– ukseavadesse, nurkade taha, läbi purustatud vitriinide laastatud äridesse.
Võib-olla oleksid nad nii teinud ka ükskõik missuguse teise auto puhul. Näis, nagu peljanuks kõik kõiki. Ja nagu oleks see linn juba ette otsustanud surnud olla. See oli palju suurem kaotus kui ehitised. See oli inimeste kaotamine.
Abi polnud kusagilt tulemas. Sealt, kust see tulla võinuks, oli kõik väga suure tõenäosusega niisamuti. Teadis ka tema, Ivor, oma Tsitadelli mahedaks „filtreeritud” informeerituses, et kõikjal on niisamuti. Ainult et alles nüüd nägi ta esimest korda oma silmaga, mida taoline „niisamuti” tähendas.
Globaalselt ühtset tsivilisatsiooni oli tabanud niisama ühtne ja globaalne kramp, mille üheaegsust põhjustas just seesama globaalsus, kõikide seotus kõigiga. Ning aastakümneid kasvanud pinged – ametlikult järjekindlalt olematuks vaikitud ja eiratud – vallandusid korraga kõikjal, piisas vaid signaalist, et kusagil on see alanud. Signaalid aga levisid kaasaegses maailmas pelgalt sekundiga.
Nüüd valgutakse suurlinnadest näljaste hordidena maale. Toidujahile. Ja selle pärast halastamatult võitlema. Ning viiakse kokku langenud majanduse kaos kaasa. Tekitatakse loendamatuid laipu, tekivad loendamatud epideemiad, mis tähendab veel enam laipu. Moodustatakse liituvaid ja taas lagunevaid rändhorde.
Oh taevas! See kõik oli juba olnud. Sumeri uppumisel Tigrise ja Eufrati voogudesse. Rooma lagunemisel. Musta Surma päevil. Rääkimata Mongoolia kiltmaadelt perioodilise sagedusega saabuvatest hordidest, kellest Tšingis-khaani voog oli üksnes viimane. Tõsi, vähemalt need hordid ise säilitasid toona organiseerituse.
Ent veel kunagi polnud kaos haaranud kogu Maa seisukohast kõike korraga. Aga nüüd? Nüüd, mil inimkonna keeled, mis seni otsekui kauneid kitarriviise mängisid, olid katkenud, sest ühtede heaoluks oli maha vaikitud ja olematuks tunnistatud liiga palju kurja ning ebaõiglust, millest tekkinud pinge keeled lõpuks katkestaski?
„Paremal!” laksatas seersandi hääl nagu piits. Mirek rooli taga noogutas. Ta nägi isegi. Käänaku teinud tänavat tõkestas kõikvõimalikest esemetest kuhjatud ja edasipääsu takistav barrikaad, paremalt poolt kitsast kõrvaltänavast valgus aga välja viis-kuus relvastatud kuju – just nimelt kuju, sest nad kandsid lohmakaid mantleid, mille alt ei paistnud muud kui nendesamade mantlite varjust välja ilmunud tõhusad tulirelvad. See oli ilmselgelt röövsalk kusagilt relvakauplusest või koguni – laost hangitud varustusega. Päid katsid peaaegu silmini ulatuvad kapuutsid, mis varjasid nägusid isegi päevavalgel.
Taganeda oli igal juhul juba hilja; inerts oleks neid veel enne peatumist barrikaadini kandnud. Ja ümber pööramiseks polnud ei ruumi ega aega.
„Jäta!” kamandas Mirek armeeautomaati vinnastavat Rollet. „Aknad on kuulikindlad. Tahad lahti teha või?”
„Vaata, mis riistad neil…” alustas Rolle, aga lõpetada ei jõudnudki.
„Näen,” urahtas Mirek lühidalt ja manipuleeris palavikuliselt juhtarmatuuri kallal, samal ajal hoopis kiirust lisades. Järgmisel hetkel raputas sõidukit vapustus, mis selle tavapärasest liikumisest küll ei tulenenud. Esikapoti alt paiskus välja hele suitsujuga, mis päädis pöörase plahvatusega jõugu seljataguse seina vastas ning paiskas mehed tules ja suitsus laiali.
Siis olid nad kohal ja „Wilson Grand” sooritas hüppe, mis lõppes maandumisega alles teisel poole teetõket. Veel õhus tabas neid pikk automaadivalang, mis jättis terveina püsinud akendele rea täkkeid. Tavalise sõiduki oleksid kuulid seesistujate õlgade kõrguselt puhtalt läbi puurinud. Nemad oli vigastamata möödas ja kihutasid kummide vilinal järgmise nurga taha. Seal ei oodanud enam kedagi. Kui nähtavusalas oligi enne viibinud mõni elus hing, oli ta plahvatust ja laskuderaginat kuuldes kiiruga varjunud.
