Aegade julm laul. Tiit Tarlap
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Aegade julm laul - Tiit Tarlap страница 11
Ivor kummardus ja tõstis medaljoni maast üles. Sellel oli peen hõbekett ikka veel küljes, kuid… katki rebenenud… Ivor kogus kõik ainsasse tillukesse kogumisse ja surus tugevasti rusikasse. Pilk langes mingi raskuse all kokku vajunud ümmargusele aialauale. See oli hüübinud verega koos ja mitme kuuliauguga. Vaimusilma ette kerkis pilt tütart kaitsvast isast, kes lauaplaadile paisati ja laua kokku vajudes ülevalt valanguga läbi puuriti.
Muidugi võis see ka ema olla, aga tõenäoliselt siiski isa. Ema poleks sealsamas tapetud. Ta oleks enne ka muuks kõlvanud.
Kellegi käsi langes Ivori õlale. Rolle.
„Sa ei tea, kes siin suri,” ütles hääl. „Vaevalt et selles olukorras igaüks vagalt oma hoovis püsis. See võis olla kes iganes.”
„Võis,” nõustus Ivor kõlatult. Aga ta teadis, et ei võinud. Ja isegi kui Rollel olnuks õigus ja ta pere oli omil jalul koos teiste lahkujatega ära läinud, siis mida see muutis? Ainult pikendas agooniat.
„Lähme,” ütles Rolle vaikselt. „Tee pole just lühike ja vaid ühe autoga siin linnas pimedal ajal liikuda ei tule kasuks isegi siis, kui auto on niisugune nagu meil.”
Tal oli õigus. Mõtlema pidi elavatele. Nende arvukus vähenes niigi hirmuäratavalt kiiresti. Ja Ivori kaaslastel puudus siin isiklik huvi. Ometi võttis egoistlik pool sel leinahetkel Ivori üle võimust.
„Maja on küll maha põlenud, aga äkki on nad kusagil mujal varjul. Vabu ulualuseid leidub siin nüüd külluses. Teistel polnud ehk linnast abi loota, aga nemad pidid ometi teadma, et mina Tsitadellist tulemata ei jää.”
„Sa ju kuulsid, et kõik, kelle jalad veel kandsid, pagesid siit teadmata suunas,” märkis Rolle kannatlikult.
Ent Mirek toetas ootamatult Ivorit. „Kui me juba siin oleme, võiks ehk tõesti proovida veel kellegagi rääkida. Asukaid on siin nüüd nii vähe, et küllap on kõik juba kõiki ümberkaudseid näinud. Ja mina tahaks meie imemasinat natuke üle vaadata. See on ikkagi ainult katseeksemplar, pooleldi veel ise ümber ka tehtud. Rumal lugu, kui peaksin seda keset päris linna putitama hakkama. Ei tuleks vist tervisele kasuks. Teie käige seni ringi. Aga kui kedagi ei leia, olge veerand tunni pärast tagasi.”
Ivor oli selle tahtliku viivituse eest tänulik. Et see tehniliselt vajalik polnud, taipas ta kohe. Mirek ei võinud olla mees, kes niisugusele teekonnale mingi ebakindla romuga oleks asunud ja Lessing polnud mees, kes seda sündida oleks lasknud. Viivituse põhjus oli ilmselgelt otsitud.
Ivor ja Rolle hakkasidki minema, aga veel enne kui nad lähima tänavanurgani jõudsid pöörata, peatas neid Mireki hõige. Nad vaatasid tagasi. Mirek polnud enam üksi. Talle lähenes teiselt poolt aeglaselt astudes keegi naine – või tüdruk, nii kaugelt silm täpselt ei seletanud. Minejad kiirustasid jooksusammul tagasi. Ei olnud mõtet ehku peale kedagi vähestest kohalikest otsima minna, kui üks just ise nende juurde tuli.
Naine lähenes Mirekile küll aeglaselt, kuid oli lähemal ning jõudis auto juurde varem kui Ivor ja Rolle, kes küll jooksid, ent palju kaugemalt. Päral oli ta siiski ainult natuke enne jooksjaid. Võis näha, et ta lonkas märgatavalt. Naise nägu oli küll määrdunud, aga noorust see kinni ei katnud – nagu ka silmanähtavalt katsumusi üle elanud teksad ning ilmselgelt kammimata juuksed.
