kohe käsile võtta. Pean oma ülemusele helistama. Sa istu ja puhka või kasuta vannituba või… Tunne ennast nagu kodus. Või… pagan võtaks, sa ju oledki kodus!”
Ta läks telefoni juurde ja valis Lessingi kodunumbri. Tavatelefonid töötasid veel korralikult. Ainult et Lessingit ei olnud. Naine ütles, et ikka veel tööl. Niisiis helistas Ivor Uuringutesse. Seal oli direktor tõepoolest täiesti olemas ja varsti ka toru otsas.
Ivori ülevaate ära kuulanud, avaldas ta juhtunu puhul sügavat ja võltsi kaastunnet (imelik, et Lessingi puhul see Ivorit nii väga ei häirinudki) ega tõstnud Lenna probleemi peale isegi häält. Võib-olla pidas ta kellegi Tsitadelli toomist juba vaieldud vaidluseks, vahest koguni rõõmustas, et tal tuleb kolme sissekirjutuse muretsemise asemel tegelda vaid ühega.
„Selle pärast ära muretse. Homme ajan korda. Natuke imelik see ju tundub – kaastunde järel kohe õnne soovida –, aga ajad on niisama pöörased. Hommikul ole siis kohal nagu Preisi tunnimees. Tead ise, mis seisus me oleme: maailm kärssab ja graafik kärssab ja kõik, kel vähegi voli, taovad mulle kuklasse ja nõuavad võimatut. Nii et mesinädalate pidamisest ära praegu mitte unistagi.”
Mida Lessing taolisest äkkabielust üldse arvas, jättis ta targu enda teada ja Ivor oli selle eest tänulik. Inimestele ju võis puru silma ajada, aga tundus parem, kui nad selle küsimisega ise väga peale ei käinud.
Lenna tuli köögist ja naeratas teist korda nende mõnetunnise kooselu jooksul: „Kuule, ära nüüd paanikasse sattu, nagu kavatseksin ma sulle päris abielunaise kombel pähe istuda, aga su külmkapis on vist õige hiljuti sigu peetud.”
„Poissmehe värk,” laiutas Ivor ilma erilist piinlikkust tundmata käsi.
„Homme võtan asja ette,” lubas Lenna, „muidu taipab igaüks, kes seda näeb, et meie abielu on ikka väga fiktiivne. Täna olen lihtsalt liiga väsinud.”
Korraga muutus ta äärmiselt tõsiseks, liipas Ivori juurde ja istus tema kõrvale diivanile. Siis pani käe kergelt mehe õlale. „Kuule, ma pole sind isegi veel tänanud. Tegelikult ei oskagi. See, mis sa minu heaks tegid, on nii kaalukas, et lihtsalt „tänan” ütelda tundub lausa rumal. Aga ilma ka ei saa. Nii et: tänan.”
„Kas uppujat paati tõmmata, kui ise sees oled, on midagi väga erilist?” küsis Ivor. „Kas see pole lihtsalt loomulik?”
„Küllaltki, kui samal ajal on ümberringi terve meri uppujaid täis,” nentis Lenna. „Aga millega mina tasusin? Ajasin su esimese kümne sekundiga pruudist lahku.”
„Oh, tulin vist üksigi päris hästi toime,” kehitas Ivor õlgu. „Oligi nagu venima jäänud suhe. Üle kolme kuu. Tavaliselt nad mul nii kaua ei kesta.”
„Ära naera,” vangutas tüdruk pead. „Kuigi aitäh ka selle naeru eest. Et sa püüad seda mulle kergemaks teha.”
Kas oli põhjus nüüd selles, et psüühika mängis põrguliku päeva tõttu veidraid vempe, või milleski muus, ent Ivorile hakkas Dianaga toimunud stseen tagantjärele üha koomilisem paistma. Tulla ja esitleda naisele, kellega ikkagi juba kolm kuud paarilised oldud, teist tüdrukut, kellest veel mõne tunni eest aimugi polnud, ja märkida nagu muuseas, et vahepeal sai nagu abiellutud.
„Ära mind nüüd päris südametuks ka pea, aga asi oli vaat et seda väärt,” arvas ta, suure vaevaga poolhüsteerilist naeru tagasi hoides.
Lenna vaatas teda kummalise pilguga, enne kui ütles: „Ma ei tea, kes sa oled, Ivor Rennik, aga nii südametu ei kavatse igatahes mina olla, et sind südametuks pidada.”
