel muul lasti omasoodu pehkida, peaasi, et järgmistel valimistel endiselt häältesaak kätte saada ja siis saavutatud positsiooni kasutades neli aastat taas segamatult isiklikku kasu taga ajada.
Tõsi, leidus üksikuid sotsiolooge, kes tegid juba ammu hoiatavat häält. Aga millal nad seda ei teinud – põhiliselt selleks, et neid tähele pandaks ja paremale ametikohale edutataks – mõneks nõunikuks või konsultandiks. Ja kes neid ikka kuulas?
Nüüd jäi poliitikutel üle päästa inkognito ainult omaenda ning lähedaste nahk, kui seda ei võtnud mõni juhuslik marodööride kallaletung, valla pääsevad haigused või midagi muud ettenägematut samas vaimus. Hullunud
