järelõhetused.
Põlengute konkreetseid asukohti oli võimatu määrata, võis aimata ainult suunda. Ivori niigi rasket südant koormas arusaam, et neid jätkus ka Grinti pool. Siiski asus kodu liiga kaugel otsustamaks, kas mõni kahjutuledest möllas konkreetselt just seal. Jäi ainult rõhuv tõdemus, et miks peaks seegi paik teistest erinema. Aga üle ei jäänud muud kui hoida pea külm ja ära oodata. Lootusele andis tuge teadmine, et Grinti rajoon jäi linna suhtes tõepoolest väga kõrvaliseks.
Teisel kaldal oli teekond enam-vähem niisama pikk. Kuna aga Rolle teadmised praegustest oludest seal olid tunduvalt kehvemad, võttis selle läbimine märksa rohkem aega ja iga minut neist näris Ivori närve nagu nüri saega.
Et ta oma päästeaktsiooni ka varem ette võtta ei taibanud! Aga Grinti oli ju ometi vaikne äärelinn ja viimane võimalik mobiilikõne viie päeva eest – enne sellegi sidevõimaluse kadumist – jättis üsna rahustava mulje. Ei, nende kandis olevat kõik vaikne. Küllap uskusid nemadki võimude rahustavaid valesid. Nagu ta, neetud lollpea, isegi.
Siis muutus ühenduse pidamine võimatuks, kuna mobiilside lihtsalt lakkas. Väidetavalt selleks, et lõigata ära jõukude omavaheline koordineerumine nii linna sees kui linnade vahel. Internet oli juba ammu enne seda isikliku suhtlemise tarvis immuunseks muutunud. Ja siis hoopis lakanud. Võimudele, niipalju, kui neid veel leidus, jäi raadioside. Siis lõpuks Ivor tegutsema hakkaski, kuigi tal katastroofi tegelikest mõõtmetest veel aimu polnud.
„Wilson Grandi” edasine teekond ei erinenud takistuste poolest märkimisväärselt liikumisest Tsitadelli-poolsel kaldal. Raskemat sorti intsidente tuli ette kaks. Ühest õnnestus neil suuremate sekeldusteta kõrvale põigelda, teine nõudis pääsemiseks veel kaks rakettmürsku.
„Palju sul neid üldse on?” tahtis Rolle teada.
„Kokku oli kaheksa, nii et viis on järel,” andis Mirek ülevaate. „Paremas tiivas on veel kuulipilduja, aga padrunivaru pole suurem asi. Ise monteerisime peale ja ruumi jäi napiks. Ega need mürsud ka algul selle pilli juurde kuuluma pidanud. Kõik on põlve otsas kokku pandud.”
„Noh, võime läbi tulla küll,” arvas seersant optimistlikult ja patsutas oma automaati. „Minu mängukann on ka midagi väärt. Kolm ketasmagasini, igaüks saja kahe pauguga.”
„Aga siis tuleb sul oma ülemine ots koos peanupuga siit välja pista ja vaevalt õnnestub sel juhul kõiki neid pauke ära teha,” jahutas Mirek ta indu.
Ivor oli vägisi sunnitud mõtlema, mis šansid tal üksipäini ja ilma selle autota üldse oleksid olnud, nagu ta algul oma süütus teadmatuses oli kavatsenud, ja jõudis paratamatule järeldusele, et isegi pehmelt öeldes – olematud.
See omakorda kergitas taas küsimuse: miks ikkagi Lessing talle nii vinge soomusauto muretses? Ja veel taolise juhiga nagu Mirek (tõsi, ilma oskusliku juhita poleks tal autost nagunii kasu olnud). Kas ainult tema väärtusliku isiku pärast, igaks juhuks või… või teadis direktor toimuva koledusest palju rohkem, kui alluvate ees välja näitas? Mis tekitas omakorda küsimusi. Näiteks, miks ta siis üldse minna lubas?
Võinuks ju selgitada, kas või valetades teadmist teeselda, et kõik on nagunii täiesti otsas ja minekul pole enam mõtet. Kaasa tunda ja puha. Aga kõik need küsimused pidid ootama. Praegu oli tähtis ainult üks ja ei midagi muud. See, milleks ta siia tuli.