Imekombel läks Ivoril haiglane naerutuju niisama äkki üle, kui oli alanud. „Tegelikult sain ma kogu tänase päeva järel ühtäkki aru, et mul pole nüüd Dianaga enam midagi ühist,” ütles ta kiiresti tõsinedes. „Võib-olla enam mitte kellegagi siin sinivereliste linnajaos Ma olen muutunud – ma ei tea, kelleks –, aga nemad ei ole. Kardan, et sina oled ka muutunud. Sa lihtsalt ei tunne veel siinset ja ei saa võrrelda. Aga kui tundma õpid, saad aru, mida ma mõtlen.”
Varsti rääkisid nad juba praktilistest asjadest.
„Ma pean siin endale töö leidma,” ütles Lenna. „Abielutunnistus või mitte, aga ega ma sellepärast veel sinu kaela peale kavatse jääda.”
„Kõigepealt pead terveks saama,” osutas Ivor tüdruku teibitud jalale.
„Seda küll ka, aga see ei võta kaua. Kõige rohkem nädal. Mul on selle jalaga varem ka nii juhtunud. Iga uus kord läheb kergemalt. Nii et mingi töö jääb siiski päevakorda. Ega seda kohe ju vist ei leia ka, praegusel segasel ajal.”
„Mis sa oskad?”
Lenna kehitas õlgu. „Viimane kolledžiaasta. Natuke suhtekorraldust, tsipake majandust, kompuutrite programmeerimise täiskursus, nipet-näpet veel siit ja sealt. Bakalaurusetöö jäi tegemata ja diplomit pole mingit. Aga ega ma pirtsakas ka ei ole. Sõjaaeg. Võin kas või koristajaks hakata.”
„Kõige parem, kui ma ses suhtes oma töökohas pisut maad kuulan. Omaenda seaduslikule abikaasale pole vist patt küsida. Ja kraad sul ometi ju võib olla, ainult tõendid põlenud. Kes praegu kontrollida saaks. Internet on kus kurat. Nagunii tegeleb enamik naisi meil sellega, et sorteerib väljatrükke ühest suuremast virnast kolme-nelja väiksemasse ja paneb lõpuks kokku tagasi. Või nii see asi vähemalt kõrvalt paistab.”
„Mis sa ise teed? Ma ei teagi, kus sa töötad.”
„Teadusuuringute osakonnas. Ametlik nimi on pikk ja nii segane, et leidub vist vaevalt kolm inimest, kes selle une pealt üles oskaksid ütelda. Ise kutsume osakonda lihtsalt Uuringuteks. Mina tegelen enam-vähem sellega, mis naisedki, aga meie nimetame seda peenelt analüüsiks.”
Vale jooksis ta huultelt sundimatult ja loomulikult. Ta oli pidanud selles asjas nii palju kordi valetama, et oli ammu ära harjunud. Aga Lenna kergitas imestunult kulme.
„Mulle jäi Mireki mõnest ütlemisest küll teine mulje. Tundusid nagu mingi õige vajaliku tegelasena. Oled nüüd lihtsalt tagasihoidlik või? Ja need vinged paberid, mille sa politseis esitasid, nii et kogu jaoskond käsku kuulas?”
Tüdruk oli terava silmaga ja tähelepanelik, kuid Ivor muigas vilunult. „Kõik Tsitadelli paberid on praegusel ajal väljaspool Tsitadelli vinged paberid. Seespool ei pruugi nad nii vinged enam olla. Õnneks ei tea seda väljas suurt keegi.”
Rohkem Lenna ei küsinud. Ta polnud kohtu-uurija. Nad sõid pisut ja tundsid alles nüüd, kui väsinud nad on. Eriti Lenna, kelle kannatuste rada oli kestnud palju kauem.
„Sina saad voodi,” korraldas Ivor. „Oled selle ära teeninud. Mulle käib diivan küll, see sai just taoliseks otstarbeks parajalt pikk valitud. Kui seltskond on suurem, leidub kusagil ka paar välivoodit, aga neid ei lähe praegu vaja.”
Lenna vangutas pead. „Kõigepealt hirmutasin su pruudi minema, nüüd kupatan voodist ka veel välja.” Aga eriti tõrksalt ta vastu ei ajanud. „Ainult pesta tahaks küll.”
„Milles küsimus? Vannitoa oled juba avastanud. Sooja vett ma paraku garanteerida ei saa. Sellega on viimasel ajal ka siinkandis juba kehvad lood.”
„Ma ju ütlesin, et ei ole pirtsakas. Võib-olla enne olin – mingis teises elus. Aga pärast neid kaht ööpäeva küll enam mitte.” Varsti hakkas vannitoas vesi solisema.
Kui