„See on Lenna,” ütles Mirek, kellele tüdruk ennast tutvustada oli jõudnud. Midagi muud polnud ta vist veel öelda saanud, sest lisas nüüd juba neile kõigile: „Lenna Cleaden. Nägin keldriaknast esimest politseivormi mitme päeva jooksul ja söandasin seetõttu…”
Ta laiutas nõutult käsi. Otsekui oleks kõik, mis ta üldse seletada oskas, juba seletatud. Mehed tundsid end veel nõutumalt, kuna ei teadnud, mida sel puhul õigupoolest ette võtta. Kas see tüdrukunääps lootis naiivselt, et üksainuke väljailmunud politseinik või ka nad kõik kolmekesi suudaksid ainsa käeliigutusega korra linnas uuesti majja lüüa ning vanad turvalised ajad jälle tagasi tuua?
„Seersant Rolle,” pomises end tutvustades politseinik, kellele ta amet vist terve reisi jooksul esimest korda meelde tuli. „Me otsime siin härra Renniki perekonda…” osutas ta Ivorile.
Ka Mirek ütles oma nime, kuid teda tüdruk vist enam ei kuulanudki, vaatas hoopis avardunud silmadega Ivorile otsa. „Aga ma ju tunnen teid! Ivor Rennik! Te elate… elasite siinsamas.”
„Seda küll, aga…” oli Ivor segaduses.
„Endast nooremaid ei mäletata kunagi,” nentis tüdruk, ei hääles ega ilmes vähimatki lõbu või naeru, mida taolistel puhkudel muidu ilmutatakse. Näis, et ta ei ilmuta niisuguseid tundeid enam iialgi. „Toniaga tundsime teineteist päris hästi. Meil oli koolis ainult üks klass vahet.”
„Sa tead Toniat?” süttis Ivoris uus lootus. „Äkki tead ka, kus ta praegu…”
Mehe hääl vaibus Lenna pilgu all. See palus sõnatult mitte küsida.
„Nad said ta kätte,” ütles tüdruk kõlatult ning vastu tahtmist. „Nagu paljusid teisigi. Aga ta hakkas vastu.”
„Ja siis?” nõudis Ivor pingul häälega, kuna kohutav teadmine tundus ikka veel paremana kui kohutav teadmatus.
„Pargi servas on ühishaud,” tuli tuim lakooniline vastus.
„Aga mu ema ja isa?” küsis Ivor edasi, uskudes siiralt, et piinab ennast siiski rohkem kui tüdrukut.
„Usun, et sealsamas – nagu kõik minu omadki,” ei puigelnud Lenna enam rääkimast, tegi seda üksnes tuimalt ja puiselt, nagu esitaks küll selgeks õpitud, aga vastumeelset õppetükki.
„Mehed püüdsid vastu hakata, aga see oli võimatu. Meid kihutati kõikjal taga, nagu oleks Tšingis-khaani hord sisse tunginud. Mu vend oli rahvuskaardis. Kui rahutused juba päris hulluks läksid, ma mõtlen linnas üldse, siis kutsuti rahvuskaart politseile appi. Aga kogunemispunkti ei tulnud peaaegu kedagi. Heal ajal aeti rind ette ja mängiti sõda küll, aga kui päriselt vaja läks…
Nad olevat leidnud, et pättidega las tegeleb politsei, aga nemad hoiavad igaüks ise kodus korra majas. See oli muidugi algul, kui ei teatud veel, mis tegelikult juhtuma hakkab. Aga pärast oli juba liiga hilja.”
Lenna vaikis hetkeks, kuid isegi ilma mingi tagamõtteta mõjus see teistele nagu etteheide kogu meessoole. Ivorile meenus tahtmatult, et õigupoolest oli tema samuti ülikooli järel nime poolest rahvuskaardi leitnant. Oma töö tõttu Tsitadellis polnud ta loomulikult kutsetki saanud. Ja parem oli, sest tegelikult polnud ta ainsalgi õppusel käinud. Kõik oli puhas formaalsus.
„Mu vend tuli siis ka tagasi,” jätkas tüdruk. „Siin oli teisigi rahvuskaardist ja nad püüdsid mingit kaitset organiseerida. Mu vennal oli mitmeid relvi ja meie majast sai vist viimane tugipunkt. See süüdati põlema ja siis surus isa mulle ühte kätte püstoli ja teise pudeli viskit ja saatis läbi keldri laadimiskäigu välja. Käskis õhku tulistada, joomist teeselda ja räusata nagu kõige ehtsam marodöör. Ega nemad ka omavahel kõik ju üksteist tunda võinud – sihuke mass. Mingeid eritunnuseid nagu ei kantud. Väljas oli pime