sai iga eksperimentaator läbi teha vaid keskmiselt kolm korda nädalas.
Ülejäänud tööpäevadel olidki nad ametis sellega, mida Ivor Lennale näilise pilkega oli maininud kui analüüsi. Ainult et pilgata polnud tegelikult midagi, kui ei tahtnud just pilgata kõike, mis inimühiskonnas aegade jooksul toimunud oli ja praegugi toimus.
„Puhanud?” muigas Ivor ainult poolt suud kõverdades. See komme oli talle vist Mirekilt külge jäänud ja niisugune muie oli alati rõõmutu. „Eks mul olnud eile terve päev aega puhata ka.”
„Sa tead, et ma ei mõelnud su moraalset seisundit,” urises Lessing. „Istu. Kuidas seal olukord on?”
„Põrgu,” kommenteeris Ivor lühidalt. „Kas Mirek ei rääkinud?”
Küsimus oli provokatsiooniline. Vaevalt et taolise asutuse juhil iga lihtlabase autojuhiga vestlemiseks aega jätkus. Ent Mirek ei olnud lihtlabane autojuht ja Ivor andis mõista, et teab seda.
Arvin Lessing tegi, nagu poleks küsimust kuulnudki. Kuid ta ohkas, nagu võib ohata üksnes kuuekümnele lähenev mees, kes on teinud elus vahel võimatut ja kes peab seda jälle tegema – kellelt lausa nõutakse võimatut ning kes peab nõudma sedasama teistelt, et kõik üldse veel koos püsiks, ja kes kaldub järjest selgemini aru saama, seekord võimatu ongi võimatu.
„Uudised ei räägi tegelikust olukorrast midagi,” ütles Ivor süüdistavalt. Tal oli praegu moraalne õigus seda teha.
„Kas sa kujutad ette, kui kiiresti lauspaanika meid ülejäänud linnale järele võiks viia?” küsis Lessing. Ka temal oli õigus. Ent nüüd teadis Ivor selgesti, et ka direktor teab linna olukorrast. Enne oli ainult väga tugev kahtlus. Praeguseks oli sellest saanud juba teadmine. Ja see paistis vist ta pilgust välja.
„Ma ju andsin sulle auto ja Mireki,” ütles direktor väljaütlemata süüdistust ennetades.
Aga alles siis, kui see ei päästnud enam mu peret, mõtles Ivor. Ka need sõnad jäid välja ütlemata. Kumbki neist teadis, et teine oli toiminud, nagu ta pidi. Ja et kõik lihtsalt läks, nagu see läks. Kuid teatud süütunnet see Lessingilt ära ei võtnud ja nüüd ei tekkinud direktoril vähemalt edaspidises jutus mingit vastuseisu Lenna töölevõtmise suhtes.
„Midagi me ikka leiame. Nagu ma juba eile ütlesin, pole sul selle pärast enam muretseda vaja. Õhtuks on ka sissekirjutus olemas.”
Kuna eile polnud aga üldse olnud juttu üldse Lenna tööst, ainult Tsitadelli elanikuks vormistamisest, ning eriti sellepärast, et Lessing ei Lenna ega selle ootamatu abielu kohta midagi ei küsinud, tekkis ikkagi tunne, et direktor oli Mirekilt juba tõepoolest ülevaate saanud. Kas just päris tõese, ei osanud Ivor oletada.
„Kes see Mirek õieti on?” tahtis ta teada. „Ärge ainult öelge, et tavaline sohver.”
„Mirek on… Mirek,” lausus Lessing napilt. „Isegi seda on liiga palju teada.”
„Meil on siin kõik nii salajane, et ma ei tea varsti sedagi, kes ma ise olen,” nurises Ivor. Teene teeneks, isegi kui see oli hilinenud ja aitas vaid Lennat, kellest tal teele asudes veel aimugi polnud. Süüdistus – olgugi tumm – jäi just tolle hilinemise pärast püsima. Ent püsima jäi ka Lessingi vaatenurk.
„Võib-juhtuda, et mitte ainult sina ei tea varsti, kes sa oled, vaid mitte keegi meist ei oska aimata, kelleks me võime osutuda.”
Ivor langetas pilgu. Kuigi see väljaütlemine kinnitas veel enam direktori teadmist linnas toimuvast ja koos sellega tema märkimisväärset ükskõiksust Ivori pere suhtes, tõstatas see ühtlasi veel murelikuma küsimuse. Ka Ivor oli eilsest saadik korduvalt mõelnud, mis saab, kui ka Tsitadell – kogu maailma tsitadellid – vastu ei pea.