„Siin tahab üks seltskond vist oma kvartali riiki kokku klopsida,” tähendas Mirek haruldase külmaverelisusega ja mingi veidra poolmuigega, mis hõlmas ainult üht suupoolt. „Või võõra kvartali, mille nad on oma võimu alla saanud.”
„Armas taevas,” pomises Ivor vastu seljatuge vajudes. „Ma olen näinud kaadreid üheksateistkümnenda aasta Inglismaa märatsejatest Ja kolmekümne neljanda aasta New Yorgi linnasõjast. Need seal olid oma kaigastega lihtsalt poisikesed.„
„Olidki,” kinnitas Mirek. „Siis oli see ainult pime viha, mis vist neid endidki ära kohutas ja ruttu üle läks. Nüüd on viha niisama pime, aga asi lipsas üle piiri ja tagasiteed enam ei olegi. Viimased aastakümned on pingeid kümneid kordi hullemaks kruvinud. Nüüd löövad täismehed ka kaasa. Nemad sellega juba niisama lihtsalt ei lepi, et ühelt poolt lendavad kosmoselaevad Marsile, aga teisalt on nemad mõttetult kidunema jäetud kui lihtsalt ülearused. Nad leiavad, et olgu siis juba kõik – võrdselt ja ühetaoliselt – ülearused. Mis neil kaotada on?”
Ivor suunas oma autojuhile imestava pilgu ja tal kibeles keelel küsimus, kes muidu nii sõnaaher ja kuulekalt oma ülesandeid täitev sohver õieti on. Taoline sõnavõtt ei läinud imagoga just nagu kokku. Kuid seersant Rolle ennetas teda, küsides.
„Nii et see imeauto tulistab siis rakettmürske?”
„Jah, kui silmad või armatuuriekraanid näevad, et meid endid millegi samalaadsega ähvardatakse,” noogutas Mirek süngelt. „Praegu oli just niisugune juhus. Meie soomusest poleks enam abi olnud.”
Nüüd esitas Ivor ikkagi ka oma küsimuse. „See ei ole küll tavaline „Wilson Grand” ja sina ei ole tavaline sohver. Oled mõni tankist või? Kes siis, kurat võtaks?”
„Mu nimi on ikka veel Mirek,” vallandus lõpuks vanema mehe huulilt. „Mis sa arvad, kas Lessing oleks lasknud talle hädavajaliku inimese sellesse vastküpsetatud põrgusse ilma igasuguse kaitseta?”
„Ole siis pealegi Mirek, aga kes sa oled?” ei jäänud Ivor rahule.
„Seda pead Lessingi käest küsima,” tuli napp vastus, mille toon välistas teema jätkamise. „Lessing jääb mulle selle nalja eest igatahes tubli teene võlgu,” järgnes pärast väikest pausi, kuid sellessamas edasisi küsimusi välistavas toonis. Ivor pani ainult tähele, et Mirek ei nimetanud direktor Lessingit mitte ametinimega, vaid ainult nimega. Seda ei teinud just paljud. Kindlasti ei teinud seda mõni harilik autojuht – vähemalt mitte direktori enese alluvate kuuldes. Mirek aga väljendus nii, nagu käiksid nad Lessingiga ülepäeviti koos golfi mängimas. Ja mitu korda järjest välistas juhuslikkuse.
3
Nad ületasid jõe sildade vahelt, kummastki peaaegu võrdses kauguses. Veetõke polnud laiem kui sada viiskümmend meetrit ja see ei nõudnud „Wilson Grandilt” mingit pingutust. Ainult väljumiseks tuli sobivat kohta otsida, kuna otse veest nad hüppeid sooritada ei suutnud; kuivale pidi jõudma rataste jõul. Õnneks olid kõik kolm paari sõiduki otstarvet silmas pidades veorattad ja praeguse veetaseme juures ei ulatunud vastaskallast kindlustav kivibarjäär igal pool veepiirini.
Peale nende ei paistnud jõel mingit liiklust. Kaugel kai ääres seisis küll suuremaid ja väiksemaid paate – mõni ilmselgelt ka kaldaäärses madalas vees põhja lastud –, aga isegi binokli abil ei täheldanud silm neil inimtegevust, ammugi polnud võimalik kindlaks teha nende sõidukõlblikkust.
Ületulekut ei takistanud keegi. Et kusagil pidi neid märgatama, selles polnud kahtlust. Võib-olla ei pidanud keegi neid selles punktis endale ohtlikuks, vahest tuli niisugune jõeületus liiga suure üllatusena, aga võimalik, et nii kummalist „elukat” ennast peeti hoopis liiga ohtlikuks ja hoiti igaks juhuks teelt kõrvale.
Vaateväli