Nüüd Ivor juba tundis ümbrust. Siin oli möödunud ta lapsepõlv. Aga… tundmine ei tähendanud veel ära tundmist. Hävingu jäljed olid niisama märgatavad kui teisteski paikades, ainult et siin torkasid nad silma veel valusamalt kui mujal. Sest ta ju mäletas täpselt, missugused olid need tänavad enne välja näinud. Iga purustus, iga ahervare lõikas meeltesse palju isiklikumalt, kui see oli olnud võõrastes linnaosades.
Hingele laskus aegamisi teadmise must raskus. Lootus polnud siiski veel päris surnud. Seda ei saanud miski kustutada, enne kui ta polnud oma silmaga päriselt näinud…
Jäi veel ainult lai riba metsaparki. Juba kesklinnast veidigi eemal ei olnud need haruldased. Siin, peaaegu linnast väljas seda enam. Puud rohetasid või ka juba kolletasid endiselt, nagu poleks midagi juhtunudki, ainult et… Kahel korral märkas silm teeäärsel murul laipu – üht üksikut ja tervet kolmest gruppi. Kes oli nad tapnud? Ja miks? Ning kuidas sai olla, et keegi polnud neid siit ära viinud?
Üksik oli ilmselgelt naine ja tema puhul ei jäänud motiivis kahtlusi. Keha oli poolpaljas ja see osa rõivaist, mis veel ihu ümber püsis, puruks kistud. Äkki oli ta siiski veel elus? Ivor oleks südamepööritusele vaatamata tahtnud väljuda ning järele uurida, aga Mirek, kes ühtpidi oli autojuhina just nagu tema käsutuses, valitses valvur-ihukaitsjana hoopis teda ennast.
„Kogu linn on niisugune. Mida sa just siin ja praegu ära teha loodad?”
„Ta on surnud,” sõnas seersant kõikenäinu tundetusega hääles. „Vaata neid langenud lehti kehal. Ta ei lama siin esimest tundi ja pole üldse liigutanud.”
Võib-olla oli tal kogenud politseinikuna õigus. Vahest ei tahtnud ta aga iga juhusliku ohvri pärast, kes oli vaid üks tuhandetest, kaitsva auto rüpest välja minna. Enesealalhoid kuulus samuti professionaalsuse juurde.
„Aga kui see on äkki mu õde?!” protesteeris Ivor äkilises meeleheites õuduste seesuguse tuima aktsepteerimise vastu, uskumata oma sõnu tegelikult isegi.
„Läheme kõigepealt sinna, kuhu minema pidime,” jäi Mirek kindlaks. „Kui hakkame iga üksiku hukkunu juures peatusi tegema, sureb su õde tõenäoliselt enne vanadusse, kui me pärale jõuame.”
„See siin võib ka näitemäng olla,” lisas Rolle peaaegu lohutavalt. „Parim nipp kedagi autost välja saada, seesolijad vagaseks teha ja ise transport hõivata. Ma küll kahtlen. Siis oleks peibutis otse teel lamanud ja pisut elumärke andnud. Aga mine tea, kuidas nemad mõtlevad. Praegusel ajal võis peibutis ka meelega otsasõitu karta ja jäi sellepärast pisut kõrvale.”
Tal oli õigus. Mirekil samuti. Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.
Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.
Park lõppes ja nad vurasid Grinti esimestele tänavatele. Siin polnud midagi ühist selja taha jäänud kivist, klaasist ja terasest hoonehiiglastega nagu kesklinnas. Teid palistasid oma väikestes aiakestes otsekui kükitavad väikesed ühepereelamud, sekka kahe-, harva kolmekorruselised ridaelamud, needki kõige enam kolme välisuksega. Valdavas osas oli see aedlinn. Õigemini – oli olnud.
Nüüd oleks siit nagu sõda üle käinud. Õigupoolest oligi – kõikide sõda kõikide vastu. Kas omas tähtsust, kes just siinset idülli oli rünnanud?
Kohalikud omavahel kohe kindlasti ei võidelnud. Küllap tuli mingi röövjõuk kusagilt hõivatud autodel. Aga mis see teadmine nüüd enam luges.
Osa maju oli maha põlenud, peaaegu kõik hooned kandsid