Siis oleks tsivilisatsiooniga – vähemalt selle tsivilisatsiooniga, mida nad tunnevad – tõesti lõpp. Ja hakata kõikide siin töötavate inimeste omakseid massiliselt Tsitadelli tooma oleks selle lõpu algus – viimase päästepaadi ülekoormamine. Sellest seisukohast oli Lessing niigi teinud talle märkimisväärse erandi, kuigi ta enda survel.
„Meil, õigemini teil neljal tuleb anda oma parim,” ütles Lessing sisendavalt. „Mitte vähem ega rohkem kui üldse võimalik. Vähemat ei tohi, rohkemat lihtsalt pole, aga kõik mis on, tuleb välja panna. Sest kõiksugu analüütikuid või poliitilisi ja majanduslikke vaatlejaid jätkub igal pool jalaga segada. Aga nad kõik kokku ei tea mitte sittagi, sest jutlustavad kogu aeg üksteisele vastupidiseid arvamusi. Ja me võime igal konkreetsel juhul ainult mõistatada, missugune huvigrupp need arvamused seekord kinni on maksnud.
Kõik nad ainult arvavad. Ja see, mida nad arvavad, on põhiliselt mõeldud ainult oma leivaisade veenmiseks, kui asendamatud nad oma ülemakstud ja lõppkokkuvõttes mõttetutel ametikohtadel on.
Kes neist söandas veel kuu aja eest praegust ühiskondlikku kollapsit ette ennustada? Kes neist oskas eelmise sajandi lõpus kas või kolm nädalat ette öelda, et kardetud maailmapoliitiline hiiglane Nõukogude Liit lakkab kolme päeva jooksul lihtsalt olemast? Kes oskas aimata, mis tegelikult juhtuma hakkab, kui Saksamaa ründas 1939. aastal Poolat?”
Ivor oleks võinud ühe näite tuua: vanamehe, kes istus mitte just väga ammu ühes välikohvikus, laual Ernst Kieferi „Rooma impeeriumi hukk”. Ning rääkis MÄRKIDEST. Kuid eks kaevanud temagi selle üle, et tõlgendajaid on liiga palju ja tõlgendused on vastandlikud. Ja võis üsna kindel olla, et tema oma mõttetöö eest kusagilt palka ei saanud. Muidu poleks tal olnud õigust neid mõtteid juhuslike inimestega jagada. Vaevalt et taat nüüd enam eluski oli.
„Aga teie neli ei arva,” jätkas Lessing. „Teie ei oleta võitjate kirjutatud ajaloo või väljakaevatud potikildude järgi nagu kohvipaksu pealt ennustades. Teie näete. Teie elate ise läbi. Just teie käes võib peituda ja peabki peituma väljapääsu võti. Mõistmise võti.”
„Aga see on ainult minevik, mida me tunnetame,” nentis Ivor süngelt. „Kas pole sealt tulev tarkus nüüdseks juba hiljaks jäänud?”
„Usu mind, ei ole veel. Kurat! Ma ei pea sulle siin praegu kihutuskõnet. Seda peeti hoopis mulle – eile õhtupoolikul. Võid ise arvata, kus. Ja kes selleks valitsuse mägipunkrist kiirhävitajal kohale toodi. Aatomipunkrist, mille ainus väärtus seisneb nüüd ainult selle varustatuses ja kaitstuses. Omaenda rahva eest.
Need narrid kartsid kogu aeg kollapsit aatomisõjana. Aga omaenda rahvast, kõiki omi rahvaid nad karta ei osanud. Seda, mida nad kõigi nende valgustatud sajandite jooksul inimestega tegid. Milleks neid pimeda idioodi järjekindlusega kasvatasid. See oli ju vaid tühine, mõttetu mass, millest võis üle astuda. Ja nüüd on nad hirmul ega oskagi enam muud teha, kui kihutuskõnesid pidada. Seal, kus veel saab. Aga kastanid tuleb meil tulest välja tuua.”
Lessing pühkis käeseljaga laupa, mis oli õhukonditsioneerile vaatamata higiseks tõmbunud. Ta oli vihane, aga vihastamine on palav tegevus.
„Kui mina teile välkkoosolekul neid sõnu räägiksin,” sundis ta end tasapisi rahunema, „mõjuksin niisamuti kihutuskõnelejana ja sellest pole kasu. Inimestel on kihutuskõnelejate vastu allergia. Mul endal ka.
Sinuga on teie nelja seas teine lugu. Oled kõige pikaajalisem, nii et vanusele vaatamata justkui brigadir – aga ikkagi sama töö mees ka, mitte mõni pintsak kuskilt ülevalt.
